Teisipäev, 21 Aprill 2015 11:06

Nõuded ja varud on üllatavalt (?) sarnased

Vadim Latuta, vandeaudiitor
Vadim Latuta, vandeaudiitor AVL Audiitorteenuste OÜ

Mis võib olla ühist lühiajaliste nõuete (näiteks ostjate vastu) ja varude (näiteks müügiks mõeldud kaup) raamatupidamises kajastamisel ja finantsarvestuse põhimõtetel?

Esimesel pilgul tundub, et ei olegi midagi ühist. Seda enam, et nõuete ja varude kajastamise reegleid on kirjeldatud Raamatupidamise Toimkonna juhendites (edaspidi – RTJ või juhend), vastavalt RTJ 3 „Finantsinstrumendid“ ja RTJ 4 „Varud“.
Aruandlusobjektide arvestust reguleerivate juhendite lähemal uurimisel selgub, et varude ja lühiajaliste nõuete kajastamisel on paljugi ühist. Varud ja lühiajalised nõuded on likviidne käibevara, mida saab kiiresti ja lihtsalt rahaks muuta.

Käibevara

Mõlemad bilansiobjektid on nn käibevara osa. Raamatupidajate keeles nimetatakse neid ka lühiajalisteks varadeks. Vastavalt RTJ 2 „Nõuded informatsiooni esitusviisile raamatupidamise aastaaruandes“: „16. Käibevarana kajastatakse järgmisi varasid:

 (b) varasid, mis eeldatavasti realiseeritakse ettevõtte tavapärase äritsükli käigus
(isegi juhul, kui see on pikem kui 12 kuud; näiteks varud ja nõuded ostjate vastu);

…“

Käibevara hulka kuuluvad muidugi ka muud ettevõtte varad, näiteks raha ja raha ekvivalendid, müügiks ostetud lühiajalised väärtpaberid, mõned varuosad, tooraine ja tootmismaterjalid, valmistoodang. Samas peab märkima, et just lühiajalised nõuded ostjate vastu ja kaubavarud on enamiku Eesti ettevõtete kõige tüüpilisemad lühiajalised varad, peale selle on nad ka kõrgeima likviidsusega. Teisisõnu, tavaliselt saab just need kaks varaliiki kõige lihtsamini ja kiiremini rahaks muuta. Selle kriteeriumi järgi jäävad nad alla ainult rahale, raha ekvivalentidele ning kõrge likviidsusega rahaturuinstrumentidele (nt rahaturufondi võlakirjad).

Just sel põhjusel kajastatakse neid kahte varaliiki Eestis käibivas bilansiülesehituse vormis (varad kajastatakse likviidsuse kahanemise järjekorras) üksteise järel peale raha, raha ekvivalentide ja lühiajaliste finantsinvesteeringute märkimist.

RTJ 3 kohaselt kajastatakse nõuded ostjate vastu bilansis nende korrigeeritud soetusmaksumuses, mis on üldjuhul võrdne nominaalväärtusega miinus allahindlused (vt RTJ 2 lisa 1 „Bilansikirjete selgitus“). Lühiajaliste nõuete kajastamisel peab meeles pidama RTJ-s 3 sätestatut:

„11. Korrigeeritud soetusmaksumuses (vt paragrahvid 19‒22) kajastatakse järgmisi finantsvarasid (SME IFRS 11.8 (a), (b), 11.9, 11.14 (a)):

(a) nõuded ostjate vastu, viitlaekumised ning muud lühi- ja pikaajalised nõuded (sh laenunõuded);“

Mis puutub varude bilansis kajastamise reeglitesse, siis need leiab RTJ 2 lisas 1 „Bilansikirjete selgitus“:

„Varud vastavalt juhendi RTJ 4 definitsioonile.

Põhilised grupid: tooraine ja materjal, lõpetamata toodang, valmistoodang, müügiks ostetud kaubad, ettemaksed varude eest. Arvestuspõhimõte: madalam soetusmaksumusest ja neto realiseerimisväärtusest.“

  • ja RTJ 4:

„19. Varusid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest, kumb on madalam (SME IFRS 2.49 (b), 13.4).“

Eespool toodud juhendite nõuete hoolikal lugemisel selgub, et esmapilgul erinevad sõnastused sisaldavad üht ja sama põhimõtet: nii lühiajalised nõuded kui ka varud tuleb järgnevatel kajastamistel (pärast soetamist) hinnata ning vajaduse korral alla hinnata! Ehk siis meie käsitletavad varad ei ole sellised, mida tuleb kajastada nn õiglases väärtuses (nagu börsil noteeritud väärtpaberid, börsikaubad, investeerimiskinnisvara), kuid sellegipoolest tuleb need hinnata ja alla hinnata. Võrreldes õiglases väärtuses kajastatavate varadega on erinevus selles, et õiglases väärtuses kajastatavad varad võib hindamisel alla hinnata ja vastupidi, üles hinnata. Käibevara võib hinnata ainult allapoole.


Finantsaruandluse kajastamise käigu kohta loe lähemalt Raamatupidamisuudised nr 2, 2015 paberajakirjast. Need, kes ei ole jõudnud veel ajakirja tellida, saavad seda teha siit.

Jaga:

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes