Seadus on kantud eesmärgist, et õiguskeskkond muutuks ettevõtjale arusaadavamaks ja lihtsamaks. Senises õiguses olid ettevõtluspiirangud väheohtliku iseloomuga tegevustes, näiteks kaubandustegevuses, kohati ebaproportsionaalselt koormavad. Samas oli riigil mõnikord võimatu tarbijatele või keskkonnale ohtlikke ettevõtjaid tõhusalt kontrollida ning vajaduse korral nende majandustegevust keelata. Samuti oli õigus ettevõtjate jaoks järjest ebaselgemaks muutunud, sest majandustegevust reguleerivad normid olid „killustatud“ enam kui sajas keerulises seaduses ning veel rohkemates määrustes, mis ei lähtunud ühtsetest põhimõtetest.

Seadusest üldiselt

Uus seadus sätestab majandustegevusvabaduse kasutamise üldised tingimused, reguleerib majandustegevuse alustamist, teostamist, lõppemist ja jätkamist, registri pidamist, riiklikku järelevalvet ja vastutust. Majandustegevuse järelevalvemehhanism jaotatakse kaheks:

• teatamiskohustusega tegevusalad – ettevõtja peab tegevusest registripidajale teatama, kuid kande puudumine ei tähenda keeldu tegutseda;
• loakohustusega tegevusalad – tegutsemiseks tuleb eelnevalt saada haldusorgani luba ning selleta tegutsemine on illegaalne.

Kui tegevusalale ei ole eriseadusega teatamis- ega loakohustust sätestatud, loetakse vastav tegevusala (näiteks raamatupidamisteenused) „vabaks tegevusalaks“.

Loakohustuse seadmine peab nüüd olema rangelt põhjendatud. See on lubatav vaid juhul, kui ettevõtte tegevusala potentsiaalsest ohtlikkusest tingituna on vaja seda enne tegevuse alustamist kontrollida. Majandustegevuse nimetamine illegaalseks olukorras, kus kontrollitakse näiteks ühe dokumendi olemasolu ettevõtjal, on tõenäoliselt ebaproportsionaalne ning ettevõtlusvabadusega vastuolus.

Üldistatult mõjutab seadus ettevõtjaid kuuel moel, millest saate täpsemalt lugeda peagi ilmuvas Raamatupidamisuudiste trükiajakirjas. Ajakirja saab tellida siit.