Kolleegium leidis, et pankrotiseaduse (PankrS) § 164 lg 2 eesmärk ei ole piirata võlausaldaja määruskaebuse esitamise õigust pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale üldiselt, vaid üksnes juhtudel, mil seadus näeb ette võimaluse esitada esmalt vastuväide.
PankrS § 164 lg-s 2 sätestatud kaebeõiguse piirang on kohaldatav üksnes sellistel juhtudel, kui seadus võimaldab esitada pankrotimenetluse lõpetamise kohta vastuväite.
Kuna pankrotiseadus ei näe ette vastuväite esitamise võimalust ega korda juhuks, kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu PankrS § 158 alusel, on võlausaldajal sellisel juhul õigus esitada pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale määruskaebus ilma vastuväidet esitamata.
Kolleegium nõustus seisukohaga, et ei ole mõistlikku põhjendust, miks peaks võlausaldaja kaebeõigus olema välistatud olukorras, kus pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist, eriti arvestades seda, et juhul, kui pankrotimenetlus raugeb pankrotti välja kuulutamata, on võlausaldajal kaebeõigus olemas (PankrS § 29 lg-d 6 ja 7). Samuti toetab seda seisukohta hagita menetluse üldine põhiseaduspärane põhimõte, mille kohaselt peab hagita menetlust lõpetava määruse peale olema vähemalt ühekordne kaebeõigus igal isikul, kelle õigusi määrus puudutab.
Määruse annotatsioonid koos märksõnadega on leitavad siit.
