Toome mõned tsitaadid:

• Eestis on umbes 72 000 käibemaksukohuslast. Maksuameti värske statistika näitas, et möödunud aastal tasus vaid 5690 ettevõtjat käibemaksu kokku 2,08 miljardit eurot. Summa moodustab kogutud käibemaksust 90 protsenti. Ülejäänud ettevõtted tasuvad käibemaksu minimaalselt ja kolmandik ettevõtjatest saab riigilt rohkem raha tagasi kui ise maksab.
• Veermäe sõnas, et laias laastus peavad 5690 ettevõtjat üleval ka neid ülejäänud ettevõtjaid, kellele käibemaksu tagasi makstakse. Tema hinnangul oleme piltlikult öeldes olukorras, kus käputäis ettevõtteid loovad lisandväärtust ja ühele kolmandikule ettevõtjatele maksab riik käibemaksu tagastusega sisuliselt toetust.

Teema jätkus samal päeval ka teistes väljaannetes. ERR uudisteportaalis ilmunud artiklist „Helm: käibemaksu tasujaid tuleks kätel kanda“ saame teada järgmist:

• "Käibemaksusüsteem on keeruline, sa maksad osa käibemaksust, sul on õigus ka seda riigilt tagasi saada, kuid proovides seda olukorda lihtsalt kokku võtta, siis Eestis on umbes 70 000 ettevõtet, kes käibemaksukohuslased on; 2/3 nendest maksis rohkem käibemaksu riigikassasse, kui ta tagasi sai; 1/3 sai riigilt rohkem tagasi, kui ta ise maksis. Teadupärast tuleb käibemaksu tasuda siis, kui sul tekib lisandväärtus, mis on ju ettevõtte põhiomadus — osta odavamalt ja müüa kallimalt ja selle vahe pealt tasuda käibemaksu," võttis Helm probleemi lühidalt kokku.
• Rääkides võimalikest präänikutest käibemaksu tasumiseks, siis sõnas Helm, et sellisel juhul tuleks mõelda just neile 6000 ettevõttele, kellest sõltub käibemaksu laekumine riigieelarvesse. "Neid ettevõtteid tuleb piltlikult öeldes kätel kanda, nad maksavad märkimisväärse osa, pluss ka selle osa, mida riik paljudele tagastab," sõnas Helm, lisades, et präänikuks võiks olla nende puhul näiteks senisest veelgi kiiremini toimuv käibemaksutagastus.

Delfis ilmunud artiklist „Egon Veermäe: kas Maksuameti tagastatud 1,1 miljardit eurot käibemaksu läks õigesse kohta?“ saame teada järgmist:

• „Kui vaadata käibemaksu laekumist, tuleb tunnistada, et suur osa ettevõtjatest seda ei tasu. Tekib küsimus — kuidas see saab nii olla? Kas ettevõtjad ei loo lisandväärtust? Jutt pole ainult ekspordist ja ühendusesisesest müügist, me räägime ettevõtetest, kes on vaid Eesti turule orienteeritud,“ kommenteeris Veermäe Äripäevas ilmunud artiklit — küllaltki suur osa Eesti ettevõtjatest hoidub käibemaksu tasumisest kõrvale ja riigikassat täidab vaid kümnendik Eesti firmadest.
• Illustreerimaks probleemi tõi ta näite, et 10 800 üle aasta tegutsenud ettevõtetest, kes ei tegele ekspordiga ega ühendusesisese käibega, sai eelmise aasta jooksul tagasi 137 miljonit eurot, ise sealjuures eurotki käibemaksu tasumata. Teise näitena mainis Veermäe 3000 ettevõtet, kes on tegutsenud üle viie aasta käibemaksu maksmata ja samas ise järjepidevalt käibemaksu tagasi küsides.
• Eelneval nädalal käidi Põlva maakonnas, kus on üle 900 käibemaksukohuslase. „Nende ettevõtete kogukäive oli eelmisel aastal üle 200 miljoni euro. Need ettevõtted maksid kokku 1,3 miljonit eurot käibemaksu. 1,2 miljonit sellest maksis kaks ettevõtet! Me tahame, et ka kohaliku tasandi ettevõtjad ja otsustajad ise tunneksid huvi, mis toimub,“ ütles Veermäe.

