Vastab Mikk Tereping, maksunõustaja, KPMG Baltics
Nõudest loobumine kuulub üldjuhul tulumaksuga maksustamisele, sõltumata sellest, kas teine osapool on tulumaksuseaduse järgi seotud osapool või mitte. See ei kehti aga näiteks olukorras, kus maksumaksja on võimeline tõendama, et laenu sissenõudmisega on tegeletud ja see on ebaõnnestunud. Samuti on üldjuhul võimalik maksustamist vältida olukordades, kus võlgnik on pankrotis ja nõudeõiguse realiseerimine on lootusetu, või olukordades, kus võla sissenõudmine osutub põhivõlgnevusega võrreldes ebaratsionaalselt kulukaks.
Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et laenusaaja ajutised makseraskused ei ole põhjuseks laenu bilansist välja kandmiseks. Ajutise ajamääratlust seaduse ei defineeri, kuid üheks variandiks on võtta aluseks näiteks raamatupidamislik lähenemine, kus lühiajaliste kohustustena kajastatakse 12-kuulise maksetähtajaga kohustusi ning pikaajalistena 12 kuud ületavaid kohustusi. Täna nõudest loobumisel COVID-19st tingitud makseraskustele viidates võib meie hinnangul esineda risk, et olukorda loetakse ajutiseks, mis tekitaks omakorda tulumaksukohustuse kogu loobumisele mineva nõude väärtuse ulatuses.
Samas on selge, et pandeemia mõju on laiaulatuslik ja nii äri- kui majanduskeskkond on muutunud. Sellest tingituna võib olla mõistlik kaaluda hoopis laenutingimuste muutmist – nt maksepuhkuse võimaldamine, intressimäära vähendamine. Arvestades Eesti äriühingu märkimisväärset osalust Hollandi äriühingus ja sellest tingitud olulist majanduslikku seotust, võib täna osutuda põhjendatuks ka 0% intressimäära rakendamine, millega maksukohustust ei kaasne.
