Vastutustundliku laenamise põhimõte on sätestatud krediidiasutuste seaduses, teatas BNS.
Pank ja eraisik sõlmisid kohtus arutusel olnud asjas aastatel 2006–2009 kolm tarbijakrediidilepingut ja kaks lepingutega seotud kokkulepet. Lepingutega sai eraisik kokku krediiti 3138,06 eurot ning on teinud pangale tagasimakseid kokku 4800,91 euro ulatuses. Kohus leidis, et isik on oma kohustuse panga ees täitnud.
Panga kohtu kaudu esitatud nõue koosnes tagastamata krediidisummast, intressist, võla sissenõudmisega seotud kuludest, viivisest ja lepingu sõlmimise tasust.
Viiest sõlmitud lepingust kolme eesmärk ei olnud anda isikule krediiti, vaid anda krediiti osaliselt või täielikult varasemate võlgnevuste tasaarvestamiseks. Kahe viimase lepinguga ei saanud isik raha reaalselt üldse, vaid krediidisummad tasaarvestati täies ulatuses eelneva võlgnevusega. Võlasummadele lisas pank juurde lepingu sõlmimise tasud ning viivised ja intressid. Seetõttu kokkuvõttes tagasimakstavad summad suurenesid, kuid oluliselt ei suurenenud krediidiks saadavad summad.
Kohtu hinnangul suurendas pank isikule laenukoormuse üle jõu käivaks käitumisega, kus sõlmis korduvalt uusi lepinguid eelmiste võlgnevuste tasaarvestamiseks. Kohus leidis, et uute lepingute sõlmimisel ei võinud pank arvestada isiku võlasumma hulka viivist ja intressi selliselt, mis võimaldavad veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist.
Pank oli teadlik krediidisaaja maksejõulisuse probleemidest. Sellest hoolimata kasutas pank kohtu hinnangul oma positsiooni, et sõlmida uus leping, millega sisuliselt refinantseeriti eelmine leping. Seejuures seoti kohtu hinnangul eraisik talle kulukama ja tühiseid kokkuleppeid sisaldava lepinguga.
Samuti olid kohtu hinnangul poolte vastastikkused kohustused ebamõistlikult tasakaalust väljas. Panga nõue oli enam kui kolm korda suurem krediidisummast. Kui krediidisumma oli 3138,06 eurot, siis panga kogunõue lepingujärgseteks makseteks ulatus 10.372,10 euroni.
Vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt peab krediidiasutus tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Samuti on krediidiasutusel kohustus enne lepingu sõlmimist klienti sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu tagasimaksmisega.
