Kindlustusfirmade liidu juhina tuntuks saanud Kristjan Niinemaa avaldas ERRis arvamust arstide streigi põhjuste üle, märkides muuhulgas, et arstide streik on küll tõstnud meedias kõneaineks tervishoiu rahastamise tuleviku, kuid praegune torm näib setteni mitte ulatuvat. Ühtne ravikindlustus kõigile ei vii kuhugi, see sõltugu ikka, kuipalju inimene kindlustust kasutab.
Tervishoiu rahastamise korralduse eesmärgi võib tema arvates sõnastada näiteks selliselt, et inimesel on võimalik oma panust ja teenuste kasutamist kujundada ka eripärastest vajadustest lähtudes, kuid keskne (riiklik) kontroll ja kokkulepped tagavad süsteemi toimimise (iga-aastase) poliitilise sekkumiseta. "Veidi nagu Apple'i operatsioonisüsteem."
Eesmärgi täitmiseks on Niinemaa hinnangul vaja nelja tööriista: lõppkasutaja ehk inimese "liidest", kohanevat rahakogumismudelit, solidaarsust ning paindlikku tervishoiuteenust.
"Inimene peab tundma ja tajuma, mida tervis tegelikult tähendab. Ka rahaliselt. Selleks peab tal olema võimalik kasutada isikustatud raviajalugu ja riskihinnanguid, otsustada terviseriskide katteks kogutava raha suuruse üle (minimaalset ületavas osas) ning terviserikke puhul mõjutada hüvitamise viisi ja ulatust. Ehk siis lisaks tervisliku toitumise õpetusele peaks käitumist suunama ka majanduslikud hoovad. Nime ei julge sellisele imeasjale pannagi, kuid kindlasti on siin tegemist elukestva ja (ka hamba)aukudeta kogumis- ja riskikindlustuse sulamiga. Pluss midagi kolme ülejäänud tööriista samuti olulisest koostoimest."
Ettekujutuse parandamiseks oletuslik näide inimesest, kes teenib oma elatise välisriiigis mingit vara ostes ja müües, aga soovib samas olla Eesti ühiskonna täieõiguslik osaline, lisab Niinemaa. Tema elu ja tulud on tsüklilised, ilmselt ka väljaspool Eesti maksuhalduri haaret. Miks mitte anda talle võimalust lisaks solidaarsuse säilitamiseks vajalikule miinimumile teha täiendavaid sissemakseid? Või lubada tal ise otsustada, kui suures ulatuses ta töövõimetuse puhul saamatajäänud tulu hüvitamist vajab?
Ja tekibki seos sotsiaalmaksu riikliku ravikindlustuse osaga. Aktiivsete majandusüksuste kanda olev inimkapitali kasutamise eest võetav "kümnis" on suurepärane lahendus raha kokku korjamise tõhususe seisukohalt. Sealt edasi on asi sassis. Kindlustusvõtja poolt tekitatavad terviseriskid on ikkagi katmata, milleks muidu tööõnnetus– ja kutsehaiguskindlustust esile manada. Kindlustatu ei hooma kindlustusmakse suurust, ega muid "kindlustuslepinguga" kaasnevaid õigusi ja kohustusi. Ka koormise suurus pole õige – praegune arstide streik on kõigest üks stseen kaua teada olnud puudujäägistsenaariumist.
Lahendus on riski arvestava sissemakse kasutuselevõtus ja sissemaksete suuruse sujuvas kohaldumises. Ehk et raha kogutakse vastavalt oodatavale vajadusele ja tegelikule kasutamisele kogu eluea jooksul. Poliitilisel tasandil ei otsustata kümnise suurust ja sellest kogutud raha kasutamist, valitakse vaid riskide hindamise mudel. Põhimõte on lihtne ja selle rakendamise võimalikkus on edukalt tõestatud Hollandi näitel.
