Eestis ei juhtu just sageli, et Riigikohus  arutaks mõnes oma lahendis raamatupidamise reeglitega seonduvat. Artiklis on keskendatud ühele sellisele hiljuti vastu võetud leidnud Riigikohtu otsusele, mis  annab juhised selle kohta, kuidas kajastada majandusaasta aruandes omanikulaenuga seotud viivisekohustust.

Kaasus

Vaidlus, milles Riigikohus nimetatud otsuse tegi, puudutab kahju hüvitamise nõuet, mille laenuandja esitas laenu saanud ühingu endise juhataja ja ainuosaniku vastu.

Nimelt „elas kord“ üks ühemeheühing (ühing, millel oli ainult üks osanik, kes oli ühtlasi ainukeseks juhatuse liikmeks), millele ainuosanik oli kunagi ammu andnud veidi üle kolme miljoni krooni laenu. Ühing seda laenu õigeaegselt ei tagastanud. Laenu pealt hakkas tiksuma viivis. 2008. aasta lõpuks oli viivist kogunenud juba üle 17 miljoni krooni. Samas seda viivisekohustust ühemeheühingu raamatupidamise aastaaruannetes ei kajastatud: ei bilansis ega lisades; ei enne selle viivise tekkimist (kui võis ehk öelda, et tõenäoliselt viivist ei tekigi, ja pealegi juhatuse liige väitis, et ega ta igal juhul mingit viivist sisse nõudma ei hakka) ega pärast selle tekkimist (juhatuse liige väitis, et ega ta tegelikult seda sisse nõudma ei hakka).

2007. aastal ilmus esile laenuandja. 2007. kuni 2009. aastani andis ta sellele ühemeheühingule ühtekokku 515 000 krooni laenu, 2009. aastal nõudis ainuosanik siiski oma laenu pealt kogunenud viivise sisse,  seejärel (2011. aastal) läks ühemeheühing pankrotti ja laenuandja jäi oma rahast ilma. Pärast ühemeheühingu pankrotti ja isegi pärast ühemeheühingu kustutamist äriregistrist esitas laenuandja juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude, väites, et

• „juhatuse liige koostas ühemeheühingu raamatupidamise aastaaruanded valesti, sest seal ei kajastatud (võimalikku) viivisekohustust juhatuse liikme ees, ja

• kui see (võimalik) viivisekohustus oleks aruannetes olnud kohaselt kajastatud, ei oleks laenuandja sellele ühingule iialgi mingit laenu andnud.“

Vaidlus ise veel lõppenud ei ole, sest Riigikohus saatis asja tagasi ringkonnakohtusse: vaja on tuvastada mõned täiendavad asjaolud. Põhimõtteliselt leidis Riigikohus aga, et

„kui äriühingu ainuosanikul on ühingu vastu nõue, millest võib tuleneda ka olulise suurusega viivisekohustus, tuleb potentsiaalne viivisekohustus vähemalt üldjuhul aastaaruande lisas kajastada.“ (otsuse punkt 17).

Asudes sellisele seisukohale, tõlgendas Riigikohus RPS-i § 21 lg 1 p 4 koosmõjus mõne RPS-i §-s 16 sätestatud põhimõttega (otsuse punktid 15 ja 16) (eelkõige peaks siin asjakohased olema olulisuse printsiip ja avalikustamise põhimõtte). St Riigikohus ütles, et sellist avalikustamist nõuab RPS ise (ja täpsemalt selle § 21 lg 1 p 4), mitte RTJ-d. Põhjus, miks Riigikohus asus sellisele seisukohale, on iseenesest lihtne: raamatupidamise aastaaruande mõtteks on näidata ühingu majandusseisu ja anda ühingu võimalikele tehingupartneritele infot asjaolude kohta, mis võivad mõjutada nende otsuseid.

Tagajärjed

Kui tuleb välja,

• et asjaomane viivisekohustus oli olulise suurusega (eespool toodud tsitaadis rääkis Riigikohus just nimelt olulise suurusega viivisekohustuse kajastamisest raamatupidamise aastaaruande lisades) ja
• et laenuandja neid aruandeid enne laenu andmist ka tegelikult luges,

siis peab ühemeheühingu juhatuse liige maksma laenuandjale kahjuhüvitist, hüvitamaks kahju, mis laenuandjal tekkis, kuna ühemeheühing jättis laenu tagastamata. Ühemeheühingu juhatuse liige küll väitis, et viivisekohustuse sissenõudmine oli aruannete koostamise ajal ebatõenäoline: tegemist oli lõppude lõpuks tema enda viivisenõudega ühingu vastu ja aruannete koostamise ajal ta seda sisse nõuda ei kavatsenud. Riigikohus leidis aga, et

„osaühingu ainuosanikust juhatuse liikme õigust ja kohustust hinnata omaenda viivisenõude sissenõutavust tuleb pigem tõlgendada selliselt, et niisugused nõuded tuleb aruande lisas kajastada sõltumata sellest, kas juhatuse liige aruande koostamise ajal peab tõenäoliseks (soovib) selle sissenõudmist“ (otsuse punkt 17).

Lähemalt saate lugeda peagi ilmuvas Raamatupidamisuudised nr 5, 2015 paberajakirjast. Need, kes ei ole jõudnud veel ajakirja tellida, saavad seda teha siit.