Teise samba pensionifondide varadest 6% ehk absoluutmahus väljendatuna u. 70 miljonit eurot on investeeritud Eestisse. See maht on tõepoolest kriisijärgselt kahanenud u. 9% võrra, vähenedes peamiselt võlakirjainvesteeringute arvelt. Investeeringud koduturu aktsiatesse on absoluutmahus samal ajal isegi kasvanud (+54%).

Eesti pensionifondide poolt koduturule tehtud investeeringute võrdlemine arenenud turgude pensioniks säästetavate varade nn. pensioniplaanide poolt tehtud koduturgude investeeringutega, mis näiliselt on kordades suuremad, ei ole aga kohane ning lausa eksitav. Seda juba üksnes seetõttu, et valdav osa arenenud turgude pensioniplaanide poolt tehtud investeeringutest on tehtud oma koduriigi võlakirjadesse, s.h. riiklikesse võlakirjadesse. Eestis teatavasti sellised instrumendid valdavalt puuduvad, s.h. riiklikud võlakirjad täielikult.

Kui vaadelda aga nendesamade arenevate turgude pensioniplaanide poolt tehtud investeeringuid oma koduturu aktsiatesse, siis on need positsioonid samuti suhteliselt tagasihoidlikud (allikas: Mercer „Asset Allocation Survey“ 2011): Hollandis 7%, Soomes 5%, Taanis 4%, Norras 5% jne. Tõepoolest, leidub ka riike kus koduturu aktsiatesse investeeritud pensionivarad moodustavad enam kui 20% - näiteks SuurBritannias (21%) kuid ka see trend on selgelt muutumas.

Kokkuvõtlikult saabki Euroopa kohta välja tuua järgmised pensionisäästude oma koduturule investeerimise seosed:

•     Mida väiksem ning kontsentreeritum on riigi aktsiaturg, seda väiksem osa pensionivaradest on oma koduriigi aktsiatesse paigutatud. Illustreerides seda näitega Rootsist, kehtib seal pensionifondidele investeerimispiirang, mis lubab investeerida noteeritud Rootsi ettevõtete aktsiatesse kuni 2% nende turuväärtusest.
•     On üldine trend, et kodumaiste aktsiainvesteeringute osakaal väheneb ning mitte-kodumaiste osakaal suureneb. Selline seos kehtib ka pensioniplaani mahust lähtuvalt - mida suurem maht, seda väiksem on koduturule investeeritud aktsiate osakaal.

Pensionifondid investeerivad Eestisse kui koduturule vähe, sest reeglina esindavad meie väärtpaberiturule tulevad projektid kõrgemat riskiklassi ning on vähe likviidsed.

Lihtsustatult - kui emitendid lähtuvad kapitali kaasamisel eelkõige selle kättesaadavusest ning kuluefektiivsusest, tehingute vahendajad emitendi ning investori (või investorite omavahelise) kokkuviimise eest võetavast kasust, siis investorid arvestades, et nende kanda jäävad kõik investeerimisega seonduvad riskid, saavad lähtuda vaid mõistlikkusest investeeringult saadava potentsiaalse kasu ning sellega kaasnevate riskide hindamisel.

Pole kahtlustki, et pajudel juhtudel on kriis meie suhtumist riskidesse muutnud. Kogenud realiseerumas riske, mille olemasolu või esinemist kriisieelses maailmas ei peetud isegi võimalikuks, on loogiline, et investorid on asunud taktikaliselt pigem kaitsvale kui riske otsivale positsioonile. Viimane ei pea sugugi tähendama ülimat konservatiivsust väljavalitavates varaklassides või instrumentides. Küll aga paigutub investeeringute valikukriteeriumide hulgas oluliselt ettepoole konkreetse investeeringu likviidsuse olemasolu. Selle puudumist näeb investor ebakindlatele oludele reageerimise võimekuse pidurina.

Eestis esindavad enamik vahendajate (sell-side) kaudu investorite lauale jõudvatest projektidest (nii vähe kui neid on) eelkõige riskiskaala kõrgeimat otsa. Lisaks kaasneb madalate emissioonimahtude ja tagasihoidliku investorite ringiga tahes-tahtmata äärmiselt madal likviidsus järelturul. Seetõttu ongi selles eelkirjeldatud muutunud taustsüsteemis emitentide ning investorite vaheliste huvide ühildamisest saanud paras pähkel.

Kuidas edasi?

Kohalike kapitaliturgude aktiivsus, lisaks kehtivatele regulatsioonidele ning kohalike institutsionaalsete investorite osalushuvile on ka funktsioon riigi majanduse suurusest, tema rahvusvahelisest kuvandist, kohaliku äri-, juhtimistavadest, samuti finantsturu vahendajate jms. osaliste tasemest. Pole ühte imerelva, mis järsult aitaks kohalikke kapitaliturge elavdada, kõik nimetatud faktorid on omavahel koosmõjus.

Oluline on mõista, et pensionifondide eesmärk on pakkuda pensioniks ettevalmistujatele – osakuomanikele võimalikult head tootlust optimaalsete riskide juures. Selle eesmärgi asendamine kohaliku kapitaliturgude arengu eesmärgiga ei pruugi aga kuidagi olla kooskõlas osakuomanike huvidega.

Tänases, majanduse ning finantsturgude ebakindlate väljavaadete kontekstis, otsivad pensionifondid Eesti kui koduturuga seonduvalt eelkõige kõrge kvaliteediga investeeringud. Seda eesmärgiga tõsta nii fondide tootlust kui vähendada korrelatsiooni globaalsete aktsia- ja võlaturgudega.

Pensionifondide jaoks on oluline olla kaasatud Eesti jaoks strateegiliselt olulistesse investeeringutesse ning projektidesse. Seejuures pensionifondi valitsejate poolt esitatud mitmeid ideid, mille osas jätkatakse diskussiooni pensionisüsteemi omaniku – Eesti riigiga.