Maksu- ja Tolliameti infomaterjalis on selgitatud liikmesriikidevahelisse liikumisse kaasatud alkoholi käitlemisele laienevad regulatsioonid. Infomaterjal on õigusakte selgitava iseloomuga ja see ei asenda õigusaktides sätestatut.

1.      Üdist

Nõukogu Direktiivis 2008/118/EÜ (edaspidi Direktiiv) artiklis 33 on sätestatud: kui aktsiisikaupa, mis on ühes liikmesriigis juba tarbimisse lubatud, vallatakse kaubanduslikel eesmärkidel teises liikmesriigis seal tarnimiseks või kasutamiseks, maksustatakse see kaup aktsiisiga ning aktsiis muutub sissenõutavaks kõnealuses teises liikmesriigis.

Direktiivi mõstes „valdamine kaubanduslikel eesmärkidel” on igasugune aktsiisikauba valdamine muu isiku kui eraisiku poolt või eraisiku poolt muul eesmärgil kui oma tarbeks.

Lihtsamalt  selgitades, kui ühe liikmesriigi ettevõtja saadab selles liikmesriigis tarbimisse lubatud ehk maksustatud alkoholi teises liikmesriigis asuvale ettevõtjale, siis olenemata kauba toimetamise eesmärgist loetakse sellist toimetamist kaubanduslikul eesmärgil toimetamiseks.

Selliselt lähetatud alkohol kuulub uuesti maksustamisele sihtkohariigis. Üldjuhul maksab aktsiisi sihtliikmesriigis kauba vastuvõtja.  

Kauba lähetaja saab taotleda lähteliikmesriigis varemmakstud aktsiisi tagastamist, kui ta on lähetanud kaupa nõuetekohaselt ja esitanud kõik nõutavad tõendusdokumendid kauba teise liikmesriiki toimetamise ja seal maksustamise kohta.

2.      Tarbimisse lubatud alkoholi lähetamine Eestist teise liikmesriiki

Alkoholi müümine teise liikmesriigi ettevõtjale on hulgimüük ja seda saab teostada äriregistrisse ja majandustegevuse registrisse (edaspidi MTR) kantud isik, kelle MTR registreeringus on märge vastava alkoholi hulgimüügi kohta.

Teise liikmesriiki lähetatav alkohol peab olema alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (edaspidi ATKEAS) nõuete kohaselt maksumärgistatud ja vastama alkoholiseadusega (edaspidi AlkS) kehtestatud käitlemiseks lubatud alkoholi nõuetele.

Tarbimisse lubatud alkoholi lähetaja peab enne alkoholi lähetamist teostama järgmisi toiminguid:

1. esitama Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) meiliaadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. teatise alkoholi lähetamise kavatsuse kohta järgmiste andmetega:

•  alkoholi liik ja kogus;
•  alkoholi Eestist lähetamise aeg ja eeldatav sihtkohta jõudmise tähtaeg;
•  veoteekonna kirjeldus (MTA nõudmisel ka teekonnavaliku põhjendus);
•  alkoholi lähetaja, vedaja ja vastuvõtja nimi ning kontaktandmed;
•  alkoholi vastuvõtmise koht.

2. esitama MTA-le saatelehe esimese eksemplari elektrooniliselt või selle koopia paberkandjal;
3. esitama lähetatavalt alkoholilt makstud aktsiisi tagastamise taotluse;
4. maksumärgistatud alkoholi lähetamisel teavitama alkoholile kinnitatud maksumärkide numbrid;
5. võimaldama MTA-l kontrollida aktsiisikauba saadetist enne selle lähetamist.

Alkohol toimetatakse teise liikmesriiki koos Euroopa Komisjoni määrusega nr 3649/92 (määrus aktsiisiga maksustatavate lähteliikmesriigis tarbimisse lastud toodete ühendusesisesel liikumisel kasutatava lihtsustatud saatedokumendi kohta) kehtestatud saatelehega SAAD. Lisaks eelnimetatud määrusega kehtestatud nõuetele peab saatelehel kajastuma alkoholi liik (õlu, vein, kääritatud jook jne), müügipakendite arv ja maht, etanoolisisaldus ning tootjapoolne partii tähistus selle olemasolul.