Keda me kätel kanname?

Eelpool mainitud „ehmatav“ statistika oli lühidalt järgmine: 2012. aastal tasus 45 642 isikut käibemaksu, 21 129 isikule tagastati käibemaksu ja 5462 isikut oli „nullis“. Teine infokild ütleb, et umbes 8% ettevõtjatest maksab kokku 90% riigile laekuvast käibemaksust.

Mida me sellest siis teada saime? Tegelikult mitte midagi. Artiklis pole sõnakestki sellest, kas teistes riikides on need suhted kuidagi teisiti või milline oli seesama statistika Eestis näiteks viis aastat tagasi. Nii nagu maailmakaardil on Hiina ja Vatikan, Eesti kaardilt leiame Tallinna linna ja Piirissaare valla, mahuvad meie ärimaastiku ühte otsa 868 miljoni euro suuruse aastakäibega AS Eesti Energia[1] ja teise otsa „OÜ Tegin Eile Oma Firma“, mille käive on ümmargune null. See ei tohiks küll mingi üllatus olla, et meil on väga väike hulk väga suuri ja väga suur hulk väga väikesi ettevõtjaid. Sedasama on muide teatanud ka Euroopa Komisjon kogu Euroopa kohta: Kõikides liikmesriikides on üldlevinud, et alla 10% kõikidest maksukohustuslastest maksavad 80% käibemaksust. See tähendab, et liikmesriikide maksuametid peavad võtma kasutusele vähem kontrollmeetmeid, et kindlustada suurem osa oma käibemaksutulust.[2]

Isegi kui oletada, et võrreldes varasemate aastatega on „suurte“ maksjate arv vähenenud, ei saa sedagi eriti halvaks uudiseks pidada. Kes on need suured käibemaksu maksjad, keda tuleks „kätel kanda“? Esimeses järjekorras ilmselt kaupade (sh näiteks alkoholi, tubaka ja kütuse) maaletoojad ja hulgimüüjad või kauplejad, kes müüvad teistest EL riikidest toodud kaupu otse tarbijale (kuna nad rakendavad kauba soetamisel pöördmaksustamist, on neil sisendkäibemaksu kulu minimaalne), samuti suured jaekaubandusketid ja teenindusettevõtted (telekommunikatsiooniteenuste ja turvateenuste pakkujad jne) ning lõpuks lihtsalt suure käibega (monopoolsed) ettevõtted.

Ülimalt tõenäoline, et masu ajal on päris palju mööblipoode ja autosalonge hingusele läinud ja suuremad tegijad on väiksemaid alla neelanud, ka on kokku kukkunud kinnisvaraäri, mis oli hiilgeaegadel samuti päris korralik käibemaksu koguja. Kui siia lisada, et on tekkinud uusi väikesi eksportivaid või alles tegevust käivitavaid ettevõtteid, siis oleks pigem põhjust suurest rõõmust kiljuda. Vaevalt mulle selle eest Nobeli majanduspreemia antakse, kui ma julgen välja käia mõtte, et just eksportiv ettevõte on see, mis toob Eestisse selle raha, millest makstakse kõik need elektri- ja telefoniarved, liisitakse uus auto ja vahetatakse välja köögimööbel. Sest kust mujalt see käibemaks riigile tuleb kui tarbijatelt.

Mis puudutab maakondade statistikat, siis see kinnitab meile tõsiasja, et suure käibega äriühingud kipuvad ikka Tallinnas asuma. Statoili tanklad võivad ju asuda üle Eesti, aga käibemaksu deklareerib ikka peakontor. Ma ei ole küll väga hästi kursis Põlva maakonna ärieluga, aga vaevalt need kaks kohalikku giganti saavad olla keegi muu kui Põlva Tarbijate Ühistu ja Nycomed SEFA AS. Head kätel kantud olemist neile!

Kes on need „röövlid“, kes julgevad käibemaksu tagasi küsida?

Kuigi MaksuMaksja lugeja on loodetavasti hästi kursis sellega, kellel, miks, kuidas ja millal võiks tekkida käibemaksu enammakse, teeme siiski korraks ühe väikese ekskursiooni sellesse salapärasesse maailma. Abiks võtame meie teabenõudele MTA-st vastuseks saadud andmed.

