Euroopa Kohtu teine koda otsustas neljapäeval, et ettevõtjatelt ei saa üleliigse laovaru tasu nõuda, kuivõrd Euroopa Liidu (EL) määrused olid nõuetekohaselt Euroopa Liidu Teatajas eestikeelsetena avaldamata ning ei olnud seega kohustuslikud, teatas BNS.
Kohus rõhutas, et liidu administratsioon ei täitnud kohustust ega taganud kõikide üleminekumeetmete kättesaadavust liidu ametlikes keeltes ühinemise kuupäeval ning sellest asjaolust tulenevaid negatiivseid tagajärgi ei saa jätta liikmesriigis üksikisiku kanda.
Maksumaksjate liidu teatel tähendab Euroopa Kohtu otsus seda, et kohtuvaidlused lahenevad maksumaksjate kasuks ning riigieelarvele tähendab see täiendavat koormust, mis on juba eelnevalt sisse arvestatud.
Üleliigse laovaru vaidlus tekkis kui põllumajandusministeeriumi ja maksu- ja tolliamet määrasid peamiselt piimapulbrit vahendanud AS-ile Pimix üleliigse laovaru tasu 16 318 500 krooni.
Vaidluse sisuks üleliigse laovaru teemal on see, kas riik saab ettevõtetelt üleliigse laovaru eest tasu koguda, kui vastavat EL-i akti polnud Eesti EL-ga liitumise hetkel eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud.
Euroopa Kohus on varem otsustanud, et õigusakti ei või isikute vastu kasutada, kui see pole vastavas riigikeeles avaldatud. Samas pole Eesti kohtusüsteemis selgeks vaieldud, kas vastav akt üldse pidi olema eesti keeles EL-i laienemise hetkeks või oli oluline selle olemasolu laovarudele tasude määramise ajaks.
Eesti alama astme kohtutes on osades asjades seni aastatepikkuse vaidluse järel jõutud tulemuseni, et ettevõtetelt ei saa üleliigse laovaru tasu ehk niinimetatud suhkrutrahvi sisse nõuda, kuna seda reguleeriv seadus on vastuolus EL-i õiguse ja Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Maksu objekti ja määra kehtestavaid EL-i õigusakte ei olnud ametlikus korras eesti keeles avaldatud 2004. aasta 1. mail, mil Eesti liitus ühendusega. Sama kuupäeva seisuga arvutas riik ettevõtjate üleliigse laovaru suuruse.
Üleliigse laovaru vaidlus käib juba aastaid paarikümne ettevõttega ja summa küündib ligi 400 miljoni kroonini.