Eestis makstud aktsiisi tagastamise tingimused on sätestatud ATKEASe § 451 lg-s 1.

Alkoholi teise liikmesriiki lähetajale makstakse varemmakstud aktsiis tagasi, kui enne alkoholi lähetamist teise liikmesriiki tegi ta kõik nõutavad teavitused (vt toimingud enne alkoholi lähetamist) ning pärast alkoholi kättetoimetamist saajale on esitanud MTA-le:

1. saatedokumendi, millel on isiku, kellel tekkis aktsiisi maksmise kohustus, kinnitus alkoholi kättetoimetamise kohta teises liikmesriigis;
2. sihtkoha liikmesriigi maksuhalduri kinnituse aktsiisi maksmise, tagamise või aktsiisivabastuse kohaldamise kohta sihtliikmesriigis.

3.      Teisest liikmesriigist tarbimisse lubatud alkoholi toimetamine Eestisse kasutamiseks ärilisel eesmargil

Vastavalt ATKEASe § 211 lg-le 1 maksab aktsiisi teises liikmesriigis tarbimisse lubatud aktsiisikaubalt, mis toimetatakse Eestisse kasutamiseks ärilisel eesmärgil, ettevõtja, kes selle aktsiisikauba vastu võtab.

NB! Ärilisel eesmärgil kasutamiseks loetakse ka aktsiisikauba ladustamist, sh ka teises liikmesriigis kasutamiseks ettenähtud saadetise vaheladustamist. Erandina ei loeta ärilisel eesmärgil kasutamiseks aktsiisikauba ladustamist liikmesriikidevahelisi reise tegeva õhusõiduki või laeva pardal, kui seda kaupa ei müüda Eesti territooriumil viibimise ajal.

Alkoholi vastuvõtja peab enne alkoholi lähetamist teisest liikmesriigist teostama järgmisi toiminguid:

1. esitama MTA meiliaadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. teatise alkoholi vastuvõtmise kavatsuse kohta järgmiste andmetega:

• alkoholi liik ja kogus ning Eestisse toimetamise eesmärk;
• alkoholi teisest liikmesriigist lähetamise aeg, teekonna kirjeldus ja eeldatav Eestisse saabumise ja vastuvõtmise aeg;
• alkoholi lähetaja, vedaja ja vastuvõtja nimi ning kontaktandmed;
• alkoholi vastuvõtmise koht.

2. esitama MTA nõudmisel tagatise aktsiisi maksmise tagamiseks Eestisse toimetatavalt alkoholilt;
3. tellima maksumärgid maksumärgistamist vajavale alkoholile ja teavitama maksumärgistamise koha;
4. teavitama MTA-d viivitamatult punktis 1 nimetatud andmete muutumisest.

Alkoholi toimetamisel  teisest liikmesriigist Eestisse peab saadetisega olema  kaasas Euroopa Komisjoni määrusega nr 3649/92 (määrus aktsiisiga maksustatavate lähteliikmesriigis tarbimisse lastud toodete ühendusesisesel liikumisel kasutatava lihtsustatud saatedokumendi kohta) kehtestatud saateleht SAAD.

Alkoholi vastuvõtjal tekib maksukohustus vastuvõetud alkoholilt selle vastuvõtmise päeval. Alkoholi vastuvõtmisel ei teki maksukohustust, kui alkoholi võtab vastu (nii füüsiliselt kui SAAD andmete kohaselt):
1) alkoholi aktsiisivabastuse loa omanik, kellel on õigus seda kaupa aktsiisivabastuse loa alusel kasutada või vastu võtta;
2) aktsiisilaopidaja aktsiisilaos.

