Õigust looduses vabalt liikuda ja loodushüvesid kasutada nimetatakse igaüheõiguseks, mis kätkeb endas ka kohustust loodust ning omaniku vara hoida, väidab tuntud keskkonnaspetsialist Rein Ratas. Samas peaks seda mõistet täpsustama ja mõnevõrra seadusandlikult laiendama.
Seda õigust kasutavad nii korilased loodusande koju ja turule viies (suve jooksul võib usin korjaja sedaviisi saada puhtalt kätte üle 600 euro) kui ka puhkajad ja matkajad, kirjutab Ratas Maalehes. Oma osa kõrvalhüvena sellest õigusest saavad ka looduses töötavad inimesed – metsakorraldajad ja -töölised, loodusteadlased, aga ka jahi- ja kalamehed. Igaüheõigus kätkeb lisaks kohustust hoida loodust ja omaniku vara, seda lubatu piires kasutada hoolivalt, nii et lahkudes ei jäägi erilisi külastusjälgi maha.
Igaüheõigus tuleneb Ratase kinnitusel ammustest aegadest kujunenud tavadest, mida täiendavad, kinnitavad või muudavad kehtivad õigusnormid. Metsaseaduse paragrahv 35 annab loendi, mida avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas tohib omaniku loata teha. Et seal võib viibida, korjata marju, seeni, pähkleid, dekoratiivtaimi ja -oksi ning ravimtaimi.
Asjaõigusseaduse paragrahv 167 lubab peale marjade ja seente korjata ka “muid metsasaadusi”, kui seadus pole sätestanud teisiti. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mis ligi kaks aastat on oodanud jõustumise aega, lubab paragrahviga 34 võõral maatükil korjata “looduses vabalt kasvavaid marju, seeni, pähkleid, mahalangenud oksi ja muid sarnaseid loodussaadusi, kui omanik ei ole määranud teisiti”. Kolmest seadusest saame kokku päris ilusa loendi sellest, mida kõike võime avalikul või eramaatükil teha.
Kõige selle juures eeldatakse, kirjutab autor, et võõral maavaldusel viibimise luba on siis, kui omanik ei ole oma maatükki piiranud või muud moodi keeluga tähistanud. Eramaal võib seejuures omaniku loata olla päikesetõusust päikeseloojanguni, välja arvatud kallasrajal viibimine.
Siit tuleneb ka küsimus, kuidas tõlgendada mõisteid “muud metsasaadused” ja “muud sarnased loodussaadused”.
Kas siia kuuluvad ka jalamatiks võetavad kuuseoksad, saunavihaks ja põrandaluuaks pruugitavad kaseoksad või siis vilepilliks ja vibuks maha lõigatud pajuvits? Aga ehk võiksid siia kuuluda ka riigimetsa lageraielangil lausaliselt lesivad suurekoondelised tüveotsad (kabad), mida üks kaheksakümneaastane tubli taat suudab käsikäruga veel ära viia.
1960. aastate metsanoorendikes tehti ulatuslikke valgustus- ja puhastusraieid. Väljaraiutud peenemõõduline materjal põletati raiekohas ja tehti sellest ka kaikapuud – kirvega ühe meetri pikkuseks järgatud küttematerjali. Kaikapuu tihumeetri eest maksti töölisele 1 rubla ja 40 kopikat.
Totralt ebamõistlik tegu, ütleme nüüd meie, kellele raha kipub olema kõigi asjade parim mõõt. Tollal aga sooviti kaikapuu tegijale maksta mõistlikku hinda. Ja mida siis ka tehti. Vältimaks nende kirvepuude jäämist metsanoorendikku kõdunema, müüdi need maha üliodavalt. Lähtuti sellest, et kaikapuudest metsamaterjal läheks kasutusse, ikka täielikuma ressursikasutuse nimel.
Kuna kroonu käes olid tollal kõik majandushoovad, saadi nii ka käituda. Eesti riigimetsas on majandushoovad samuti riigi käes ja miks mitte lubada lageraielangi raiejääke, mida inimene jõuab sülle võtta, ära kasutada tasuta, igaüheõiguse kohaselt. Harvesteriga töödeldud langile jääb loodusele vajalikku lauapuitu piisavalt ka pärast järelkasutust, lisaks veel seadusekohased säilikpuud kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühel hektaril.
Täpsustades ja mõnevõrra seadusandlikult laiendades igaüheõiguse ulatust eeskätt just riigimetsas aitaksime kaasa külaelule, väidab Ratas. Seda kõike nii elamisvõimaluste mõningase parandamise kui ka kultuuripärandi, käsitöövõtete ja esemete tarbeväärtuse säilitamise osas.
