Tegemist on viimasel ajal juba mitmenda Riigikohtu lahendiga, mis kaudselt evib eesmärki säilitada krediidisuhete efektiivsust ja majanduslikku tähtsust. Nimelt on kohus pidanud vajalikuks kaitsta just krediidiandjat olukorras, kus viimane on käitunud heauskselt ja täitnud oma kohustusi krediidiandjalt eeldatava hoolega (vt ka näiteks Erki Vabametsa 28.03.2012.a blogipostitust).
Faktooringu käigus loovutab müüja nõude ostja vastu pangale
Müüja ja panga vahel sõlmitud faktooringulepingu kohaselt kohustub müüja (faktooringu klient) loovutama selle alusel pangale (faktoor) rahalise nõude ostja (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb müügi- või teenuse osutamise lepingust. Pank aga kohustub kokkulepitud tingimustel tasuma müüjale omandatud nõude eest või andma müüjale nõude täitmise arvel krediiti.
Kui müüja on sõlminud pangaga faktooringulepingu ning loovutanud selle alusel viimasele kõik ostjale väljastatud ja tulevikus väljastatavatest arvetest tulenevad nõuded, kohustub ostja vastavad (pangale faktoorimiseks esitatud) arved tasuma otse pangale. Seda muidugi eeldusel, et faktooringulepingu sõlmimisest on teavitatud ka ostjat ning et ostja vastu suunatud nõue ei ole selleks hetkeks lõppenud (nt ostja poolt arve tasumisega otse müüjale või seetõttu, et ostja on müüja nõude tasaarvestanud).
Seega hõlmab faktooringusuhe endas ka nõude loovutamise instituuti, mida reguleerivate sätete sisu Riigikohus kõnealuses lahendis täpsemalt selgitas.
Panga huvide kahjustamine müüja ja ostja vahelise kokkuleppega on välistatud
Nimelt leidis kohus, et olukorras, kus ostja keeldub pangale arvet maksmast põhjendusel, et on müüja poolt pangale loovutatud nõude enda nõudega müüja vastu tasaarvestanud, on oluline kindlaks teha, kas ostjal oli tasaarvestamiseks kasutatud nõue müüja vastu ka nõude pangale loovutamise ajal. Teisisõnu, kui kauba tagastamine müüjale ning viimase poolt kreeditarve väljastamine ostjale toimus poolte kokkuleppe alusel, siis omab tähtsust asjaolu, millal vastav kokkulepe sõlmiti ehk millal tekkis ostjal tasaarvestamiseks kasutatud (kreeditarvest tulenev) nõue müüja vastu.
Kolleegiumi arvates võib ostja oma nõude müüja vastu tasaarvestada ning vabaneda nii kohustusest panga ees üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb ostja tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas juba nõude pangale loovutamise ajal. Kui tasaarvestamiseks kasutatav nõue on tekkinud hiljem (nt tulenes see kreeditarvest, mille müüja on väljastanud ostjale pärast algse nõude pangale loovutamist), siis sellise nõudega tasaarvestamine ostjat kohustusest panga ees ei vabasta.
Sellise tõlgendusega on ühest küljest tagatud, et ostja õiguslik seisund nõude pangale loovutamise tagajärjel ei halveneks. Teisest küljest on välistatud ostja ja müüja pärast nõude pangale loovutamist sõlmitavad kokkulepped, millega panga huve kahjustatakse.
Katri Tomson,
vandeadvokaat,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
Avaldatud RUP.ee Profiblogis