Pärast alkoholi vastuvõtmist peab vastuvõtja tegema järgmisi toiminguid:

1. kinnitama alkoholi vastuvõtmist kaubaga kaasasolnud SAAD saatelehel ja puudujääkide ilmnemisel märkima saatelehele tegelikult vastuvõetud alkoholi koguse;
2. 5 päeva jooksul alkoholi vastuvõtmise päevast arvates esitama MTA-le vastuvõetud aktsiisikauba saatelehe koopia, millel on aktsiisikauba vastuvõtja allkiri;
3. hiljemalt 5. päeval alkoholi vastuvõtmise päevast arvates esitama aktsiisideklaratsiooni ja maksma aktsiisi. Aktsiisideklaratsiooni ei esitata, kui alkoholi vastuvõtmisel ei teki maksukohustust   või vastuvõetud alkohol on aktsiisivaba (näiteks täielikult denatureeritud alkohol).

Alkoholi vastuvõtja taotlusel väljastab MTA kinnituse   aktsiisi maksmise, tagamise (kui alkoholi vastuvõtja oli aktsiisilaopidaja) või maksuvabastuse kohaldamise kohta, mille alusel kauba lähetaja saab taotleda teises liikmesriigis varemmakstud aktsiisi tagastamist.

Juhime tähelepanu, et tavaettevõtjal, kes võtab vastu teises liikmesriigis tarbimisse lubatud ja Eestisse ärilisel eesmärgil lähetatud alkoholi, ei ole õigust maksumärgistada alkoholi oma tegevuskohas. Alkoholi võib maksumärgistada Eestis aktsiisilaos või registreeritud kaubasaaja tegevuskohas. Alkoholi vastuvõtja, kes ei ole aktsiisilaopidaja või registreeritud kaubasaaja, peab viivitamatult pärast maksumärgistamata alkoholi vastuvõtmist toimetama selle maksumärkide tellimisel maksumärgistamise kohana teavitatud aktsiislattu või registreeritud kaubasaaja tegevuskohta.

Alkoholiseadusest tulenevad piirangud:

1. hulgikaubandusega, jaekaubandusega või toitlustuse alal tegutsev ettevõtja võib oma müügikohas või selle juurde kuuluvas laos ladustada alkoholi (olenemata alkoholi kuuluvusest või ladustamise eesmärgist) ainult juhul, kui selle tegevuskoha MTR registreeringus on märge vastava alkoholi müügiõiguse kohta;
2. vastuvõetav alkohol peab üldjuhul olema kantud riiklikku alkoholiregistrisse. Erandiks on AlkS §-s 6 nimetatud piiratud käitlemiseks lubatud alkohol, mida võtab vastu nõuetekohaselt MTR-s registreeritud ettevõtja ja mis on ettenähtud järgmiseks otstarbeks:

• tootenäidised volitatud laborile analüüsimiseks või alkoholi registrisse kandmiseks;
• alkohol tutvumiseks või kolmandale osapoolele tutvustamiseks, kusjuures kaubakoguse ja selle veopakendi kogukaal ei tohi ületada 20kg.

Piiratud käitlemiseks lubatud alkoholi vastuvõtmine on ATKEASe mõistes tavapärane teises liikmesriigis tarbimisse lubatud ja Eestisse ärilisel eesmärgil toimetatava alkoholi vastuvõtmine järgmiste erisustega:

 1. saatedokumendile SAAD peab olema märgitud alkoholi kasutusotstarve;
 2. näidised, mis tuuakse alkoholiregistrisse kandmise eesmärgil, sh ka sellega seoses volitatud laborile analüüsiks esitatavad, ei kuulu maksumärgistamisele;
 3. näidised, mis esitatakse volitatud laborile analüüsimiseks seoses riiklikku alkoholiregistrisse kandmisega on aktsiisivabad.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-38-12

Riigikohtu 09.01.2013 lahend nr 3-3-1-38-12

Viited õigusaktidele:

