Hetkel on riigisisese lähetuse korral majutuskulu maksuvaba piirmäär 77 eurot ning välislähetuse korral 128 eurot päevas. Arvestades seda, kui kaua on need piirmäärad olnud muutumatud ning lisades siia võimetuse erandjuhtudel kirjapandud reeglist erisusi teha, tõi olemasolev regulatsioon üha sagedamini kaasa olukorra, kus täiesti põhjendatud kulutustelt, mis ei olnud ka iseloomult erisoodustus, pidi ettevõtja maksma tulu- ja sotsiaalmaksu.

Mida maksustati?

Kehtiv Eesti tulumaksuseaduse üldine põhimõte ei maksusta ettevõtjat enne, kui ta jaotab kasumit. Erisoodustuste maksustamise korral on selleks nn ideeliseks õigustuseks töötajale tehtavatelt maksetelt maksude kinnipidamise ja tasumise vajadus, mis on äraspidiselt tööandja kohustusena sätestatud. Nii ka majutuskulude piirmäärasid ületava osa kompenseerimise maksustamine toimub täna selliselt, et kahtluse alla ei seata isegi selle kulutuse tegemise vajalikkust või põhjendatust tööandja poolt, vaid see loetakse füüsilise isiku väljateenitud tuluks, mille tööandja annab töötajale mitterahalises vormis.

Tegelikult on üsna keeruline ette kujutada, milline on sellises olukorras töötaja saadav hüve. Ehk kas tõesti on palju selliseid töötajaid, kes oleks nõus palga asemel veetma öid kallites hotellides ja sel viisil oma töötasu kätte saama? Tõsi, välistatud ei ole erandlikud olukorrad, kus kallima hotelli valik nädala kestva tööalase konverentsi ajaks kuskil soojal maal annab töötajale peale konverentsi jätkuva puhkuse tarbeks sama majutust mitu korda soodsamalt pikendada ja saada hüve seeläbi – odav esmaklassilime majutus lähetusele järgnevaks puhkuseks. Need on tõenäoliselt aga sedavõrd erandlikud olukorrad, et tavapärase järelevalve käigus tuleks maksuhalduri ametnikel tuvastada, kas selline käitumine oli mingil viisil maksuseaduste kuritarvitus või mitte. Kui ei olnud, siis puudub vajadus ka maksu määramiseks, kui oli tegemist kuritarvitusega, siis on maksuhalduril üsna ulatuslikud võimalused selles olukorras vajalik maksusumma määrata.

Seetõttu on igati õige, et selline kuritarvituste toimepanemise eeldamine seadusest ära kaotatakse ning tõelised töötajatele varjatult palga maksmised ilmnevad ja maksustatakse järelevalve ning maksukontrollide käigus.

Miks muudeti?

Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt oli põhjenduseks muu hulgas nende piirmäärade muutumatuna püsimine juba alates 2003. aastast (töölähetused) ja 2005. aastast (teenistuslähetused). Arvestades majutusteenuste hinnatõusu sellel perioodil (sellele on viidatud ka seaduseelnõu seletuskirjas), on tekkinud oht otseselt ettevõtlusega seotud kulu maksustamiseks erisoodustuse maksudega. Nagu eelnevalt märgitud, siis erinevalt seaduseelnõu seletuskirja põhjendustest, ei ole ka täna seda piirmäära ületava osa maksustamise põhjuseks mitte seose puudumine ettevõtlusega, vaid tarbimisväärse ja tarbmiseks sobiliku hüve üleandmine mitterahalises vormis töötajale või teenistujale palga maksmise asemel.

Kaubandus-Tööstuskoda juhtinud tähelepanu asjaolule, et massiürituste (näiteks messid) ajaks tõstavad majutusasutused oluliselt hindu, kuid olemasolevad piirmäärad ei võimalda selliseid asjaolusid maksustamisel arvesse võtta. See on kõik õige – just regulatsiooni jäikus on see, mis väga suure osa probleeme põhjustas ja mis sedavõrd suurt maksutulu riigil nautida lubas. Mööndustega võib sellise „piirmäära“ teema juurde tuua võrdluse sõiduautode ja erisoodustusega, kus seaduse järgi loetakse erisoodustuse väärtuse ülempiiriks 256 eurot kuus. Vahe on aga selles, et tegemist on ülempiiriga – kui autot üldse ei kasutata ettevõtluse väliselt, siis makse tasuma ei pea, samuti on võimalik ettevõtjal pidada arvestust ja tõendada maksuhaldurile, et ettevõtluse välise kasutamise osakaal oli oluliselt väiksem seaduses sätestatud ülempiirist ning tasuda makse vastavalt tegelikule kasutusele. Majutuskulude piirmäära ületavate hotelliarvete puhul paraku sellist nn oma arvestust ega põhjendusi esitada ei ole võimalik, täpsemalt – keegi ei tunne selle vastu huvi, kuna maksukohustust see ei mõjuta.

