Ikka kirutakse direktiividest mahaviksitud „euroseadusi“, mis kipuvad elu meie eest korrigeerima olukordades, kus see vahest vajalik ei ole. Direktiivid, nii head kui ka veidi paremad, tuleb õigel ajal üle võtta, sest muidu saab liikmesriik Euroopa Komisjonilt trahvi.

Määrustega on lihtne. Nende kohta teame, et need on otsekohalduvad ja neid pole vaja hakata eraldi seadustega üle võtma. Need kohalduvad pärast jõustumist kõigis liikmesriikides (väikeste eranditega).

Siiski on olemas ka sellised määrused, mis ei ole kehtima hakkamisest Eestis kohalduvad, vaid millega tuleb liituda nagu rahvusvahelise konventsiooniga. Sellised määrused antakse välja tõhustatud koostöö raames.

Tõhustatud koostöö sai Euroopa Liidu õiguse osaks Amsterdami lepinguga. See võimaldab huvitatud liikmesriikidel teha teatud valdkondades tihedamat koostööd. Euroopa Liidus käib õigusaktide vastuvõtmine läbi pika protseduuri ja üldiselt on vajalik kõigi liikmesriikide konsensus. Tõhustatud koostöö on mõnes mõttes kui viis sellest nõusolekust mööda saada ja võimalus õigusaktidest huvitatud liikmesriikidel selles valdkonnas koostööd teha isegi siis, kui mõni liikmesriik on olnud sunnitud oma eripäradest tulenevalt ühisele määrusele veto panema.

Tõhustatud koostöö raames õigusakti vastuvõtmiseks on vaja üheksa tõhustatud koostööst huvitatud liikmesriigi algatust. Teatav üksmeel peab liikmesriikide vahel siiski olema. Liikmesriigid, kes esialgu algatusega kaasa ei läinud, saavad sellega soovi korral hiljem liituda.

Tõhustatud koostöömenetlust ei ole veel palju kasutatud. Seda rakendati abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohalduva õiguse valdkonnas. Samuti on sellega alustatud ühtse patendikaitse loomise valdkonnas, kus algatusega on kaasa läinud üle kahekümne liikmesriigi. Räägitakse ka finantstehingute maksu võimalikust kehtestamisest tõhustatud koostöö raames. Kõige kodanikulähedasem on ilmselt tõhustatud koostöö rakendamine abielulahutuse suhtes kohalduva õiguse osas. Mis tähendus on sellel praktikas?

Menetluste toimumise riik

Kui kaks eri riigist pärit Euroopa Liidu kodanikku abielluvad kolmandas riigis ja asuvad seal koos elama, aga otsustavad mõne aasta pärast lahutada, tekib mitu küsimust veel enne seda, kui päris täpselt saab selgeks, kas nad saavad lahutada, mis saab nende ühisest varast ja kelle hoolde jäävad lapsed. Esmalt tuleb lahendada küsimus, millise riigi kohtul on õigus asja lahendada. Seejärel tuleb leida, mis riigi perekonnaõigust peaks selle riigi kohus asja lahendamisel kohaldama.

Esimesele küsimusele annab Euroopa Liidu õigusaktidest vastuse nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003 ehk Brüssel II bis. Teisele küsimusele saavad mõne liikmesriigi kohtud vastust otsida eespool nimetatud tõhustatud koostöö raames vastu võetud määrusest abielu lahutuse ja lahuselu suhetes kohalduva õiguse valdkonnas. Määrusega on liitunud Austria, Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Itaalia, Luksemburg, Läti, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia ja Ungari. Nende liikmesriikide kohtusse jõudnud asjade puhul saab kohus määrust rakendada ja tänu sellele tekib abielu lahutavatel isikutel õigus kokku leppida, millise riigi õigust nad soovivad rakendada.

Mõne liikmesriigi perekonnaõigus kaitseb abielu rohkem ja vähem poolte õigust ise valida, kas nad soovivad olla sellises eraõiguslikus suhtes nagu abielu. Kui pooled just selle riigi õiguse järgi peavad lahutama, kuigi neil ei ole selle riigiga muud seost kui ühine suvemaja, võib lahutus pikale venida ning kujuneda pooltele kulukaks, tülikaks ja isegi ebaõiglaseks.

Olemasolevad takistused

Praegune regulatsioon, mis Eesti kohtus rahvusvahelistele abieludele kohalduva õiguse määrab, ei pruugi meie kodanikke kaitsta.

Näide

Eesti kodakondsusega naine ja Türgi kodakondsusega mees kohtuvad ühes Euroopa Liidu liikmesriigis ja otsustavad seal abielluda. Kuna pooled reisivad tööga seoses palju, on kõige mõistlikum ühine elukoht soetada Küprosele, kus abikaasad kohtuvad nii palju, kui töö seda võimaldab. Mõne aasta pärast pooled mõistavad, et nende kaugsuhe ei toimi. Kui naine on uue suhtega seoses tagasi Eestisse kolinud, esitab tema mees Eesti kohtusse hagi, et nende abielu lahutataks. Mõlemad abikaasad on abielu lahutamise osas üksmeelel ja leiavad, et soovivad oma eluga edasi liikuda. Eesti kohus võtab asja menetlusse, sest kostja elab Eestis. Poolte üllatuseks võib aga kohaldamisele tulla hoopis Küprose perekonnaõigus, kui türgi mees endiselt Küprosel elab, sest seal oli poolte viimane ühine elukoht. Kuna perekonnaõiguse normid on riikides mõjutatud kultuurist ja religioonist, võib lahendus kujuneda teisest kultuuriruumist pärit isikutele ebaõiglaseks.

Kui Eesti oleks liitunud määrusega tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohalduva õiguse valdkonnas, saaks Eesti kohus kohaldada Eesti perekonnaõigust, mis oleks ilmselt pooltele ettenähtav, kui Eesti kohus asja menetlema asub. Eesti õiguse kohaldamise võimaluse annab määrus ka abikaasadevahelise kokkuleppega kohalduva õiguse osas. Eespool toodud näite puhul peaks Eesti kohus ilmselt kohaldama Küprose perekonnaõigust, sest poolte viimane ühine elukoht oli Küprosel ja mees elab endiselt Küprosel. See võib teha lahutamise keerulisemaks. Lisaks tuleb hagejal kanda kulutusi, et kohtule üles leida asjas olulised välisriigi perekonnaõiguse normid ja need eesti keelde tõlkida. Kohus aga pole seotud poolte esitatud viidetega kohalduvatele õigusnormidele ja peaks siiski teise õiguskorra perekonnaõigusesse süvenema.

Ühtne Euroopa paneb paljusid muretsema järjekordse liidu pärast. Euroopas, kus kodanikud vabalt ringi liiguvad, erinevates liikmesriikides kodu loovad, interneti vahendusel kaupu ostavad ja müüvad ning teenuseid osutavad, on vaja paindlikke reeglid. See tagab Euroopa Liidu kodanikule õiguse otsustada, kas abielule peaks kohalduma talle tuttav õigus, mille kohaldumist ta mõistlikult saab eeldada, või midagi võõrast.

Juuli Hiio,
jurist,
Tanel Melk & Partners Law Firm