• MKS § 94 lg 1
• MKS § 98 lg 1
• TuMS § 37 lg 1

Asjaolud

Maksu- ja Tolliamet määras kaebajale täiendavaks tasumiseks tulumaksu ja sotsiaalmaksu, kuna kaebaja ja kolmandate isikute vahel väidetavalt sõlmitud tehingud ei leidnud tõendamist, mistõttu ei saanud kaebaja tehtud kulutusi käsitleda ettevõtlusega seotud kuludena. Kaebaja esitas maksuotsuse tühistamiseks kaebuse halduskohtusse. Kohtud jätsid kaebuse rahuldamata, kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Kohtul on kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust igas menetlusstaadiumis. Õiguspärasuse kontroll hõlmab mh maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli ning selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu.
2. Maksuhalduril lasub kohustus hinnata maksusumma määramise kuueaastase aegumistähtaja kohaldamiseks maksukohustuslase tahtlust iga tehingu osas eraldi.
3. Maksuhalduril tuleb isiku tahtluse hindamisel maksuotsuses põhjendada, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Näiteks tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine – üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Ainuüksi asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldust, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Ka asjaolu, et osal arvetel märgitud äriühingutel puudus reaalne majandustegevus ning neil puudusid kauba päritolu tõendavad dokumendid, ei ole kaebaja hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks piisav. Need asjaolud iseloomustavad tehingu teise poole (müüja) käitumist. Müüjatel reaalse majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses.
4. Füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, mistõttu ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte. Kui vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuv sissetulek, vaid üksnes tulumaksuseaduse § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud juhul, kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt ettevõtlustulust maha arvanud.
5. Kuna tulumaksuarvestuse puhul on tõendamisnõuded palju lihtsamad kui käibemaksuarvestuses, siis võib sama tehingut hinnata tulumaksuarvestuses teisiti kui käibemaksuarvestuses. Seepärast on oluline, et kohus hindaks vaidlusaluseid tehinguid eraldi käibemaksu ja tulumaksu osas.

Riigikohus tühistas madalama astme kohtute otsused osaliselt.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-54-12

Riigikohtu 19.12.2012 lahend nr 3-3-1-54-12

Viide õigusaktidele:  

• TuMS § 48 lg 1

Asjaolud

Maksu- ja Tolliamet kohustas kaebajat tasuma täiendavalt erinevaid makse, kuna kaebaja käsitles ekslikult oma töötajate välisriigis töötamist töölähetusena. Maksu- ja Tolliameti hinnangul oli tegemist töötajate rentimisega välisriigi äriühingutele. Kaebaja esitas maksuotsuse peale kaebuse halduskohtusse. Kohtud rahuldasid kaebaja kaebuse osaliselt, kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Erisoodustus on tööandja poolt töötajale antav rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitada ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Kindlustuse ja viisade eest tasumine ning muud kuludokumentide alusel hüvitatavad väljamaksed ei pruugi alati olla erisoodustusena maksustatavad ka juhul, kui neid ei tehta seoses töölähetusega.
2. Tööks vajalik kulutus ei ole hüve ega erisoodustus. Tööks vajalikud kulutused võivad töö olemusest sõltuvalt olla erinevad ning kulutused, mis konkreetse töösuhte iseloomu arvestades kujutavad endast erisoodustust, võivad teistsuguse töösuhte puhul olla tööülesannete täitmiseks vaieldamatult vajalikud. Ilma kulutusteta viisadele ning töö- ja elamislubadele tehtavate kulutusteta ei olnud antud kaasuses kaebajal võimalik välisriiki tööle saata isikuid, kelle töötamise kohustuslikuks eelduseks oli kõnealuste dokumentide olemasolu. Seetõttu tuli need kulud Riigikohtu arvates lugeda ettevõtlusega seotud kuludeks.
3. Menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga. Kui ettevõtjale mõistetakse välja menetluskulud koos käibemaksuga, peab ta korrigeerima varem maha arvatud sisendkäibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamiseks tuleb välja selgitada isiku kogu majandustegevus. Kuna lõplik ümberarvestus tehakse alles aasta lõpus, ei ole enne võimalik kindlaks määrata, kui suures osas on menetlusosaline tegelikult saanud sisendkäibemaksu maha arvata. Võib juhtuda, et alles pärast kohtuprotsessi tekib ettevõtjal maksuvaba käive, mis aasta lõpus vähendab õigusabikulult maha arvatud sisendkäibemaksu.
4. Põhjendatud kohtumenetluse kulud ei saa olla kõrgema astme kohtus üldjuhul suuremad, kui olid kulud madalamas astmes.

