Arvestades paljude eesti inimeste võõrapelgu ja -hirmu, kui nad kohtavad traatjalt krässus tintmustade juuste ja luikvalgest nahast jumekamat inimest, siis võib CV-pildilt vastu vaatav välimus ja harjumuspäratu nimi kujuneda lisatakistusteks, mil tema avaldus sobimatuna kohe kõrvale tõstetakse. On see pelk ettekujutus, uurib portaal Tööelu.
Töölesaamine sõltub inimesest, teinekord ka keeleoskusest. Kes oskavad eesti ja vene keelt, neil on lihtsam,
ütleb Vägeva üksuse juhendaja Vaido Kütt, selgitades, et nende keskuses toimuvad kolm korda nädalas eesti keele tunnid, kus mõne kuuga omandatakse selline riigikeele tase, et saab juba lihtsamaid töid tegema minna.
„Olgu nad pärit Aafrika mandrilt, Ukrainast, Venemaalt või mujalt. Seejuures ei saa öelda, et vene keele oskusega inimestel on lihtsam tööd saada kui koloniaalriikidest pärit pagulastel, kes räägivad inglise või prantsuse keelt, sest tänapäeva noored tööandjad valdavad inglise keelt vene keelest paremini. Küll saavad venekeelsed inimesed hakkama Tallinna tööturul.“
Kui tööandja on tolerantne ja „kahe jalaga maa peal“, nagu rõhutab Vaido Kütt, siis tema tähelepanekuil nahavärv või rahvus ei loe. „Peaasi, et inimesel on oskused, mida tööandja vajab, ja ta oma töö ära teeb. Ja põhiliselt aitab neil sobiliku töö leida töötukassa.“ Palju on pagulastest tööotsijaid, neid numbreid ei pea Kütt vajalikuks avalikustada, kuigi igakuist statistikat ta edastab.
Lääne-Virumaal Vao külas asuva Vao Keskuse juht Jana Selesneva nimetab, et nende sisserändajad pärinevad peamiselt Venemaalt. „Aitame neil koostada CV-d, töötukassas end arvele võtta ja uurida sealseid pakkumisi. Inimesed on ise võrdlemisi aktiivsed, sest keegi niisama toetuste peal istuda ei taha. Üritatakse ikkagi tööle saada.“ Keelebarjääri tõttu terendavad eelkõige lihtsamad tööd. Jana nendib, et on tööandjaid, kes suhtuvad varjupaigataotlejaisse väikese eelarvamuse või isegi hirmuga, aga valdav on hoiak: kui on töötajat vaja, siis ta tööle võetakse. „Ma ei tea kedagi, kes pärast katseaja lõppu oleks ära saadetud põhjusel, et ta ei tule tööga toime. Ja venekeelsetel on väga lihtne tööturul toime tulla. Kes aga eesti keelt õppida tahavad, siis meie keskuses on huvilised tänu väga heale õpetajale suhtluskeele kolme-nelja kuuga selgeks saanud. Meilt minnakse tööle peamiselt Lääne-Virumaa farmidesse, puiduettevõtetesse, kauplusesse jms. Ja tõesti proovitakse ja püütakse tööl ka eesti keeles suhelda. Mujalt tulnu näitab sellega, et ta on huvitatud meie riigist, siin toimetulemisest ja riigikeelest. See juba tähendab austust,“ rõhutab Jana, tuues näite, kuis sisserändajast keeleõppijat, kes kassiirina töötab, ka eestlastest kliendid omakorda innustavad.
Kui keeruline on pagulastel tööd leida?
Vastab Eesti Pagulasklubi tugiteenuste juht Anu Viltrop:
„See sõltub paljudest erinevatest asjaoludest: mõnel juhul on takistuseks keeleoskus ehk inimene ei oska neid keeli, mida Eestis tavapäraselt räägitakse. Või on tal mõni spetsiifiline ametioskus, mis nõuab kõigepealt tunnustamist ja juurdeõppimist, nagu näiteks ämmaemanda või elektriku oma, et saaks sellel alal töötada.
Meil ei osata alati kombineerida keeleõpet ja tööelu. Graafikute alusel töötades pole võimalused paindlikud, mistõttu võib inimese keeletundides osalemine muutuda hüplikuks või ta peab valima, kas õppida riigikeelt või loobuda tööst. Võõrasse riiki tulles, kui ise pole kõige parema hariduse ja keeleoskusega, peab alustama ka madalamalt tasemelt kui oma koduriigis, mistõttu on mõnel olnud raske oludega kohaneda ja minna alguses lihttööle, samuti näha edasisi aja jooksul avanevaid võimalusi. Ka esimesed palganumbrid ei pruugi olla väga motiveerivad.
