Võlaõigusseaduse mõttes on liisingulepinguga tegemist siis, kui tehingul on kolm osapoolt (klient, kauba müüja ja liisinguandja). Kui tehingul on kaks osapoolt nagu teie kirjeldatud juhtumis, on tegemist hoopis rendilepinguga. Käibemaksu mõttes on tegemist transpordivahendi pikaajalise renditeenusega, mis maksustatakse üldreegli kohaselt ehk siis kahe eri liikmesriigi maksukohustuslase vahelise tehingu korral tekib käive teenuse saaja asukohas ning maksustatakse seal pöördmaksuga. Teenuse osutaja märgib arvele 0% käibemaksu.
Tulumaksu puhul tasuks paralleeli tuua liisingulepinguga ka juhul, kui tegemist on kahepoolse lepinguga (nt rendileandja ja klient). Seotud isikutega sõlmitud tehingute puhul on oluline jälgida, et tehingu tingimused vastaksid turutingimustele. Kirjeldatud juhul on tegemist lepinguga, mis on väga sarnane liisinguühingute pakutava teenusega ning seetõttu on soovitav eelnevalt uurida, mis tingimustel liisinguühingud selliseid autosid liisingusse annaksid (amortisatsiooni/jääkväärtuse arvutamise määrad, intressimäär jms). Liisinguühingute puhul teenib teenusepakkuja oma tulu peamiselt intressi ja teenustasudena (nt lepingu sõlmimise tasu). Antud näites 5% kasumimäär sisuliselt asendab liisinguühingute küsitavat intressimäära. Kui mingil põhjusel ilmneb, et tehingu tingimused on rendilevõtja jaoks turutingimustest soodsamad, võib rendileandjal tekkida tulumaksurisk turuhinna ja tegeliku tehinguhinna vahe osas (siirdehindade risk). Niisugune olukord võib näiteks tekkida juhul, kui rendileandja võtab autode soetamiseks laenu ning tema intressikulu on võrdne kliendilt võetava 5% kasumimääraga või on sellest isegi suurem.
Auto müügi puhul tuleks lähtuda selle tegelikust turuväärtusest, eriti tehingutes seotud isikutega. Vastasel juhul tekib tulumaksurisk turuhinna ja müügihinna vahe osas. See, et auto raamatupidamislik jääkväärtus on null, ei tähenda, et seda saaks tasuta ära anda. Sellest üldpõhimõttest on võimalik kõrvale kalduda vaid siis, kui oma olemuselt on tegemist liisingulepinguga, kus leping näeb liisinguvõtjale ette õiguse lepinguperioodi lõppedes auto omandada jääkväärtusega. See tähendab, et kui liisinguvõtja on liisingumaksetena juba tasunud näiteks 80% auto soetamismaksumusest (lisaks ka intress), siis võib ta viimase 20% tasumisel saada auto omanikuks. Sellist võimalust pakuvad ka liisinguühingud paljudele oma klientidele.
Maigi Lasn
Maksukonsultant,
Deloitte Advisory AS
Maksukonsultant,
Deloitte Advisory AS
