Kui võrrelda, millist tööd on pensionifondid viimasel ajal teinud, ning vaadata, millised on fondide turuosad, siis on siin tugev vastuolu. Viimastel aastatel kõige kehvemat tootlust näidanud pensionifondid on millegipärast turuliidrid. Ma ei usu, et selle põhjuseks on inimeste arutlus, et pensionisse investeerimine on pikaajaline tegevus ning kiirustades fondi vahetada pole mõtet. Ka niimoodi mõtlejaid on kindlasti olemas, aga valdavalt on jäädud oma esialgselt valitud fondi juurde sellepärast, et kunagi sai see valitud ning hiljem on huvi fondi käekäigu vastu vaibunud.

Miks siis meie inimesed pensionifondide vastu nii vähe huvi tunnevad? Ilmselt on põhjusi mitmeid. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, on üheks põhjuseks meie sissetulekute kiire kasv viimasel kahel aastakümnel. 1993. aastal oli Eestis keskmine palk 68 eurot, SEBi peaökonomisti Hardo Pajula väitel 1991. aasta lõpus vaid seitse eurot. Täna on keskmise palga suuruseks 830 eurot kuus. Seega on keskmine sissetulek kasvanud 20 aastaga üle 100 korra. Sellise kasvukiiruse juures pole ju sügavat mõtet mõelda säästmisele, kus tootlus jääb mõne protsendi piiresse aastas ning seegi pole garanteeritud.

Teiseks, säästmise ebapopulaarsuse põhjuseks on pensionifondide üsna kesine töö. Näiteks vabatahtlike pensionifondide viie aasta tootlus on seitsmest fondist positiivne vaid kahel, ehkki viie aasta jooksul on finantsturgude tõusuaastaid langusaastatest ülekaalukalt enam olnud. Neid põhjusi on veel, kasvõi mitu rahareformi, mis on inimeste säästud ära nullinud.

Kuna meie senine majanduskasv on olnud nii kiire, ning finantsspetsialistide ja osade poliitikute väitel oleme me peaaegu vaata et ainus eeskujuliku finantsseisuga riik maailmas, mistõttu on oodata kiire majanduskasvu jätkumist, võiks ju arvata, et võime olla tuleviku suhtes sama muretud kui eelnevatel aastatel.

Arvan, et mitte. Minu arvates on kerge raha ja kiire majanduskasvu periood nüüd pikaks ajaks möödas. Olen sama meelt Rahakompassil esinenud Tarkinvestori asutaja Kristjan Lepikuga, kelle sõnul ootab meid ees üsna pikk heitliku kasvuga periood, mis võib kesta vähemalt viis kuni 10 aastat. See tähendab, et seniste mitmekümneprotsendilise palgakasvu asemel seisab meil ees mõneprotsendiline palgakasv, kui sedagi. Tegelikult oleme selles perioodis juba paar-kolm aastat olnud.

Kuna meie ühiskond on endiselt üsna vaene, tähendab see ka seda, et jääme suhteliselt vaeseks (vähemalt Lääne-Euroopa mõistes) veel üsna pikaks perioodiks. See, kes tahab kiiremat elatustaseme tõusu ja tuleviku kindlustamist, peab midagi välja mõtlema. Mida aeg edasi, seda suuremaks muutub elatustaseme tõusul igaühe enda tegemiste osakaal ning riigi osa jääb meie heaolu tõusus järjest tagasihoidlikumaks.

Tõnis Oja,
rahakompass.ee