"Ma ei ole veendunud, kas see [detailsemaks muutumine] vastuvõetud
seaduse kvaliteedile vältimatult hästi mõjus. Tegemist peaks olema ju
eelduslikult lihtsa, väheformaalse, kiire ja osaliste jaoks odava
menetlusega, kus ei tuleks pöörata üleliia tähelepanu juriidikale, vaid
sisulisele poolele, see tähendab sellele, millises ulatuses füüsilisest
isikust võlgnik oma võlausaldajate ees võetud kohustusi täita suudab,"
rääkis Käerdi.
"Nüüd vastuvõetud ülidetailset regulatsiooni vaadates tundub mulle, et
võimalikes menetlustes hakkab ikkagi põhiaur minema õigusküsimustele.
Elu näitab, et iga seadusesse lisatud detaili ja sõna üle saab vajadusel
lõputult vaielda ning ilmselt hakatakse seda tegema ka selle seaduse
puhul," lausus ta.
Käerdi sõnul on võlgade ümberkujundamise menetluse idee selles, et
inimene, kes ei suuda oma jooksvaid rahalisi kohustusi võlausaldajate
ees täita, teeb võlausaldajatele pakkumise, millises ulatuses ja
perioodi jooksul on ta valmis võlausaldajate nõuded rahuldama. Selleks
koostab võlgnik nimekirja oma kohustustest ja varadest ning näitab ära
eeldatavad sissetulekud. Selle pinnalt teeb ta võlausaldajatele
pakkumise, kui pika perioodi jooksul ja millises ulatuses ta nende
nõuded rahuldab vara võõrandamisest ning perioodilistest sissetulekutest
saadava tulu arvel.
See pakkumine ongi kava, mille üle võlausaldajad hääletavad, rääkis
Käerdi. Kui saavutatakse piisav seaduses sätestatud võlausaldajate
häälteenamus, loetakse kava vastuvõetuks ning see hakkab kehtima kõigi
võlausaldajate suhtes. "Kui häälteenamust ei saada, võib kohus siiski
kava heaks kiita, kui ta peab seda sisuliselt põhjendatuks. Sellisel
juhul teeb kohus kindlaks, kui palju raha saaksid võlausaldajad
pankrotimenetluse läbiviimise korral ning võrdleb seda kavas pakutud
summadega, kui kavas sisalduv pakkumine on võlausaldajatele kasulikum
pankrotimenetluses, peaks kohus kava hoolimata võlausaldajate
vastuseisust heaks kiitma," selgitas ta.
Avalikkuse ees on Käerdi hinnangul segadust külvanud eelkõige asjaolu,
et tihti unustavad asjaosalised mainida, et võlgade ümberkujundamise
menetlus ei puuduta võlausaldajate õigust realiseerida neile võlgade
tagatiseks antud tagatisi. "Näiteks kui kodulaenuvõlgnik taotleb
makseraskuste tõttu oma võlgade ümberkujundamist, ei võta see hüpoteeki
omavalt laenuandjalt õigust hüpoteegiga koormatud korter või kinnistu
sundmüüki panna, sundmüügist saadu saab hüpoteegipidaja täies ulatuses
endale, ent kui sellest ei piisa kõigi kodulaenulepingust tulenevate
kohustuste täitmiseks (kinnistu hind on võrreldes selle omandamise
hetkega langenud), saab võlgnik tagatise realiseerimisest üles jääva
jääkvõlgnevuse ümber kujundada."
Ta lisas, et erandina saab ka hüpoteegiga tagatud kodulaenuvõlgnik laenu
ümberkujundamisega hüpoteegi realiseerimise välistada, kuid sel juhul
piirdub sellise laenu ümberkujundamine võlgnikule maksimaalselt aasta
pikkuse maksepuhkuse võimaldamisega. Erinevalt muudest võlgnevustest
laenusummat vähendada ei saa.
"Kokkuvõtvalt ei ole uus seadus mingi imevahend, mis võlgnikul väga
lihtsalt oma kohustustest vabaneda aitaks. Teisest küljest ei too selle
rakendamine suure tõenäosusega ka võlausaldajate jaoks kaasa olukorda,
kus senised nõuded lihtsalt maha tuleks kirjutada," ütles Käerdi.
Riigikogu võttis võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse vastu eelmise nädala kolmapäeval. Seadus jõustub 5. aprillil.
BNS
