Välismaalt kaasatud laenude maht suurenes samas ligi 20 protsenti, mille
tulemusena kasvas välislaenude osakaal ettevõtete võlakohustustes 27
protsendini. Majanduse kiire kasvu taustal jätkas ettevõtete võlakoormus
vähenemist, moodustades kvartali lõpus 116 protsenti SKPst (ettevõtete
omavahelist kodumaist võlga arvestamata 84 protsenti). Ettevõtete
finantsvarad suurenesid I kvartalis ühe protsendi võrra. Seda toetas
aktsiaturgude tootluse ja kasumlikkuse kasv, mis aitas kompenseerida
hoiuste kahanemist.
Nagu eelmistes kvartaliteski mõjutas kodumajapidamiste finantsseisu
hoiuste kasv ning laenukohustuste vähenemine. Finantsvarade
kvartalikasvu tempo kiirenes 3 protsendini, samas kui finantskohustused
kahanesid 1 protsendi võrra. Kvartali lõpuks alanes kodumajapidamiste
võlakoormus 52 protsendini SKPst.
Muutused finantssektoris olid eeskätt seotud krediidiasutuste
kohustusliku reservi nõude vähenemisega pärast euro kasutuselevõttu.
Lisaks vähendas bilansimahtu ka laenuportfelli kahanemine. Nende
tegurite mõjul kahanes finantsinstitutsioonide varade ja kohustuste maht
I kvartalis vastavalt kuus ja viis protsenti.
Eesti majandus tervikuna oli 2011. aasta I kvartalis pärast kaht aastat
taas välismaailma suhtes netolaenuvõtja[1]. Kogumajanduse
netolaenuvõtmine ulatus I kvartalis ligi 100 miljoni euroni. Selle
põhjuseks oli peamiselt mittefinantsettevõtete kohustuste, eelkõige
omakapitali suurenemine.
Kogumajanduse netolaenuandmine (+) ja -võtmine (-) kvartali jooksul ning sektorite lõikes
[1] Netolaenuandmine (+) / -võtmine (–) on tehingukonto tasakaalustav
näitaja, mis on vaadeldava perioodi jooksul finantsvarade ja
-kohustustega sooritatud tehingute vahe. Kui see näitaja on mistahes
sektori puhul positiivne, siis on see sektor vaadeldaval perioodil
teiste sektorite tegevust finantseerinud, kui aga negatiivne, siis
teistelt sektoritelt vahendeid kaasanud. Kogumajanduse netolaenuandmine
(+) /- võtmine (–) näitab, kas riik tervikuna on välismaalt vahendeid
kaasanud või neid sinna paigutanud.
