Kuidas toimub vargus?

Vargused võib tinglikult jagada kahte tüüpi:

Esimene vargusetüüp on tavaline raha varastamine, mille paneb toime pettur ise. Töötaja puutub füüsiliselt kokku varaga ja võtab seda endale. Kõige sagedamini toimuvad seda tüüpi vargused ettevõttetes, kus töötajatel on ligipääs üheaegselt raamatupidamise või laoprogrammile, kassaaparaadile ja pangakontole. Kõige lihtsam viis raha varastada on võtta see endale enne raha registreerimist kassaaparaadis või siis vähendada klientide käest saadud summasid. Näiteks jäemüügikaupluses, kus kliendid tasuvad ostude eest sularahas, on selliste toimingute tulemuseks tegelikust väiksem päevasissetulek kassas ja tegelikust suuremana näidatavad kaubavarud.

Peenem raha varastamise viis on varastada raha, mis on juba jõudnud raamatupidamissüsteemi (ehk siis raha oli saadud kassast või pangaarvelt ning nende tehingute järgi olid tehtud vastavad raamatupidamiskanded). Valikuvõimalusi ei ole siin petturil kuigi palju: kas hävitada või muuta raamatupidamimiskirjeid. Seda võib teha manipuleerides kassaaparaadi lindiga või moodustades raamatupidamiskandeid, mis “katavad“ raha laekumise ühelt kliendilt teisele või siis näidatakse fiktiivselt kauba tagastamist lattu ja fiktiivselt raha tagastamist kliendile. “Katmise“ puhul käib asi nii: kassapidaja saab kliendilt raha, mille ta hiljem võtab kassast välja. Kuna kliendi debitoorne võlgnevus on kustutamata ja selle kustutamise tähtaeg on kätte jõudnud, siis krediteerib kassapidaja järgmise raha laekumisega tolle kliendi võlgnevuse, lükates sel viisil raha kadumise avastamise võimalust edasi.

Petturid, kellel on ligipääs keerulisematele raamatupidamistehingutele, võivad varastada käibemaksu, mida ettevõte arvestab, kusjuures selline vargus võib näiteks toimuda raamatupidaja kontrolli all olevatele ettevõttetele võltsitud müügiarvete väljastamise teel või maksuhalduri kontolt enammakstud maksusummade tagastamise teel. Viimasel juhul võib raamatupidaja, kellel on juurdepääs nii tarnijate registrile kui ka maksuameti ettemaksukontole, pidevalt kunstlikult vähendada raamatupidamises tagastamisele kuuluvad summad, kajastades osa käibemaksust kuludes, kusjuures deklareerimisele paneb ta reaalse käibemaksu, mida ettevõttel on õigus arvestada. Reaalse enammakstud käibemaksu ja raamatupidamises kajastatud käibemaksu vahe võib raamatupidaja üle kanda tema kontrolli all olevale firmale.

Teist tüüpi rahavarguste alla kuuluvad sellised juhud, kui töötaja ei puutu otseselt rahaga kokku ja paneb toime varguse vahe- või abidokumentide (arvete, maksekorralduste, palga- või haiguslehtede abil).
Fiktiivsed arved võivad laekuda nii varifirmadelt, kui ka reaalsetelt firmadelt, mille kauba või teenuse saajaks ei olnud siiski firma, vaid pettur ise. Nii ostis näiteks kõigile tuntud Galojan endale luksuskaupu, esitades arved maksmiseks mittetulundusühingule, mille esimeheks ta oli. Vahel läks asi päris absurdseks – briti kaupluste arved olid esitatud eurodes, mitte naeltes.

Palgalehtede puhul võib pettur võltsida töötunde, boonuseid ületundide või teatud tulemuste saavutamise eest, tunnitasu või lisada isegi aruandekohustuslikud inimesed, kes võivad osutuda lihtsalt “surnud hingeteks“.
Kui raamatupidaja teeb oma mahhinatsioone mitte üksi, vaid kellegagi koos, näiteks komisjonitasu eest töötavate agentidega, siis sellised agendid võivad tõsta oma müüginäitajaid, et suurendada saadavat komisjonitasu. Müügimahud korrigeeritakse tavaliselt järgmise perioodi arvelt, näiteks, kauba tagastamise või mahaarvamise abil.
Raamatupidaja võib tegeleda sellistele isikutele ravikindlustuse vormistamisega, kes ei ole ettevõttes kirjas, suurendades sellega ettevõtte maksukoormust või siis teha topeltväljamakseid võltshaiguslehe esitanud töötajale. See toimub nii: raamatupidaja kannab Haigekassa registrisse oma töötu sugulase kui ettevõtte töötajat, seejärel see sugulane käib arsti juures, saab ravi jne. Pärast seda kustutab raamatupidaja vastava kande Haigekassa registrist ära ning jätab ettevõtte vastutama maksude maksmise eest töötaja puhul, kes tegelikult ei ole selles ettevõttes kunagi töötanudki.

