Sõitsin üle pika aja rongiga, sedapuhku Viljandist Tallinnasse. Mõte bussi asemel rongiga sõita tuli kohapeal, kui küsisin infotelefonist mõlemate väljumisaegu – need olid samad. Eelistasin vahelduse mõttes rongi. Mul ei olnud käepärast internetti, et uurida täpsemalt sõidutingimusi, seega läksin otse rongile. Kuna vagunid paistsid väljast kõik ühesugused, läksin teise vagunisse. See oli tavaline, juba nõukogude ajast tuttav vagun. Ostsin konduktorilt pileti ja sõit algas.
Võhmas tuli meie vagunisse kolmene seltskond keskealisi inimesi, kellest üks oli kohvriga inglane. Ta küsis oma kaaslastelt, kas siin rongis on ka esimene klass. Kaaslased seda ei teadnud ja nii nad siis loksusid minu kõrval kuni Tallinnani. Mina üritasin vahepeal magada, aga ilma peatoeta pingil oli seda raske teha.
Liiva jaamas rongist väljudes märkasin üllatusega, et minu vaguni tuled on oluliselt tuhmimad kui kõrvalvagunis. Siis nägin sõitma hakkava rongi akendest, et seal olid ka peatoega pehmed istmed ja eraldi riidenagid. Nüüd koitis mulle valgus - selles rongis olid ka I klassi mugavustega vagunid. Mina ainult ei tulnud eelmise sajandi ida-eurooplasena selle peale. Mõte inglasele ja tema kohalikele reisikaaslastele lohutas mind veidi, et ma polnud ainuke, kes selle peale ei tulnud. Nagu ütlesin, mingeid väliseid eraldustähiseid vagunitel polnud.
Seda lugu kodustele rääkides saime hea portsu naerda. Meie kõigi resümee Eestimaal liikumise kohta oli – SILTE POLE. Pole piisavalt viitasid maanteedel, infokioskeid või viitasid kaubanduskeskustes, jaamades, haiglates, märgistusi esemetel jne. Miks ma sellest siin blogis kirjutan – aga selleärast, et hiljutine tootmisfirmade juhtimisuuring (link EAS-ilt) sedastas, et logistikaga pole meie ettevõtetel kõik korras. Suhteliselt hästi toimib välimine logistika (kaupade tellimine ja kättetoimetamine), aga üsna puudulik on sisemine logistika (töökohtade, seadmete ja metarjali paigutus ning liikumine nende vahel). See uuring ütleb, millele tuleks täna meie organisatsioonide ja juhtide arendamisel keskenduda. Kui kodanikuga tundub mulle sageli, et puudujäägid sisemises logistikas hõlmavad mitte ainult organisatsioone, vaid kogu meie väikest riiki.
Mul on kahju, et ma ei saanud Edelaraudteele mugavama sõidu eest rohkem raha maksta. Järgmine kord olen targem.
Ülo Vihma,
koolitaja,
Meeskonnakoolitus & Arendus
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTErubriigis
