Riik kulutas eelmisel aastal maakonnasiseste liinide doteerimisele üle Eesti 21,4 miljonit eurot ja vallad-linnad lisasid ise 2,8 miljonit eurot. Maakonnasiseste, riigi doteeritud avalike liinide põhiprobleem on, et mitte kellegi tegevus ei ole motiveeritud sõitjate arvust.
Harjumaa lõunasuunal doteeritavaid liine teenindava AS Samati omanik Mart Prikk ütles, et kust läbi sõita ja kus peatuda, on ette öeldud. Bussifirma siin ei sekku; kas inimesi bussis on või ei ole, Samat siin midagi teha ei saa ja pole vajagi, sest piletitulu pole oluline, lisas ta.
Ühe teise bussifirma juhataja ütleb veelgi otsesemalt, et maakonnaliine sõites pole vedajal klientide järele mingit vajadust. Veel parem oleks, kui keegi üldse bussi ei tule – sõitjad tüütavad veel bussijuhti või määrivad istmed ära. Raha tuleb riigi dotatsioonist, mida makstakse läbisõidetud kilomeetri, mitte sõitja pealt.
Raha tuleb riigieelarvest Majandusministeeriumi kaudu, ministeerium on delegeerinud asjaajamise Maanteeametile. Maakonnas juhib maavalitsus kas ise või siis ühistranspordikeskuste kaudu. Ning kõige lõpuks on siis linnad ja vallad, kelle ainus huvi on see, et bussid sõidaksid võimalikult tihti ja võimalikult paljude peatustega.
Spetsialistid pakuvad ühistranspordi paremaks, st efektiivsemaks korraldamiseks kaks lahendust. Esimene on tuua motivatsioonisüsteem vedajate ehk bussifirmade juurde, et tekitada neile huvi piletitulu teenida. Ühe bussifirma juht ütleb, et doteeritud liinidel võiks piletitulu ja dotatsiooni suhe olla pooleks, praegu on selline suhe ainult Ida-Virumaal, kõikides teistes maakondades on see palju ebavõrdsem.
Teine ja hoopis teistsugune variant oleks aga ühistranspordikeskustekeskne. See on suund, mida kasutatakse Soomes ja Rootsis, kus pannakse väga palju inimesi, raha, analüüsi ja aega liinivõrkude planeerimisele ja korrigeerimisele ning kui vaja, siis ka muutmisele.
