Suur osa sellest kasvust peitub Eesti senises võrdlemisi sõbralikus ettevõtlusmaastikus, tugevas IT-infrastruktuuris ja maksusüsteemis, mis on aktiivse ettevõtluse jaoks märksa parem olnud võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega (nagu Hispaania, Prantsusmaa või Portugal). 

Sarnastel põhjustel on kiirelt kasvanud ka meie lõunanaaber Läti, kus on samamoodi kasvav hasartmängutööstus. Olgu tegemist TonyBet sporta totalizators või meile kõigile tuntud kodumaise Olympicuga, Läti on hea näide sellest, kuhu riik võib areneda, kui tööstust ei pärsita.

Uute kasiinoplatvormide avamine on kaudselt andnud sööstu ka mitmetele teistele valdkondadele. Nende seas on näiteks turundus- ja reklaamiagentuurid, kes on saanud kasiinopartnerluste näol väärtusliku sissetuleku osaliseks. Nii suuremad kui väiksemad Eesti reklaamifirmad on suures osas saanud tugineda kasiinofirmade tellimustele, mis omakorda toetavad nende reklaamifirmade kasvu ja jätkusuutlikkust.

Eesti hasartmängutööstuse kasvust räägivad ka riigieelarvesse laekunud maksud. Statistikaameti andmetel laekus 2020. aastal hasartmängumaksust riigieelarvesse pisut üle 28 miljoni euro, ent 2022. aastal juba üle 47 miljoni euro. See tähendab vaid 2 aasta jooksul pooleteisekordset kasvu.

Tänaseks pole kellelegi saladus, et Eesti riigil on rahaga kitsas käes ning otsitakse viise, kust kärpida või hoopis makse tõsta. Mis on aga unarusse jäädud, on hasartmängutööstus, milles nähakse tihtipeale nö ühiskondlikku kurjajuurt. 

Tõsi, Riigikogu kavandas hasartmängumaksu tõusu, ent teisalt kavandati ka hasartmängureklaamide piiramist märkimisväärsel määral. Maksutõus võib ühest küljest tunduda hea viisina, kuidas riigi eelarvet toetada, ent see ei ole kogu valemi tulemus. Kui piirata ettevõtete reklaamivõimalusi, võib tulemuseks olla ahelreaktsioon, mis hoopiski kahandab hasartmängumaksust laekuva tulu suurust.

Vähem reklaamivõimalusi, vähem kliente ja tulu

Reklaamipiirangud tekitavad klassikalise probleemi: ettevõtted ei saa oma teenust levitada, mis tähendab otseselt klientide vähenemist ja seega ka tulu kadumist. Võime küll uskuda, et ettevõtlus töötab põhimõttel “kes otsib, see leiab” ning “küll kliendid ikka teenuse üles leiavad”, kuid reaalses maailmas vajab iga ettevõte, sh ka online kasiino või spordiennustusportaal, aktiivset reklaamituge.

Kui ettevõte ei saa end adekvaatselt reklaamida, tähendab see selgelt ka seda, et uued brändid või välismaised firmad ei suvatsegi enam Eesti turule laieneda, sest neil on liialt palju sisenemisbarjääre. Kui on valik: laieneda väikesele turule, kus on keeruline reklaamida teenust või laieneda turule, kus on vabam süsteem, siis nutikas ettevõtja valib igal juhul viimase variandi.

Kui on aga vähem tegutsevaid ettevõtteid valdkonnas või vähem tulu, tähendab see otseselt väiksemat maksutulu, mis tähendab, et isegi kõrgem maksumäär ei aita ära katta tekkivat langust.

Enam pole vaja osta reklaame või reklaamiteenuseid

Teine ja võib-olla olulisem mõjufaktor peitub Eesti reklaamifirmades ja muudes seotud teenusepakkujates, kes abistavad hasartmängukontoreid. Eestis tegutseb lugematu arv nii suuremaid kui väiksemaid reklaamifirmasid või isegi üksikisikust ettevõtjaid, kes tegelevad suurel määral kasiinodega: loovad sisu, reklaame jne.

Samuti panustavad hasartmänguettevõtted kaudselt erinevatesse väljaannetesse, kes teenivad reklaamitulu. Kui pole võimalik teenust aktiivsemalt reklaamida, pole firmadel ka vajadust osta kasvõi näiteks ajalehelt või ajakirjalt reklaamipinda.

Tõsi on see, et hasartmängud võivad tekitada sõltuvust, kuid sama saab öelda paljude toodete ja teenuste kohta. Mida tuleb riiklikul tasandil teha, on harida ja informeerida inimesi, et nad oskaksid teha paremaid otsuseid. Riik ei saa lüüa nö karku alt ettevõtetelt, vaid selle asemel tuleks luua informeeritud tarbijaskond, kes oskab teha enda jaoks kasulikke otsuseid. 

Mängimine ei pea olema ebameeldiv või negatiivsete tagajärgedega, kui tarbijad oskavad kasutada teenust mõistlikkuse piirides.