Riigikohus tühistas madalama astme kohtute otsused osaliselt.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-67-12

Riigikohtu 18.12.2012 lahend nr 3-3-1-67-12

Viited õigusaktidele:

• KMS § 16 lg 2 p 3
• KMS § 38 lg 1

Asjaolud

Maksu- ja Tolliamet nõudis kaebajalt tagasi alusetult tagastatud maksusumma. Maksu- ja Tolliameti hinnangul ei olnud kaebajal üht kinnistut soetades õigust kinnistu sisendkäibemaksu maha arvata. Kaebaja esitas Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse peale kaebuse, kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Asjaolu, et ehitist ei olnud enne kinnistu võõrandamist kasutatud ning uus omanik soovis selle lammutada ning püstitada kinnistule uued ehitised, ei muuda kinnisasja veel maksustatavaks krundiks. Krunt muutub maksustatavaks siis, kui olemasolev ehitis on lammutatud vähemalt sellisel määral, et see ei vasta enam ehitusseaduse § 2 lõikes 1 toodud definitsioonile või kui kinnistu müüja on võtnud lepingus kohustuse ehitis lammutada.
2. Kui käibemaksusumma on märgitud müügidokumendile seaduses sätestatut eirates, kannab selle käibemaksusumma riigile üle müüja. Seega tuleks maksunõue esitada müüjale, kui käibemaksusumma on üle kandmata. Ostja käibemaksu tagastamise taotlus tuleks aga jätta rahuldamata. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe erinevuste eiramisele. Kui ostja taotleb maksuvaba käibe puhul pärast käibe toimumist käibemaksu mahaarvamist või tagastamist erandlikel asjaoludel, peab ta esitama maksuhaldurile tõendid selliste asjaolude esinemise kohta ja maksuhalduril on kaalutlusõigus käibemaksu ja maksukorralduse põhimõtetele vastava otsuse tegemiseks.
3. Näiliku tehingu puhul ei ole ostjal müüjale tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, sest lepingupooltel on jätkuvalt õigus tagastada tehingu alusel saadu ning müüjal on õigus tühistada väljastatud arve, mille tulemusena tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Siiski on maksuhalduril õigus jätta ka näiliku tehingu puhul erandlike asjaolude ilmnemise korral või otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt poolte käibemaksuarvestus korrigeerimata ning aktsepteerida ostja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamisele. Selline otsus on õiguspärane näiteks siis, kui on alust eeldada, et müüja ei paranda esitatud arvet ja ei taotle näiliku tehingu alusel saadud käibemaksu tagastamist riigilt (näiteks põhjusel, et äriühing on likvideeritud) või kui on alust arvata, et ostjal ei ole võimalik alusetult tasutud käibemaksu müüjalt tagasi saada, nt kui müüja on pankrotistunud.
4. Maksuotsuse tegemine vaid mõned päevad pärast pankrotiavalduse esitamist ei muuda maksuotsust õigusvastaseks, sest maksuhalduril ei ole võimalust operatiivselt saada teavet kohtu menetlusse esitatud avalduste kohta, et nendega maksuotsuse tegemisel arvestada.
5. Antud kaasuses ei tõlgendanud kassaator Riigikohtu hinnangul käibemaksuseadust tahtlikult vääralt. Tehingu tegemise ajal oli kruntide ja uusehitiste kohustusliku käibemaksuga maksustamise regulatsioon kehtinud vähem kui kaks aastat ning ei saanud eeldada, et selleks ajaks olnuks välja kujunenud ulatuslik haldus- ja kohtupraktika asjakohaste käibemaksuseaduse sätete tõlgendamise kohta. Ka Rahandusministeeriumi kodulehel avaldatud käibemaksuseaduse kommentaarides ning MTA kodulehel avaldatud käibemaksuseaduse selgitustes ei sisaldunud ühtegi kommentaari ega selgitust, kuidas käsitada sellise kinnisasja võõrandamist, millel asuvat ehitist soovitakse lammutada ja asendada uute ehitistega.