Märtsis 2013 esitati kokku 25 573 käibedeklaratsiooni, kus oli deklareeritud enammakset (rida 13). Selle alusel, milliseid ridu nendes deklaratsioonides veel oli täidetud, saab ka aimu tagastusnõude tekkimise põhjustest:

• 15 001 deklaratsioonis oli deklareeritud 20% määraga käivet (rida 1);
• 670 deklaratsioonis oli deklareeritud 9% määraga käivet (rida 2);
• 6438 deklaratsioonis oli deklareeritud 0% määraga käivet (rida 3);
• 818 deklaratsioonis oli deklareeritud tollile tasutud käibemaksu (rida 5.1);
• 2403 deklaratsioonis oli deklareeritud põhivara soetamist (rida 5.2);
• 289 deklaratsioonis oli deklareeritud erikorrale alluvat käivet (rida 9);
• 26 deklaratsioonis oli deklareeritud korrigeerimisi (rida 11);
• 7891 deklaratsiooni olid sellised, kus oli täidetud ainult rida 5, st deklareeriti ainult sisendkäibemaksu ja mitte midagi muud.

Ma ei hakka pikemalt kirjutama 0% ja 9% maksumäärast[3] (see peaks kõigile teada olema), küll aga tutvustaks veidi põhjuseid, miks mõni ettevõtja ei deklareeri käivet, aga sellest hoolimata tahab maha arvata sisendkäibemaksu.

• Välismaal tekkiv käive. Lisaks 0% määras käibele, mis deklareeritakse KMD real 3, on terve rida selliseid käibeid, mida Eesti seaduse mõttes justkui pole olemas, st mida ei deklareerita, aga mis annavad ikkagi sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse.[4] Siia kuulub näiteks teises riigis deklareeritud ja maksustatud käive[5] (nt Soomes eraisikutele osutatud ehitus- ja veoteenused), transiitkaubandus ja vahendustegevus (kui müüakse kaupu, mis ei asu Eestis), kaugmüük, paigaldatava ja kokkupandava kauba müük teistesse riikidesse jne. KMS § 29 lõike 1 kohaselt annab ka välismaal toimuv ettevõtlus Eestis sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse.[6]
• Hooajaline ettevõtlus. On terve rida tegevusvaldkondi, mille käive tekib vaid paaril kuul aastas, aga kulusid tuleb teha aastaringselt. Olgu näitena mainitud põllumajandus, turism või kinnisvaraarendus, aga ka näiteks Eesti Maksumaksjate Liidu (edaspidi - EML) enda tegevusest tuttavad tehingud, nagu raamatute ja ajakirjade ettetellimine, postimüük, koolituste korraldamine. Kuna maksustamisperiood on kalendrikuu, siis hajuvad müügikäive ja sisendkäibemaks väga lihtsalt erinevatele perioodidele.[7]
• Riigiabi. Mitmes tegevusvaldkonnas võibki rääkida „negatiivsest lisandväärtusest“, sest kaupa või teenust müüakse omahinnast odavamalt ning vahe kompenseeritakse kas riigieelarvest või Euroopa abirahadest (EASi ja PRIA toetused jne). Siia kuuluvad näiteks põllumajandus, ühistransport, kultuuriüritused. Kuna üldreeglina ettevõtlusega seotud toetused ei ole maksustatavad ega piira ka sisendkäibemaksu mahaarvamist (vaatamata linnas liikuvatele kuulujuttudele), siis ongi meil taas terve pikk rodu ettevõtjaid, kes on oma käibemaksu arvutustega püsivalt miinuspoolel.
• Tulude ja kulude ajaline nihe. Paljudel juhtudel on kulud mingil hetkel tuludest suuremad, sest ettevõte alustab tegevust, lõpetab tegevust (ka likvideerimise ja pankrotiga seotud kuludelt saab sisendkäibemaksu maha arvata, sest need on samuti ettevõtlusega seotud kulud), on ajutiselt tegevuse peatanud, müügimaht on ajutiselt vähenenud, klientidega on kokku lepitud pikem arveldamisperiood jne. Juba eespool sai mainitud põhivara soetamist ja tollile tasutud käibemaksu, samuti ettemaksuga müüki (kaup soetatakse või valmistatakse pärast ettemaksu saamist). Veel võib näitena nimetada laenud ja liisingud (nt suurema koguse kaubavarude soetamine) ja kõige lõpuks sellised „tehnilised“ juhtumid nagu kreeditarve (nt kauba tagastamine), varasema deklaratsiooni parandamine (avastatud vead), sisendkäibemaksu korrigeerimine (nt seoses maksuvaba käibe suhtarvu muutumisega) või tehingute „ebaõnnestunud“ ajastamine (kaup ostetakse kuu lõpus ja müüakse järgmise kuu alguses).

