Panga tegevjuht Thomas Borgen on ametist lahkunud, kriminaaluurimised käivad Taanis, Eestis, USA-s ja võimalik et ka teistes riikides (suur osa rahast liikus läbi Londoni). Asjaosalised eitavad rikkumisi. Hoolimata sellest, kes on süüdi, läks midagi selgelt väga valesti. Danske Bank on mainekas pank, Taani ja Eesti on hea mainega riigid. Hoiatusi selle kohta, et rahavood on küsitavad, tehti ohtralt, kuid keegi ei võtnud neid kuulda.
Poliitilised mõjud on juba selged. Nii Eestil, Lätil kui ka Leedul on olnud probleeme oma pankadega. Läti Parex Bank, mis spetsialiseerus mitteresidentide kontodele, vajas 2008. aastal miljardi dollari suurust abipaketti. Läti suuruselt kolmas pank ABLV läks varem sel aastal rahapesu- ja sanktsioonidest kõrvalehiilimise kahtlustuste alusel sundlikvideerimisele.
Leedu Snoras Bank, mille enamusosalus kuulus Vene kodanikule, riigistati 2011. aastal kiiruga pärast ärevust tekitavaid teateid pettusest. President Dalia Grybauskaitė nimetas selle tegevust „rünnakuks mitte üksnes Leedu pangandussüsteemile, vaid kogu Leedu ühiskonna huvidele“. Kõik jäljed eestlaste kahjurõõmust oma naabrite raskuste kohta suurte kuuma raha voogude haldamisel on nüüd haihtunud.
Kahju avaldub mitmes vormis. Üks on ühiskonna usaldus ärieetika vastu. Pangad on oma ärimudeli tõttu finantssüsteemis nõrk lüli: nad laenavad välja raha, mida nad ei saa otsekohe tagasi saada, kuid neil on kohustus maksta hoiustajatele viivitamatult. See tähendab, et nad peavad olema eriti usaldusväärsed (ja sõltuvad lõppastmes keskpanga ja valitsuse tagatistest).
Pankadel on ka teine haavatavus: nad tõmbavad ligi riukalikke kliente, kes otsivad väravat ülejäänud finantssüsteemi. Nendele ahvatlustele vastu seismiseks peaksid pankurid olema valivad, ettenägelikud, säästlikud ja eetilised inimesed, mitte hoolimatud lihtsama vastupanu teed minejad, kes püüavad saavutada hästi välja paistvaid kvartalikasumi numbreid.
Pangandusskandaalid annavad veelgi tõsisema hoobi järelevalveorganite mainele. Pankurid võivad langeda ahvatluste ohvriks, kuid regulaatoritele makstakse selle eest, et nad neid hoiataksid või vajadusel sekkuksid. Kui nad selles läbi kukuvad, on avalikkusel õigus tunda ärevust.
Miks ei märganud nad rikkumisi kohe? Kas asi oli ainult ebakompetentsuses või oli teoksil midagi palju halvaendelisemat? Neid küsimusi on võimalik esitada mitte ainult kohalikele regulaatoritele, vaid ka Euroopa Liidule.
Kolmas löök tabab riigi mainet. Baltimaad pingutasid 1990. aastatel kõvasti, et vabaneda „metsiku ida“ mainest – perifeerne piirkond, mis elatus räkitist ja smugeldamisest. Ma elasin 1990. aastate alguses Eestis, kui see oli üks suuremaid metallieksportijaid maailmas, kuigi riigil puudus kohalik metallurgiatööstus.
Nüüd on ohus nende raskesti kättevõidetud maine moodsate Euroopa majandustena. Välismaalased hakkavad endalt küsima, kas Eesti õitsengu fassaad rajaneb hiigelsuure kasiino kasumil. Nad hakkavad muretsema selle üle, et ka Läti ja Leedu ei ole oma probleeme selja taha jätnud. Ukraina-suguste riikide jaoks, kes püüavad tekitada endale mainet tõsiste kaubandus- või investeerimispartneritena, muutus olukord just märksa raskemaks.
Sellest kõigest lõikab suurimat kasu Venemaa. Kreml jälestab ideed oma endiste kolooniate muutumisest majanduslikeks või poliitilisteks edulugudeks. Sellepärast kasutab ta raha nende ründamiseks.
Rahandusalased rikkumised toovad eduka rahapesu mõttes kohe tulu, kuid sellega kaasneb ka poliitiline dividend kahjustatud mainete tõttu. Lühidalt, kohalikud pangad on riiklikule julgeolekule palju suurem oht kui vaenlase tankid.
Tuntud ajakirjaniku ja autori Edward Lucase kolumni Uudisteagentuuri aVBNS avaldatud.
