Tutvustan põgusalt ühte kohtulugu, kus vaieldi selle üle, kas võlgnikku saab süüdistada kohustuse täitmata jätmises, kui maksekorraldusele jäeti märkimata viitenumber, kirjutab Lasse Lehis, EML juhatuse liige ajakirjas Maksumaksja.

Vaidlus puudutas trahvi maksmist, kuid kohtu seisukohad on (teatud mööndustega) kohaldatavad ka muudele maksetele, muu hulgas ka tsiviilõiguslike lepingute täitmisele. Olgu kohe öeldud, et maksude ja riigilõivude kohta siin kirjeldatud seisukohad ei kehti, sest nende tasumisel on viitenumbri kasutamine õigusaktidest tulenevalt kohustuslik.

Lugu ise oli lühidalt järgmine. Üks inimene sai Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametilt kiirmenetluse otsusega rahatrahvi 24 eurot. Kohe samal päeval maksis ta trahvi ka pangakontoris sularahas Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvelduskontole. Raha vastu võtnud pangatöötaja täitis selle kohta maksekorralduse, millest trahvi maksja sai omale koopia. Rohkem kui kuu hiljem sai see inimene kohtutäiturilt täitmisteate tasutud trahvi nõudes. Asja lähemalt uurides tuli välja, et pangatöötaja oli sularaha vastu võttes jätnud maksekorraldusele märkimata viitenumbri.

Kuna kohtutäitur ei olnud nõus täitemenetlust lõpetama ja nõudis väidetavalt võlgnikult täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot, läks vaidlus kohtusse. Avaldaja leidis, et tema on kohustuse täitnud, sest raha on laekunud linnavalitsuse kontole ja seda ei ole avaldajale tagastatud. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, leides, et trahvi maksmine toimus alles siis, kui pank oli koostanud parandatud maksekorralduse ja selle linnavalitsusele saatnud. Linnavalitsus toetas kohtutäituri positsiooni.

Esimese ja teise astme kohtud leidsid, et võlgnik ei ole kohustust nõuetekohaselt täitnud, ja põhjendasid oma seisukohta sellega, et trahviotsuses oli märgitud lisaks pangakonto numbrile ka viitenumber. Asjaolust, et maksekorraldusel ei ole viitenumbrit, tegid kohtud järelduse, et raha ei ole võlausaldaja kontole jõudnud. See, kas tegemist oli maksja või panga veaga, pole oluline, sest täitmise riski kannab raha maksma kohustatud isik seni, kuni rahaline kohustus on täidetud.

Riigikohus ei nõustunud sellise lähenemisega ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud jätsid tuvastamata, kas raha jõudis Tallinna Linnakantselei finantsteenistuse arvelduskontole. Riigikohtu arvates on võimalik nii variant, et linnavalitsuse kontole laekunud raha, mida ei suudetud viitenumbri puudumise tõttu konkreetse trahviotsusega siduda, kanti maksja panka tagasi, kui ka variant, et raha tagasi ei kantud, vaid jäeti ootele viitenumbri puudumise tõttu.

Riigikohus selgitas, et VÕS § 91 lõike 3 järgse nõuetekohase täitmisega on tegemist ka juhul, mil summa hoolimata viitenumbri puudumisest jõuab võlausaldaja kontole. Sel juhul ei ole ka enam oluline, et võlausaldaja viitenumbri puudumise tõttu summa maksja panka tagasi kannab. See kehtib ka avalik-õiguslike rahaliste kohustuste täitmisel, kui avalik-õigusliku rahalise nõude täitmist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene teisiti (vt eespool viiteid erandite kohta maksude ja riigilõivu maksmisel).

Samuti selgitas Riigikohus, et viitenumbrit ei saa pidada nõuetekohase täitmise osaks VÕS § 76 lõike 3 tähenduses. Tegemist on üksnes tehnilise abivahendiga, mis lihtsustab võlausaldaja menetluskorda. Sellise tehnilise abivahendi kasutamine ei saa aga tekitada õiguslikku tagajärge, et võlgniku kohustus jääb makse võimaliku tagasikandmise tõttu täitmata.

Lõppjäreldus oli järgmine: kui hoolimata viitenumbri puudumisest ülekanne siiski õnnestus ja raha jõudis võlausaldaja (st linnavalitsuse) kontole, ei olnud linnavalitsusel alust pöörduda kohtutäituri poole ning ta peab ise hüvitama kohtutäituri kulud.

Kas kirjeldatud seisukohad kehtivad ka näiteks arvete maksmisel? Põhimõtteliselt küll. Kui võlausaldaja on väljastanud igale arvele individuaalse viitenumbri, siis on tõenäoline variant, et viitenumbrita maksekorraldus „ei lähe läbi“ ja järelikult jääb kohustus täitmata. Kui aga makse õnnestub ja raha tagasi ei kanta, on kohustus täidetud ja puudub näiteks alus arvestada viivist või rakendada muud kokkulepitud sanktsiooni (nt lepingu ülesütlemine).

Kuid siin on üks väike „aga“. Lepingupooled võivad alati omavahelises lepingus (mis võib olla vormistatud ka arvena) täpsustada makseviise ja soovi korral ka kõrvale kalduda eelpool kirjeldatud võlaõigusseaduse sätetest. Näiteks võib olla lepingus sõnaselgelt kirjas, et kui maksedokumendile ei ole viitenumbrit märgitud, ei ole võlgnik kohustust nõuetekohaselt täitnud. Avalik-õiguslike kohustuste puhul tuleb sellised erisused ette näha seaduses, ükski haldusorgan ise neid erisusi määrata ei saa, näiteks selgitusena trahviotsuses, nagu praeguses kaasuses oli tehtud.