Kokkuvõtteks — selleks, et saaks käibe puudumisest hakata otsima maksupettuse jälgi, on esmalt vaja teada, kui pikka aega ja mis põhjusel käivet ei ole deklareeritud. Kuna käibedeklaratsioonidelt me neid põhjuseid ei näe, on paljude ettevõtjate jaoks käibemaksu tagasiküsimine muutunud üsna piinarikkaks ja tüütuks protseduuriks (eriti just nendel, kes on „püsiva puudega“, st kellel tekib enammakse kogu aeg).

Kas on põhjust muretseda?

Siit edasi koorub murelikel lugejatel järgmine küsimus. Kas kogu kampaania tagamõte ei ole äkki ametnike soov hakata „kruvisid“ kinni keerama, käibemaksu tagasiküsimist veel raskemaks muutma, ettevõtjaid uute kohustustega koormama? Osaliselt see ilmselt nii ongi, sest selles samas viidatud Äripäeva artiklis mainitakse (ja mitte esimest korda) Maksu- ja Tolliameti (edaspidi - MTA) ettepanekuid kehtestada täiendavaid aruandluse nõudeid (sisuliselt kõikide müügi- ja ostuarvete esitamist Maksuametile), käibemaksu tasumist Maksuameti kaudu, aga ka jälitustegevuse tõhustamist, isiklikku vastutust, ärikeeldude kehtestamist ja töötajate registreerimise kohustust. Väga võimalik, et ehmatava loo eesmärk oli jälgida ettevõtjate reaktsiooni ja kombata piire, kui kaugele annab kontrolli ja karistamisega minna.

Siiski usub EML, et mingit uisapäisa tormamist ei tule. Isegi kui peaks leiduma tulipäid, kes usuvad, et maksupettusi saaks lihtsalt mingite seadusemuudatustega ära lõpetada, on meil piisavalt kogemusi ja praktikat sellest, millised meetmed on sobivad, mõistlikud ja põhiseadusega kooskõlas (ning millised meetmed seda ei ole). See ei oleks esimene kord, kus maksupettuste vastu võitlemise tulemusena hakkaksid kannatama ausad maksumaksjad, samas kui petturid muudavad oma tegevust või siirduvad teise valdkonda.

Olgu meenutatud, et näiteks 1996. aasta juunis tehti suure aplausi saatel käibemaksuseadusesse rida muudatusi, mida on tänapäeval isegi natuke naljakas lugeda. Nii näiteks nähti ette, et käibemaksu tuleb maksta kaupade mahakandmiselt. Käibemaksu tagastamine oli lubatud ainult siis, kui enammakse tekkis 0%-lise määraga maksustatavast käibest.[8] Muudel juhtudel (nt investeeringud põhivarasse) jäi enammakse tulevaste perioodide käibemaksukohustuse katteks. Kui isikul tekkis kolm kuud järjest käibemaksu enammakse, mis ei olnud tingitud 0% määra rakendamisest, võis Maksuamet sellise isiku käibemaksukohustuslaste registrist ilma pikema jututa kustutada.

Sellised uuendused olid ettevõtjatele vastuvõetamatud ja karjusid tervele mõistusele vastu isegi tolleaegsete õigusteadmiste kontekstis (siis ei olnud meil veel ühtegi Riigikohtu lahendit, kus oleks räägitud tarbimismaksust või kumulatsiooni keelust — see kõik tuli aastaid hiljem). Nii kui Riigikogu sama aasta sügisel taas kokku tuli, alustati vastu võetud muudatuste silumist. Paranduste menetlemisel kõlasid puldist sellised laused nagu “eelnõus olid jäänud mõningad probleemid lahendamata”, “mingil määral me pingutasime üle”. Näiteks sisendkäibemaksu tagastamise kord tehti kohe ringi — enammakse, mis ei tekkinud 0% määrast, kanti üks kord edasi järgmisele kuule ning pärast seda siiski kuulus rahas väljamaksmisele. Paar aastat hiljem loobuti ka sellest piirangust.

