Äriseadustiku (edaspidi – ÄS) § 176 lg 11 sätestab, et kui netovara on vähem kui pool osakapitalist või vähem kui ÄS-i § 136 järgi osakapitali suurusest (vähemalt 2500 eurot) või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalsest suurusest, siis on osanikel õigus otsustada muude abinõude tarvitusele võtmine, et osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt ÄS-i § 136 järgi osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse. Üheks abinõuks on vabatahtliku reservi moodustamise võimalus.
Põhikirjas tuleks sätestada:
- vabatahtliku reservi moodustamise ja lõpetamise alused,
- vabatahtliku reservi kasutamise kord,
- vabatahtliku reservist väljamaksete tegemise tingimused.
Kui väljamakse on seatud sõltuvusse kindla tingimuse saabumisega (milleks ei ole lihtsalt osaniku otsus vaid muu tingimus), tähendab see, et osanikul on nõue ühingu vastu.
Tulumaksuseaduse § 50 lg 2 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu aktsia-, osakapitali või sissemaksete vähendamisel, aktsiate, osade, osamaksete või sissemaksete tagasiostmisel või tagastamisel või muul juhul omakapitalist tehtud väljamaksete ning makstud likvideerimisjaotiste summa osalt, mis ületab äriühingu omakapitali tehtud rahalisi ja mitterahalisi sissemakseid. Kui osanik on teinud äriühingusse sissemakse netovara nõude taastamiseks ja see kajastatakse omakapitali osana (ka olemuslikult), siis sissemakse ulatuses selle saaja võib sissemakse tegijale teha maksuvabalt omakapitalist väljamakseid. Nagu eelnevalt selgitatud, eeldab see muudatusi põhikirjas, sh väljamakse sõltuvust teatud tingimustest (mitte lihtsalt osaniku otsusest).
