Kohtusse pöördunud töötajad töötasid COVID-19 pandeemia ajal kiirabis väljakutsetega seotud ametikohtadel. Tööandja andis töötajatele tähtaja koroonaviiruse vastu vaktsineerimise või selle vastunäidustuse tõendi esitamiseks. Kuna töötajad kumbagi nõutud tõendit ei esitanud, ütles tööandja nende töölepingud erakorraliselt üles.
Kiirabitöötajad vaidlustasid töölepingute ülesütlemise kohtus. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et töölepingute ülesütlemine on tühine, kuna tööandjal ei olnud ühegi õigusakti järgi õigust kohustada töötajaid ennast vaktsineerima.
Tööandja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul tuleb asja lahendamiseks muu hulgas võtta seisukoht küsimuses, kas tööandja õigus kohustada töötajaid ennast vaktsineerima tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, mis võimaldab tööandjal kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadusega on Eesti võtnud muu hulgas üle Euroopa Liidu bioloogiliste ohutegurite direktiivi ja tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiivi.
Ühelt poolt on töötajate vaktsineerimise võimalused töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks reguleeritud bioloogiliste ohutegurite direktiiviga, millest võib järeldada, et vaktsineerimine peaks olema töötajatele vabatahtlik. Teisalt tuleneb nii bioloogiliste ohutegurite direktiivist kui ka tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiivist, et need sätestavad üksnes tööohutuse ja töötervishoiu miinimumnõuded ega välista selliste abinõude kohaldamist, mis kaitsevad töötajate tervist ja ohutust tööl paremini.
Tsiviilkolleegium leidis, et küsimata Euroopa Kohtu seisukohta eeltoodud direktiivide tõlgendamise kohta, ei ole võimalik hinnata töölepingute erakorralist ülesütlemist.