Kuidas seda vältida?

Selleks, et luua ettevõttes soodne finantskuritegude ennetamise keskkond, tuleb alustada töötaja töölevõtmise hetkest. Tööandja peab selgelt teadma, keda ta võtab tööle: mis inimene on ta, missugune on ta haridus, sotsiaalne keskkond ning millised on ta suhted seadusega. Ettevõttes peavad olema kehtestatud selgelt määratletud sise-eeskirjad, ametijuhendid ning kõigile arusaadavad käitumise standardid, mida tuleb rakendada tippjuhtkonnast alates. Igasuguseid distsiplinaarmeetmeid, kui nad ettevõttes on kehtestatud, tuleb rakendada õiglaselt ja võrdselt kõigi töötajate suhtes ilma eranditeta, et töötajad selgelt mõistaksid mängureegleid ning järgiksid neid.

Strateegilisel tasandil peab ettevõtte juhtkond tegema nende riskide analüüsi, mis kaasnevad selle äriga, mida ta juhib. Tuleb välja töötada metoodika, mille põhjal peab näiteks väliskonsultantidest ja juhtkonnast koosnev komisjon klassifitseerima sellele ettevõttele omaseid riske ja puudujääke kontrollisüsteemis ning välja töötada meetmed rikkumiste vältimiseks.

Pärast seda, kui analüüsi meeskond identifitseerib nõrgad lülid ettevõtte kontrollisüsteemis, peab ettevõtte juhtkond kasutusele võtma meetmed, et neid kõrvaldada.
Praktikas peavad need meetmed sisaldama järgnevat:

• kohustuste jagamine;
  arvutisüsteemidele juurdepääsu erinevate tasemete tekitamine;
  juhtkonna poolt oluliste tehingute kohustuslik kinnitamine; regulaarne aruandluse andmete ja raamatupidamisregistrite andmete vastavuse kontroll;
  (loomulikult ka) varade ja kohustuste inventuuri perioodiline läbiviimine. Soovitav on võimalusel kaasata erapooletuid eksperte.

Konkreetsete kontrollimeetmete efektiivsuse hindamiseks ning selleks, et juhtkonnal oleks täielik pilt ettevõttes toimuvast peaks soodustama vaba infovahetust töötajate ja kõrgema astme juhtkonna vahel. Peale selle peaks ettevõtte juhtkond jälgima ka informatsiooni, mis võib mõjutada äri ning teavitama sellest kõiki, keda see informatsioon võib puudutada. Teisisõnu, nii väline kui sisene informatsioon peaks jõudma adressaadini.
Efektiivse kontrollisüsteemi tagamiseks tuleks ettevõttes teostada ka seiret, mis seisneb perioodilises kriitilise pilguga olemasolevate kontrollimeetmete ülevaatamises, aruandluse analüüsimises ebatavaliste kõrvalekallete avastamiseks, tegelike tulemuste planeeritud näitajatega võrdlemises ning siseauditi läbiviimises sõltumatute ekspertide poolt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tõhus sisekontrollisüsteem koosneb viiest komponendist. Need on:

• ettevõtte sisekeskkonna loomine;
  nõrkade kohtade hindamine;
  kontrollisüsteemide rakendamine;
  infovahetus ettevõttes;
  rakendatud meetmete tõhususe seire.

Sõltumatute ekspertide kaasamine igas sisekontrollisüsteemi loomise etapis on eriti oluline ettevõtte omanike seisukohast, kuna see tagab objektiivse hinnagu andmist ettevõtte olukorrale ning aitab avastada võimalikud probleemid juhtkonna juhtimistegevuses.

Alexander Belov,
konsultant
Donoway Advisory