Üks tollest ajast pärinev „maksupettuste tõkestamise masin“ tunnistati hiljem põhiseadusega vastuolus olevaks. Tegemist oli piiranguga, mille kohaselt ei olnud ettevõtjal õigust maha arvata sisendkäibemaksu tehingult, mille väärtus ületas 50 000 krooni ja mille eest tasuti sularahas. Riigikohus leidis, et regulatsioon oli ebamõistlik ja ilmselgelt ebasobiv ega täitnud seatud eesmärki.[9] Maksupetturid võisid jätkata oma tegevust pangaülekandeid kasutades, aga ausad ettevõtjad kannatasid.

Kuigi ma ei taha uskuda, et MTA ja rahandusminister oleks ära unustanud, mida tähendab „lisandunud väärtuse maks“ ja et sisendkäibemaksu mahaarvamine ja käibemaksu tagastamine on täiesti normaalsed nähtused, toon siiski igaks juhuks mõned õpetlikud tsitaadid 10 aasta tagusest Riigikohtu praktikast. Olgu need lahendid meenutuseks vanadest headest aegadest ja õpetuseks tulevastele põlvedele. Eesti maksumaksjad ja kogu maailma progressiivne inimkond tervitavad vaba ettevõtlust ja käibemaksu neutraalsuse põhimõtet ning mõistavad resoluutselt hukka ettevõtjate jooksutamise ja asjatu bürokraatia. Kostku taeva poole põrmust: „Kumulatsioon käigu kuradile!“

• Käibemaksu kui tarbimismaksu olemusest tuleneb, et seda maksu maksab lõpptarbija. Nimetatud põhimõte tähendab, et käibemaks ei koorma ettevõtjat, ettevõtja ülesanne on vaid käibemaksu kogumine tarbijatelt. Kui piirata sellest põhimõttest lähtuvat käibemaksu mahaarvamist, siis toob see endaga kaasa mitmekordse maksustamise, mida tuleb vältida. Alusetu on Maksuameti seisukoht, et käibemaksu mahaarvamise õigus on maksumaksjale antav hüve. (02.05.2001 lahend 3-3-1-18-01)
• Niikaua kuni kaubad või teenused ringlevad ettevõtlussfääris, riigieelarvesse käibemaksu ei laeku, sest selle summa võrra, mida tehingu üks pool (müüja) riigile maksab, maksab tehingu teine pool riigile käibemaksu vähem. Reaalne maksulaekumine eelarvesse tekib alles siis, kui ostjaks osutub isik, kellel ei ole käibemaksu mahaarvamise õigust.
• Kõrvalekalded lisandunud väärtuse maksu printsiibist on lubamatud, sest need moonutaksid konkurentsi ning takistaksid kaupade ja teenuste vaba liikumist. Kui piiratakse sisendkäibemaksu mahaarvamist ettevõtluses kasutatavate kaupade soetamisel ning ei vabastata samaaegselt nende kaupade müüki käibemaksust, siis sellise kauba omahind suureneb mahaarvamata käibemaksu võrra ning kaup muutub konkurentsivõimetuks, sest ta on vähemalt osaliselt mitmekordselt käibemaksuga koormatud. Kui aga tekib võimalus arvata maha käibemaksu ostudelt, mis ei ole seotud maksustatava käibega, tekib mõnel ettevõtjal võimalus müüa oma tooteid lõpptarbijale käibemaksu võrra odavamalt, saades sellega lubamatu konkurentsieelise. (28.05.2002 lahend 3-3-1-21-02)
• Käibemaksu kumuleerumisel ei tohi olla karistavat eesmärki. Maksustamine peab toimuma maksumaksja maksevõimelisusest lähtuvalt ning ei tohi sõltuda tegudest, mis jäävad väljapoole maksuõigussuhte aluseks olevat teokoosseisu. (19.01.2005 lahend 3-3-1-73-04)
• Ainuüksi võitluse tõhustamine ulatuslike käibemaksupettustega ei saa õigustada sisendkäibemaksu mahaarvamise keeldu, mille tulemuseks on käibemaksu kumuleerumine. (19.04.2004 lahend 3-3-1-12-04)

