Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant:
Eelmise aasta algusest muutus tööõnnetuste uurimise kord. Nimelt ei pea tööandja koostama ja Tööinspektsioonile esitama vormikohast raportit nende tööõnnetuste kohta, kus töötaja sai kerge tervisekahjustuse ning töövõimetuslehele ei jäänud.
Endiselt kehtib põhimõte, et tööandja peab uurima kõiki toimunud tööõnnetusi. Küll on vähenenud tööandja kohustused nende kergete tööõnnetuste uurimisel, millega ei kaasnenud kannatanu ajutist töövõimetust. Tööandja võib sellise tööõnnetuse puhul otsustada uurimise viisi ja toimingute üle.
Kindlasti tuleb selgitada välja tööõnnetuse asjaolud ja põhjused. Oluline on saada teada, miks õnnetus toimus, et edaspidi taolisi juhtumeid vältida. Üldjuhul ei võta selline uurimine palju aega, kuid uurimise käigus võib saada olulist teavet. Näiteks võib selguda, et töötaja ei teadnud, kuidas ohutult töötada. Siit saab edasi mõelda, kas see tulenes liiga üldsõnalistest juhenditest või hoopis nende puudumisest. Kui asjakohased juhendid olid olemas, polnud töötaja juhendamisele ja väljaõpetamisele pööratud ilmselt piisavalt tähelepanu.
Uurimisel võivad selguda ka puudused tööde korraldamisel. Näiteks võib liikumistee ääres oleva madala kapi poolavatud uks jääda töötajale märkamatuks, eriti kui ta veel midagi kannab, ning siis on komistamine ja kukkumine üsna tõenäoline. Uurida tuleks, kas uks jäi kellelgi kogemata lahti või on hoopis probleem uksesulguris. Esimesel juhul on mõistlik tuletada töötajatele meelde, et uks tuleks korralikult kinni panna või paigaldada uksele sulgur; teisel juhul tuleks sulgur korda teha. Kui selgub, et sulgur on pikemat aega rikkis, tuleks info liikumine läbi mõelda – kuidas jõuaks teadmine katkisest uksest kõige kiiremini töötajani, kes selle peaks parandama.
Esmapilgul tühistena tunduvate asjaolude kõrvaldamine on üheks eelduseks taoliste õnnetuste kordumise vältimiseks. Seetõttu tuleb tõsiselt võtta ka ohuolukordi ja neid uurida. Ohuolukord on õnnetus, kus õnneks keegi viga ei saanud. Näiteks kukub momendil tühjas kabinetis alla laeplaat ja kuna ruumis kedagi pole, ei saa keegi ka viga. Kui aga lage ei kontrollita, siis järgmine plaat võib juba töötajale pähe kukkuda. Kergete õnnetuste ja ohuolukordade uurimata jätmine võib järgmisel korral kaasa tuua juba hoopis raskemate tagajärgedega tööõnnetuse. Kergemate juhtumite järgselt on lihtsam välja selgitada, mis ja miks juhtus, sest pole kannatanuid ning teavet on lihtsam koguda.
Kerge, töövõimetust mitte põhjustanud tööõnnetuse puhul ei ole tööõnnetuse raporti koostamine ning kannatanule ja Tööinspektsioonile esitamine kohustuslik. Kuid ka need tööõnnetused peab tööandja ettevõttesiseselt registreerima ning tegema uurimise tulemused teatavaks mitte ainult kannatanule vaid ka töökeskkonnaspetsialistile, töökeskkonnanõukogule, töökeskkonnavolinikule ja teistele töötajate esindajatele. Kui tööandjal on mugav kõik õnnetused vormistada ühtemoodi kasutades selleks tööõnnetuse raporti vormi, siis võib ta seda loomulikult teha, jättes näiteks täitmata lahtrid, mis konkreetsel juhul ei ole nii olulised (nt ametikoha koodid).