On neidki näiteid, kus saadakse kohe tööle. Esialgu tehakse lihtsamat tööd, kuid nähakse edasisi võimalusi, et viie aasta pärast kogenenuma ja harjunumana liikuda ülespoole. Inimene on sellel teel väga hea enesejuhtija, oskuslik enesemotiveerija või käigushoidja. Me pole statistikat tööhõive kohta küll kogunud, aga julgen arvata, et pooled Eestis elavad pagulased käivad tööl. Mõni teeb ka oma ettevõtte, põhiliselt toitlustusalase. Söök on tore ühendaja ja eestlased proovivad huviga igasuguseid eksootilisi toite.“
Mõjutab pagulase päritoluriik tema töölesaamist?
„Eks ikka. Ukrainlane või venemaalane on rohkem „oma“, sest nende kogukonda on meil üksjagu ees ja vene nimi ei tekita palju kummastust, pealegi vene keelt Eestis veel räägitakse ja info on kättesaadav, mistõttu on nende inimeste olukord natukene lihtsam.“
Milline on tööandjate suhtumine? Mida olete kohanud või kogenud?
„Kui inimene näeb võõrapärane välja, siis arvatakse, et ta on kindlasti pagulane, aga tegelikult pole meil neid väga palju, kuskil viiesaja ringis, kellest umbes pooled on lapsed.
Mõnikord tööandjad kardavad: tööotsijal on harjumatult võõrapärane nimi, ta räägib võõrast keelt, äkki osutub väga erinevaks või eriliseks. Kultuuritaust võib olla väga teistsugune, mistõttu on neil raske hakkama saada jne. Ent on ka väga toetavaid tööandjaid. Kui koroonaajal on tulnud valida, keda koondada, siis pagulane on olnud viimases järjekorras, sest temal on uut tööd raskem leida. Mõni tööandja on toetanud ka sel moel, et kui pagulase peres on keerulised ajad, siis on antud talle töölt vabu päevi. Kõik sõltub tööandjast.
Mõnel juhul oleme kohanud, just toitlustusasutustes, et pagulast püütakse ära kasutada. Ta ei ole piisavalt kursis meie seadusandlusega, palgataseme, töölepingu või puhkusevõimalustega. Selliseid olukordi pole küll väga tihti juhtunud, aga me püüame neid vältida. Samas on meil väga positiivseid ja toetavaid tööandjaid.“
Millises suunas kulgeb pagulaste tööhõive, arvestades, et nad ju ise ka soovivad saavutada paremat elujärge?
„Pagulane on samasugune inimene nagu meist igaüks. Saades väga pikalt eitavaid töövastuseid, siis võib ka eestlane mingil hetkel heituda ega olegi valmis mingil enam tööd otsima. Selliseid näiteid pagulastest on meil ka. Omalt poolt selgitame me neile, milline on meie tööelu, pakume vajadusel koolitust, mida töötamine Eestis tähendab. Milline on tööseadusandlus, normid, palgatase, töölepingu ja võlaõigusliku lepingu vahe jms. Oleme oma teenuse üles ehitanud nii, et inimene ise on oma elu ekspert ja ta peab saama hakkama. Peab ta vajalikuks uues olukorras nõu küsida või mitte, see sõltub inimesest, kes toimetab nii nagu ta parasjagu oskab. Loodetavasti hästi.
Meie oleme käima lükkamas oma sotsiaalset ettevõtet Siin ja seal, mille eesmärgiks on pakkuda pagulastele nii püsivat tööd kui tööampse. Arendame kolme valdkonda: teeme erinevaid töötube, näiteks türgi ja araabia keele õpet, kultuuri- ja tantsuõhtuid, oleme välja töötamas omaenda e-poodi, kus inimesed saaksid müüa oma küpsetisi ja käsitööd. Samuti on meil kavatsus avada Tallinna kesklinnas oma kohvik. Tahame pakkuda pagulastele tööd, kuid tutvustada neid ka ekspertidena, mida nad kõike oskavad ja saavad pakkuda.“
Võrdluseks: migrantide tööhõive
Eurostati andmeil oli 2019. aastal Euroopa Liidu riikides põliselanikena sündinud tööealise elanikkonna tööhõive 73,9%, seevastu välismaal sündinud elanike oma 64,4% (9,5% väiksem). Kusjuures väljaspool EL-i sündinud meeste tööhõive oli võrreldes naistega 19, 7% kõrgem.
Väljaspool Euroopa Liitu sündinud 20-64aastastest meestest Eestis töötas 79,7% ja naistest 72,5%. Soomes meestest 71,3% ja naistest 53,9%, Rootsis meestest 73,3% ja naistest 59,3%, Lätis vastavalt 76,9% ja 68,6% ning Leedus 75,5% ja 71,8%.