Riigikohus tühistas madalama astme kohtute otsused.

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-51-12

Riigikohtu 17.12.2012 lahend nr 3-3-1-51-12

Viited õigusaktidele:

• TuMS § 15 lg 5 p 1
• TuMS § 25 lg 1
• TuMS § 36 lg 1
• TuMS § 37 lg 1
• TuMS § 38 lg

Asjaolud

Maksu- ja Tolliameti otsusega kohustati kaebajat tasuma täiendavalt tulumaksu ning tasuma sellelt maksusummalt intressi, kuna kaebaja jättis deklareerimata ühe kinnistu müügitulu ning teiste kinnistute osas oli ta põhjendamatult suurendanud kinnistute võõrandamisega seotud kulutusi. Kaebaja esitas maksuotsuse peale kaebuse halduskohtusse. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse osaliselt, misjärel esitas kaebaja kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta, mistõttu ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris ei välista, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta, vaid see aadress on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel. Maksumaksja võib tuludeklaratsioonis oma aadressiks märkida ka sellise aadressi, mis ei ole tema elukoht, kuid kus maksumaksja hinnangul on paremini tagatud temale adresseeritud dokumentide kättesaamine.
2. Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele. Samuti võib eluasemelaenu intresside mahaarvamise õigus tekkida ajaliselt varem kui faktiline elukohana kasutamine, sest intresse saab maha arvata ka siis, kui laen on võetud elamu või korteri ehitamiseks või elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks.
3. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 37 lg 1 kohaselt on kasu või kahju vara müügist müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Kasu või kahju vara vahetamisest on vahetatava vara soetamismaksumuse ning vahetuse teel vastu saadud vara turuhinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.
4. TuMS § 38 lg 1 kohaselt on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Mõiste "parendamine" hõlmab kõiki kulusid, mis suurendavad vara väärust. Viidatud sättest ei tulene, et vara parendamiseks või võõrandamisega seotud kuluks saaks olla ainult selliste ehitustööde kulud, mida tehti võõrandatud kinnisasja piirides.
5. TuMS § 36 lg 1 kohaselt võetakse füüsilise isiku tulu tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus ning maksustatavast tulust tehtavad mahaarvamised võetakse arvesse sellel maksustamisperioodil, millal need tasuti. Sellest sättest tulenevalt tekib vara võõrandamisest maksustatav tulu juba ostjalt ettemakse saamisel või müügihinna ositi laekumisel, kuid parendustöid ja võõrandamisega seotud kulusid võidakse teha veel pärast müügitulu osalist laekumist. Samuti ei pruugi olla välistatud, et müügilepingust tulenevalt on müüjal kohustus teha teatud töid pärast omandiõiguse üleminekut ostjale, sest objektiivsetel põhjustel ei pruugi need tööd olla lepingu sõlmimise ajaks lõpetatud. Arvestada tuleb ka võimalust, et müüja on oma kulude tegemisel saanud maksepikendust (näiteks on soetanud müüdud vara järelmaksuga). Samuti võib müüjal tekkida vajadus teha hiljem kulusid põhjusel, et ostja on pärast müügitehingu toimumist esitanud pretensiooni müüdud asja puuduste kohta ja nõudnud müüjalt puuduste kõrvaldamist.

Riigikohus rahuldas kaebaja kassatsioonkaebuse ja tühistas ringkonnakohtu otsuse osaliselt.