Kui võlgniku vara on omanikku vahetanud, siis seda vara täite- või pankrotimenetluses mõistagi enam võlgade katteks realiseerida ei saa.
See, et haldur saab võlgniku niisuguseid tehinguid (kui need võlausaldajate huve kahjustavad) pankrotimenetluses tagasi võita ehk kohtu kaudu kehtetuks tunnistada, ei ole enam ammu uudiseks. Tehingute kehtetuks tunnistamine on pankrotimenetluses tavapärane ning ka võlausaldajad arvestavad selle võimalusega.
Tegelikult ei tohiks ka täitemenetluses ehk nõuete sundtäitmise puhul olla tagasivõitmine enam uudiseks, sest selline võimalus kehtib juba enam kui kuus aastat. Sellegipoolest tundub, et erinevalt pankrotimenetlusest kasutatakse täitemenetluses tagasivõitmise võimalust üsna tagasihoidlikult ning seda eriti juhul, kui sissenõudjaks on eraisik. Vahemärkusena olgu öeldud, et riik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) näitab täitemenetluses tehingute tagasivõitmisel märkimisväärset initsiatiivi.
Täitemenetluses tagasivõitmise võimaluse vähese kasutamise üks põhjus võib olla ebapiisav teadlikkus. Seega – milliseid võlgniku tehinguid saab täitemenetluses tagasi võita ning kuidas tagasivõitmine toimub?
Võlgniku tehingu tagasivõitmise peamine tingimus on see, et tehing kahjustab sissenõudjate huve. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-113-09 leidnud, et ainuüksi asjaolu, et võlgnik ei kasutanud turuhinnaga müüdud vara eest saadud raha konkreetse võlausaldaja nõude rahuldamiseks, tehingu kahjulikkuse aluseks ei ole. Sissenõudjate huvide kahjustamisega saab eelkõige olla tegemist juhul, kui vara müüdi alla turuhinna. Oma hilisemas lahendis (nr 3-2-1-120-10) on Riigikohus täiendavalt selgitanud, et kinnisasja müük alla turuhinna ei ole siiski ainukeseks asjaoluks, millega sisustada sissenõudja huvide kahjustamist ning on võimalik, et sissenõudja huvid võivad saada kahjustatud ka muude asjaolude tõttu. Näiteks konkreetse kaasuse puhul leiti, et võlgnik võõrandas oma kinnisvara ning tegi ostuhinna osas tasaarvestuse teadlikult eesmärgiga vältida võla sissenõudmist, sest vastav kinnisvara oli võlgniku ainsaks väärtuslikuks varaks, võlgnik ei saanud ostjalt sellist vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata ning lisaks oli ostjaks äsja registreeritud miinimumkapitaliga äriühing, kellel puudus vara ostmiseks raha, samas kui vara omandiõigus läks ostjale üle juba enne ostuhinna tasumise tähtaega.
Tagasivõidetav tehing peab üldjuhul olema tehtud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist, tähtaja osas on erandid sätestatud kinkelepingute, ühisvara jagamise ning tagatise andmise tagasivõitmise osas. Lisaks on tagasivõitmise tingimuseks, et tehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kusjuures tehingu teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Juhul, kui tehing on tehtud lähikondsega või kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist, siis tehingu teise poole teadlikkust tehingu kahjulikkusest eeldatakse.
Tagasivõitmine toimub kohtule hagi esitamise teel ning hagi esitatakse võlgniku ja tehingu teise poole vastu. Tuleb tähele panna, et kuigi pankrotimenetluse puhul on hagejaks haldur, on täitemenetluses tagasivõitmise hagi esitajaks sissenõudja ise, mitte täitur. Selleks, et sissenõudja saaks tagasivõitmise hagi esitada, peab tal olema täitedokument (üldjuhul kohtulahend), millest tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg on saabunud. Samuti on tingimuseks, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud sissenõudja nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.
Tagasivõitmise hagi rahuldamise õiguslik tagajärg on see, et kohus tunnistab võlgniku tehingu kehtetuks ning teine pool on kohustatud andma tehingu alusel saadu sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse. Seega saab kohtutäitur rahuldada sissenõudja nõude tagasivõidetud vara arvel.
Eelneva kokkuvõtteks on soovitav hoida juba täitemenetluse eelselt võlgniku varalises seisul ja selles asetleidvatel muudatustel aktiivselt pilku peal, eelkõige siis, kui tegemist on tagamata nõuetega. Asjaomast infot on võimalik koguda avalikest andmebaasidest, sealhulgas kinnistusraamatust ja abieluvara registrist. Kui selgub, et võlgnik on võõrandanud vara, mille arvel nõudeid rahuldada, on vaja hinnata, kas võlgniku tehing on tehtud alla turuhinna või siis muudab tehing sissenõudja nõude rahuldamine muul moel võimatuks. Olukorras, kus võlgnik on teinud sissenõudjate huve kahjustava tehingu, on tagasivõitmise hagi maksmapanekuks soovitav juba enne täitedokumendi saamist või nõude sissenõutavaks muutumist teatada võlgnikuga tehingu teinud isikule kirjalikult tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamise kavatsusest. Sellisel juhul arvutatakse tähtaegu juba teate kättesaamise ajast alates, kui võlgnik on juba sel ajal olnud võimetu sissenõudja nõuet rahuldama ja kui tagasivõitmise hagi esitatakse teate saatmisest ühe aasta jooksul.
Kaidi Reiljan-Sihvart
vandeadvokaat,
Advokaadibüroo LAWIN
Avaldatud RUP.ee PROFIUUDISTE rubriigis
