2010. aasta on esimene kord alates sotsiaalkaitsekulutuste arvepidamise algusest 1999, kui sotsiaalkaitse kogukulutused on langenud. Et selgeks saada, mis on kulutuste vähenemise taga, tuleks vaadelda kulutusi valdkondade kaupa.
Selgub, et sotsiaalkaitsekulutuste kaheksast funktsioonist jääb langus kahe kanda: tervishoid ja töötus. Kummaski vähenesid kulutused ligi 60 miljonit eurot. Töötuse puhul on põhjuseks hüvitisesaajate hulga vähenemine, näiteks oli nii töötuskindlustushüvitise kui ka töötutoetuse saajaid 2010. aasta lõpus kaks korda vähem kui aasta algul. Tervishoius andis jätkuvalt tunda seadusemuudatuse mõju, millega vähendati Haigekassa poolt makstavate haigushüvitiste maksmist (Haigekassa maksab hüvitist alates haiguse või vigastuse üheksandast päevast, varem alates teisest päevast). Et seadus jõustus 2009. aasta 1. juulil, siis 2009. aastal maksti vähendatud mahus hüvitisi vaid pool aastat, 2010. aastal aga kogu aasta.
Seevastu vanaduse ja puude funktsioonis on kulutused kasvanud vastavalt 17 ja 18 miljoni euro võrra. Mõlemal puhul on põhjuseks suurenenud kulutused pensionidele. Et 2010. aastal pensioni suurus ei muutunud, sõltus pensionikulutuste maht pensionäride arvust, mis 2010. aastal kasvas ligi kümne tuhande võrra. Perehüvitiste maht tõusis 13 miljoni euro võrra, mis tulenes vanemahüvitise maksmisest.
Sotsiaalkaitsekulutused funktsioonide järgi, 2007–2010
Sotsiaalkaitsekulutuste suhe sisemajanduse koguprodukti (SKP) vähenes 1,2 protsendipunkti — kui 2009. aastal olid sotsiaalkaitsekulutused 19,3% SKP-st, siis 2010. aastal 18,1%. Oma osa madalamas protsendis mängib SKP pöördumine tõusule 2010. aastal. Kõrge sotsiaalkaitsekulutuste suhe SKP-sse on iseloomulik just majanduslikult rasketel aegadel, kui suurte väljaminekutega sotsiaalkaitses kaasneb majanduslangus ja väiksem SKP, seega antud näitaja vähenemine iseenesest ei anna põhjust muretsemiseks. Küll aga on tähelepanuväärne asjaolu, et samal ajal kui sotsiaalkaitsekulutuste suhe SKP-sse langes 2010. aastal enam kui protsendipunkti võrra, oli pensionide suhe SKP-sse võrreldes eelneva aastaga vaid 0,1 protsendipunkti väiksem — 9,0%.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sotsiaalkaitsekulutuste vähenemine võib olla tingitud nii positiivsetest kui ka negatiivsetest asjaoludest. Aastatel 2008–2009 omandas sotsiaalkaitsekulutuste kiire tõus pigem negatiivse varjundi olles märk majanduskriisist, suurenenud toetustesaajate hulgast ning riigipoolsete kohustuste kasvust. 2010. aasta numbreid vaadates võib rõõmu tunda töötuse vähenemisest, kuid tervishoius kestab majanduskriisi ajal tehtud kärbete mõju siiamaani.
Sotsiaalkaitse kogukulutused näitavad kõiki summasid, mida riigis sotsiaalkaitsesüsteemi on panustatud. Kogukulutused moodustuvad sotsiaalhüvitistest ja toetuste jagamise süsteemi ülalpidamise halduskuludest, sotsiaalhüvitised omakorda jagunevad rahalisteks hüvitisteks (hüvitiste ja toetustena makstud summad) ja mitterahalisteks hüvitisteks (sotsiaalteenuste osutamiseks kulunud raha).
Sotsiaalhüvitised on jagatud kaheksa funktsiooni vahel: 1) haigus ja tervishoid, 2) puue, 3) vanadus, 4) toitjakaotus, 5) perekond ja lapsed, 6) töötus, 7) eluase ning 8) mujal liigitamata sotsiaalne tõrjutus.
Detailsem ülevaade statistika andmebaasis.
Marve Randlepp,
juhtivstatistik,
Statistikaamet
Avaldatud RUP.ee Profiblogis