Hiljutine näide, üsna ilmekas seejuures, oli seotud ühe iga-aastase maailmakonverentsiga, milles osalemist pidas ettevõtja sobilikuks ja vajalikuks äri edendamise ja suhete loomise viisiks. Olles end aastakonverentsile aegsasti registreerinud, ilmnes, et selle linna peaaegu ainus vabade kohtadega hotell oli kallim kui paarikümne kordne maksuvaba hüvitise piirmäär. Kõik reisikorraldajad suutsid pakkuda mõistliku hinnaga hotelle küll 100 km kaugusel, kuid ainus mõeldav transpordivahend oleks olnud takso ja neli tundi päevas kulunuks konverentsi ja hotelli vahelisele transpordile. Kulude mõttes oleks ilmselt mõeldav lahendus, kuid inimlikult ei saa töötajalt oodata, et ta neli tundi oma lähetuse päevast kulutaks lihtsalt sõitmise peale. Riigi seisukohalt ei tohiks olla vahet, kas töötaja ööbib välismaal hotellis, mis maksab 2500 eurot või ööbib 128-euroses hotellis ning kulutab lähetusel transpordile 2400 eurot. Seega on selliste jäikade ja sageli põhjendamatute regulatsioonide kaotamine ainult tervitatav.

Seadusemuudatuse tagajärjed

Seaduseelnõu seletuskirjas on välja toodud, et 2010. aastal deklareeriti maksuvaba piirmäära ületavat majutuskulu ning päevaraha 1,9 miljonit eurot, millelt tasuti tulumaksu 0,5 mijonit eurot ja sotsiaalmaksu 0,8 miljonit eurot. Esimene oluline tagajärg on see, et eelduslikult jääb see raha ettevõtjatele – kas siis edasi investeerimiseks, kasumi jaotamiseks või majanduse jahtumisega tekkinud kahjumite leevendamiseks.

Lisaks otsesele rahalisele tagajärjele, muutub olemasolev regulatsioon palju paindlikumaks – seadusemuudatus ei tähenda, et majutuskulude kompenseerimist töötajale ei loeta enam erisoodustuseks ega töötaja tuluks, vaid muudatusega kaotatakse eeldus, et teatud summat ületavad kulud majutusele on töötajatele erisoodustuse andmine. Eeldus, mida ümber lükata maksukohustusest vabanemiseks seni ei olnud võimalik. Kui tööandja soovib oma töötajat motiveerida majutuse kompenseermisega hotellis ka näitkeks peale konverentsi, millega kaasnevad muu hulgas lõõgastavad vee- ja saunaprotseduurid, on tegemist ilmselgelt erisoodustusega ja tuleks maksustada vaatamata maksuvabade piirmäärade kaotamisele seadusest.

Lisaks muutub see, et tööandjal on võimalik käituda sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtjana, pakkudes töötajale töölähetuses inimväärset majutust ilma, et riigile maksude näol selle eest täiendavat tasu maksta. Lähetusse saadetud töötajate mõistlik kohtlemine ei ole sellest vaatenurgast enam täiendava maksuga karistatav.

Kokkuvõte

Majutuskulude piirmäära ületava osa maksustamise kord on tegelikult põhjendamatu juba tänasel päeval ning see ei sobi kehtiva tulumaksuseaduse üldisesse loogikasse. Aja jooksul on see regulatsioon tegelikust elust kaugenenud ning jäikus on kaasa toonud ettevõtjate põhjendamatut maksustamist. Nendel erandlikel juhtudel, kui tööandja tõepoolest majutuskulude hüvitamisega annab töötajale erisoodustust, peaks see ilmnema järelevalve käigus ning maksuhalduril on ulatuslikud võimalused selliste tehingute maksustamiseks.

Egon Talur,
Vandeadvokaat.
Allikas: Advokaadibüroo Borenius OÜ