EL hoonete energiatõhususe direktiiv nõuab, et liikmesriigid määratleksid energiatõhususe miinimumnõuded, saavutamaks hoonete kuluoptimaalne energiatõhususe tase. Määrus sätestab võrdlusmeetodid rakendatava kuluoptimaalse taseme arvutamiseks. Kuluoptimaalseid tasemeid on kaks: makromajanduslikust perspektiivist arvutatud tase (võttes arvesse energiatõhususe investeeringute kulusid ja tulusid ühiskonna kui terviku seisukohast) ning rangelt rahanduslikust vaatepunktist arvutatud tase (võttes arvesse ainult investeeringut ennast). Liikmesriikidel on õigus valida, millisest tasemest nad energiatõhususe nõuete määramisel lähtuma hakkavad.
Määruse kohaselt peavad liikmesriigid ühe aasta jooksul esitama aruande kuluoptimaalsuse kohta vastavalt arvutustes kasutatavatele sisendandmetele, eeldustele ning saadud tulemustele. Aruanded võimaldavad Euroopa Komisjonil hinnata, mil määral vastavad liikmesriikide energiatõhususe miinimumnõuded kuluoptimaalsetele tasemetele ning koostada selle kohta aruandeid.
Arvutusmeetodeid tuleb kohaldada alates 9. jaanuarist 2013 avaliku võimu kasutuses olevatele hoonetele ja alates 9. juulist 2013 ka muudele hoonetele.
Vt määruse teksti Euroopa Liidu Teatajas (pdf-formaadis).
Keskkonnaõiguse keskus
