Palve kirjutada artikkel teemal “Aruandvate isikute arvestus” pani esmalt mõtlema, kas oleme tõepoolest juba memuaaride kirjutamise eas.

Kuidas oli

Kui tänapäeval räägitakse “nõue isiku X vastu” ja “kohustus isiku Y ees”, siis “aruandvate isikute” puhul meenub esimesena nõukogudeaegne kontoplaan ning tol ajal laialdaselt kasutusel olnud žurnaalorderi süsteem.

Ja muidugi lausejupp: “Kas avanssi saaks?” See oli küllaltki tavaline küsimus, sest inimesel sai raha otsa ning palgapäevani oli veel aega ... Kui ülemuse süda pehmenes või avansi küsija puhul oli tegemist “lihtsalt tähtsa võlliga”, siis järgnes:

D Aruandvad isikud
K Kassa

Samal ajal  jäi kassa sularahast pisut tühjemaks – sest kui juriidilised isikud arveldasid pangas, oli lihtinimestel peamiselt asja kassasse ja hoiukassasse. Kirjeldatud raamatupidamislausend tähendas, et isik oli saanud raha ja jäänud võlgu ning ettevõttel omakorda oli tekkinud nõue raha saanud isiku vastu.

Järgnes lühem või pikem periood, mil ülemus võis hakata oma nõrkushetke kahetsema, kuid siis saabus õnneks palgapäev ning avanss peeti tavapäraselt isiku X palgast kinni:
    
D Töötasu võlgnevus
K Aruandvad isikud

“Aruandev isik” ehk “X isik” sai palka avansi võrra vähem.

Need igihaljad lausendid ei ole erinevalt ülemustest tänapäevaks muutunud. Moodne trend on “kitsimad” ülemused, “mittekitsimad” ilmselt tunnevad ennast turvalisemalt riikides nagu Põhja-Korea või Kuuba. Trendikamateks lausenditeks on pigem saanud:

D Z (majandus)kulud
K Aruandvad isikud

Ehk isikud X teevad väljaminekuid oma sissetulekutest, mille ettevõte arveldab teatud ajalise nihkega järgmise lausendiga:
    
D Aruandvad isikud
K Raha

Niikaua on ettevõte aga isikule võlgu ja vahetevahel üsna kaua. Samuti ei ole tänapäeval (aruandvad) isikud X majandusüksusega seotud üksnes töölepingulise suhte kaudu. Niisuguse näitena võib tuua investeerimistsüklis väikeettevõtete omanikke.

Täies mahus saab artiklit lugeda majandusajakirja Raamatupidamisuudised oktoobrinumbris.