[1] Olgu märgitud, et näiteks 2012. aastal koostatud Deloitte 500 Kesk-Euroopa suurima käibega ettevõtte edetabeli järgi oli Eestis kaks Eesti Energiast veel suurema käibega äriühingut — kütuste hulgimüüja Baltic International Trading OÜ ja AS Tallink Grupp. Käibemaksu mõttes kuuluvad need kaks küll „parasiitide“ hulka, kes küsivad riigilt käibemaksu tagasi.

[2] Komisjoni 18.06.2006 teatis nõukogule vastavalt direktiivi 77/388/EMÜ art 27 lõikele 3. KOM (2006)404, lk 3-4.

[3] Suure saladuskatte all olgu mainitud, et 9% käibemaksumäärast tulenevalt kuuluvad ka EML ja OÜ Casus Tax Services (ajakirja MaksuMaksja kirjastaja) selle „kurja kolmandiku“ hulka, kes küsivad riigilt käibemaksu tagasi.

[4] Kauba käibe tekkimise koha reeglid on toodud KMS §-s 9. Kui teenuse osas üldjuhul „auku“ ei teki (käive on maksustatud kas 20% või 0%) määras, siis kauba puhul on juhtumeid, mis jäävad § 9 rakendusalaga katmata (kui kaup asub võõrandamise hetkel välismaal ja seda ei tooda Eestisse ega pole Eestist ostjale lähetatud). Samuti annab KMS § 4 lg 2 loetelu tehingutest, mida ei loeta käibeks (st mida ei deklareerita, aga mis annavad sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse).

[5] KMS § 15 lg 6¹ näeb ette, et nullmäära asemel kohaldatakse 0% käibemaksumäära asemel maksuvabastust teenusele, mille käibe tekkimise koht on teine liikmesriik, kui maksukohustuslane kasutab teenuse osutamisel oma teises liikmesriigis maksukohustuslasena registreerimise numbrit. Rahandusministeeriumi kommentaaris selgitatakse, et „maksuvabastus“ ei ole maksuvaba käive, vaid „sisuliselt pigem mittekäive“ ning lisatakse, et sama kehtib ka nendele käivetele, mida Eesti ettevõtjad deklareerivad ja maksustavad ühendusevälistes riikides.

[6] Samal põhjusel tagastatakse käibemaksu ka välismaa ettevõtjatele, kellel ongi Eestis ainult kulud ja kes pole üldse Eestis käibemaksukohustuslasena registreeritud (KMS § 35).

[7] Olgu märgitud, et nii välismaal toimuva kui hooajalise ettevõtluse puhul on päris suur risk, et maksuhalduril tekib soov isik käibemaksukohustuslaste registrist kustutada põhjusel, et „Eestis ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud“ (KMS § 22 lg 3¹). Kuna registrist kustutamisega kaasneb sisendkäibemaksu korrigeerimise kohustus (KMS § 29 lg 10), peab ettevõtja olema valvas ja valmis igal hetkel võitlusse asuma, et oma käibemaksukohustuslase auväärset staatust väärikalt kaitsta. Selle kohta lähemat vt Lasse Lehis. Ärge laske omale mütsi pähe tõmmata. Kommentaar uudisele „MTA korrastab käibemaksukohustuslaste registrit“. – MaksuMaksja, 2012, 10, lk 10-11.

[8] Tol ajal oli ka 0% maksumäära rakendamise ulatuses praegusega võrreldes oluliselt kitsam. Näiteks paljud välismaa ettevõtjatele osutatud teenused maksustati 18% määras ning rahvusvahelise transpordiga seotud teenustele kehtis rida lisatingimusi. Tol ajal ei tuntud veel ka 5% maksumäära ning välismaal toimuv ettevõtlus oli ka täiesti tundmatu mõiste.

[9] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.03.2002 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-02.