Peatselt saabuvate pühadega seoses muutuvad taas päevakajaliseks kinkekaardid - õigemini küsimused, kuidas neid raamatupidamislikult kajastada. Pikemalt on sellest Raamatupidamisuudiste e-ajakirjas PLUSS kirjutanud Deloitte Audit Eesti vanemprojektijuht Anne Mobel.
Võib vaieldamatult väita, et populaarsemaid kingitusi, mida tehakse, on kinkekaart, märgib autor. Kui aasta-kümneid tagasi oli kinkekaart midagi väga erilist, siis nüüd võib neid osta kauplustest, ilu-salongidest, spaadest, kinodest, teatritest, spordiklubidest, reisibüroodest, bensiinijaamadest... Hea turvaline kingitus, kui teada kingisaaja huvisid, harjumusi ja mis veelgi olulisem – kingisaaja saab endale valida just temale meelepärase kingi.
Kinkekaardi müümise puhul on tegemist tavapärasest tehingust erineva tehinguga, kuna kaardi müümine ei ole müüja seisukohast tekitanud veel müügitulu. See tekib tulevikus, kui kaarti tegelikult kasutatakse. Selleks, et arvestus oleks selge, järjepidev ja arusaadav, peab kinkekaarte müüv ettevõte välja töötama kindlad protseduurid.
Peatselt on saabumas aeg, mil usinasti jõulukinke, sh kinkekaarte ostma hakatakse ja enamikul ettevõtjatel lõppeb peagi ka majandusaasta, mis võib omakorda tähendada, et paljudel juhtudel jõuavad kätte kinkekaartide aegumistähtajad, seepärast on paras aeg meelde tuletada mõned kinkekaartidega seotud nüansid:
Kinkekaardi müünud ettevõte tohib kaardi väärtuses müüdud kauba või teenuse kajastada müügituludes üksnes siis, kui kingisaaja on kaardi õigel ajal lunastanud. Seni, kuni kinkekaarti lunastatud ei ole, kajastub summa bilansis ostjatelt saadud ette-maksena, st ettevõttel on kohustus ostja ees kindlaks määratud vääringus kaupa müüa või teenust osutada.
PIkemalt saate Anne Mobeli kirjutisega tutvuda siin.
