Saksa kirjanik, filosoof ja füüsik Georg Christoph Lichtenberg, kes elas ja tegutses 18. sajandil, on öelnud, et olla inimene ei tähenda ainult omada teadmisi, vaid ka teha tulevaste põlvkondade jaoks seda, mida eelolevad tegid meie jaoks. Õilis mõte. Kuid hoolimata sellest, et kasutame enesestmõistetavalt varasemate põlvede pärandit, ei tee me kaugeltki kõike, mida suudaksime, et jätta oma järeltulijatele parem elu.

Tõenäoliselt ei saa keegi enese sisse vaadates vanduda, et on teinud kõik võimaliku, muutmaks enda ja ümbritsevate inimeste elu paremaks. Alati saab rohkem. Ja peakski rohkem.

Kas me neist räägime või mitte, aga igaühel meist on mingid oma soovid. Need võivad peituda kusagil sisimas, sest me ei taha neid välja öeldes nii-öelda ära sõnuda, või siis on need nõnda sihikindlad, et me ei pelga neist aina kõnelda, sest see kuuluks justkui nende püsimeelse täideviimise juurde.

Mälu kujutab endast inimese poolt varem tajutu, läbielatu või tehtu peegeldust inimese teadvuses ka siis, kui need nähtused ja tegevused enam otseselt inimesele ei mõju – nii kõlab üks enam levinud mälu definitsioone.

Kevad on käes. 20. märtsil ta saabus, leides jällegi eest piiranguisse mähkunud Eesti, just nagu möödunud aastalgi.