06.09.2012 Neljapäev

Tööandja sõiduauto kasutamine kui erisoodustus

Tulumaksuseaduse § 48 rakendamiseks peab tööandja tuvastama maksuobjekti – erisoodustuse andmist. Jaak Siim,
vandeadvokaat,
Advokaadibüroo Aivar Pilv

Tulumaksuseaduse § 48 rakendamiseks peab tööandja tuvastama maksuobjekti – erisoodustuse andmist.

Tööandja sõiduauto kasutamisega töötaja poolt seotud erisoodustus ning vastava maksukohustuse tekkimine on olnud aktuaalne juba pikki aastaid. Levinuimad küsimused on sel puhul näiteks, kas peab tingimata pidama sõidupäevikut, mis summalt peab maksma makse, kuidas ennetada maksuriske jne. Peale nende ja paljude teiste sõiduauto kasutamist puudutavate küsimuste vaatleme selles artiklis ka töötajate poolt teiste sõidukite kasutamise maksustamist.

Maksustamise õiguslik alus

Sõiduki ja muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine on käsitatav erisoodustusena tulumaksuseaduse (TuMS) mõistes, millelt tööandjal lasub tulumaksu tasumise kohustus vastavalt seaduse § 48 lõikele 1. Sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmise töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks määratleb erisoodustusena TuMS-i § 48 lõike 4 punkt 2. Rahandusministri 13. jaanuari 2011. a määrusega nr 2 kehtestatud erisoodustuse hinna määramise korra §-des 1 ja 2 on sätestatud erisoodustuse hinna määramine vastavalt tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutamise ja tööandja muu vara (välja arvatud sõiduauto) ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutamise puhul.

Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punkti 7 alusel tuleb erisoodustustelt, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult maksta ka sotsiaalmaksu.  Lisaks tuleb arvestada käibemaksukohustuse tekkimise võimalusega, kui teenus (vara kasutuseleandmine)  on tasuta või kui töötaja vara kasutamise kas osaliselt või täielikult hüvitab (vt täpsemalt allpool).
Sõiduauto loetakse tööandja sõidukiks TuMS-i mõistes ka juhul, kui see ei ole küll tööandja omandis, kuid on viimase valduses näiteks üüri-, rendi-, liisingu- või tasuta kasutamise lepingu alusel. Seega arvatakse sõiduk tööandja vara hulka näiteks isegi siis, kui töötaja ise on selle tööandjale üürile, rendile või tasuta kasutada andnud. TuMS-i § 13 lg 3 p 2 järgi loetakse isiklikuks sõiduautoks üksnes sellist töötaja kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses.

Jaak Siim,
vandeadvokaat,
Advokaadibüroo Aivar Pilv


Artikli täisversiooni saate lugeda äsja ilmunud majandusajakirja Raamatupidamisuudised Nr5 (140) 2012