Leibnizi regionaalgeograafia instituudi osakonnajuhataja Thilo Lang on muu hulgas uurinud põhjusi, miks pöörduvad välismaale tööle või ka elama läinud inimesed tagasi koduriiki. Nende uuringute tulemused võiksid ka eestlastele mõtlemisainet pakkuda – mida teha, et Eestist lähiriikidesse migreerunuid tagasi tuua?
2011-2014 juhtis Thilo Lang uurimisprojekti, milles vaadati emigratsiooni Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest teistesse Euroopa riikidesse ning hindasid, mil määral inimesed koju tagasi pöörduvad. Vaadati Poolat, Tšehhit, Ungarit, Põhja-Itaaliat, Austriat, Sloveeniat ja Saksamaad. Soov oli teada saada, miks migreeruti välismaale ning miks tuldi koduriiki tagasi.
Viiest inimesest neli tahavad tagasi
Peamised ärakolimise põhjused on sageli majanduslikud – välismaal leiab tööd ja teenib rohkem. Teiseks oluliseks põhjuseks tõid inimesed aga paremaid võimalusi isikliku karjääri arendamiseks. Koju naasma motiveerisid neid aga peamiselt lähisuhted, pere, kodu ja sõbrad.
Praegust Eesti, aga ka näiteks Bulgaaria, Rumeenia või Poola, väljarännet vaadates näib, et üsna varsti on neid kodukandis elavaid inimesi sedavõrd väheseks jäänud, et pole enam isiklikke suhteid, mis inimesi tagasi motiveeriksid tulema. Thilo Lang aga peab seda väljavaadet liialt pessimistlikuks ning toob näite 1990. aastate alguse Ida-Saksamaalt, kust paljud lahkusid välismaale. Enamus soovis siiski ühel või teisel hetkel oma kodumaale naasta. "Meie uuringu tulemused näitasid, et viiest inimesest neli soovivad oma koduriiki, täpsemalt isegi oma kodukülla või -linna, tagasi pöörduda."
Kui Langi uurimisrühm aga küsis, mis põhjustel inimesed siiski koju tagasi ei pöördu, toodi välja asjaolu, et koduriigis ei nähta karjääri- ja arenguvõimalusi. Sageli pärines migreerunute kujutluspilt kodukandist ajast, mil nad sealt lahkusid. See tähendas, et kodukohta iseloomustas nende jaoks tööpuudus ja kehv majanduslik olukord.
Kuigi aastatega võisid olud kodukohas sootuks muutunud olla, kartsid inimesed, et naastes ei leia nad tööd või et tagasi tulla on keeruline. "Aga kui uurisime neid, kes olid koju tagasi pöördunud, ütles 70 protsenti, et tagasitulek ei olnud sugugi keeruline," ütles Lang.
Läbikukkuja vs väärtusliku kogemusega töötaja
Langi sõnul kaalub koju tagasi pöördumine sageli üles ka väiksema palganumbri ehk lihtsalt öeldes on inimesed valmis leppima kasinama sissetulekuga, kui saavad elada kodus. Teine oluline eeldus on muidugi see, et kodukandis on ka eluks elementaarne taristu, näiteks transpordiühendused.
Kolmas, ja sugugi mitte väheoluline, on aga suhtumine. Suhtumine tagasirändajatesse peab Langi sõnul olema väärtustav ja austav. Ta toob näite, et kui inimene on paar-kolm aastat Soomes tööl ning tuleb tagasi Eestisse, suhtutakse tasse tihti halvustavalt – ei saanud järelikult hakkama. See aga on tagasirännet takistav tegur.
Seega suhtumine "tagasipöördujad on läbikukkujad" töötab Eesti väheneva ja vananeva elanikkonna vastu. Thilo Langi sõnul on võimalik taolist suhtumist muuta, mõeldes tagasipöördujaist kui kuldaväärt kogemusega inimestest. Neil on teadmised ja oskused, mida saab omandada ainult välisriigis elades. Iga selline kogemus on väärtuslik ja tuleb ühiskonnale kasuks, leiab ta.
Lang tõi näite Austriast, kus äraläinuil oli keeruline taas koduühiskonda lõimuda. Austria käivitas selleks vastavad programmid, et tagasipöördujail oleks lihtsam leida tööd, pääseda võrgustikkesse, mille vahendusel töökohad sageli liiguvad. Taolised projektid võiksid ka Eestis olla kasulikud.
Taolisi sotsiaalkampaania korras kojukutsumisi on teinud ka Eesti. Üks viimastest kandis hüüdlauset "Talendid koju!". Langi sõnul sotsiaalkampaaniad tõepoolest töötavad. Nende puhul aga tasuks meeles pidada, et koju tuleks kutsuda ikka kõiki, mitte vaid valituid, antud näite varal siis andekamaid, märkis Thilo.
Langi sõnul on suure väljarändega riikides pea igal pool puudu oskustöölistest ja spetsialistidest. Tagasi kutsuda tasuks seega lisaks andekatele ikka kõiki, kellele ühiskonnas rakendust leidub.
