Vastab Rein Reisberg, töökeskkonna konsultant, tööinspektsioon:
Linnas kõnniteel toimunud õnnetus on tööõnnetus sõltuvalt sellest, miks töötaja seal kõndis. Kui ta täitis seal oma igapäevaseid tööülesandeid, näiteks postiljonina, siis on ilmne, et tegemist on tööõnnetusega. Samuti on tegemist tööõnnetusega juhul, kui näiteks igapäevaselt kontoris töötav sekretär sai tööülesande osta kontori jõulukuusele ehteid ja õnnetus juhtus ajal, millal ta kõndis kauplusesse ehteid ostma.
Siinjuures ei oma tähtsust, mis esmapilgul tundub õnnetuse põhjusena – libe hooldamata kõnnitee, talvetingimusteks liiga libeda tallaga jalanõud, tähelepanu hajumine telefoniga rääkimise tõttu või töötaja kiirustamine. Tegemist on ikkagi tööõnnetusega ja põhjused selguvad uurimise käigus.
Kuid on ka olukordi, kui kõnniteel toimunud õnnetust ei loeta tööõnnetuseks. Teel kodunt tööle ja töölt koju toimunud õnnetus ei ole tööõnnetus. Sellekohane muudatus tehti töötervishoiu ja tööohutuse seaduses juba aastal 2003.
Samuti ei loeta tööõnnetuseks kukkumist kõnniteel, kui see juhtus tööaja hulka mitte arvataval lõunavaheajal, näiteks teel oma ettevõttest eemal asuvasse söögikohta.
Kui tööandjani jõuab teave töötaja kukkumisest kõnniteel, siis tuleb välja selgitada õnnetuse asjaolud. Kui asjaoludest ilmneb, et tegemist oli tööõnnetusega, peab tööandja vormistama raporti. Juhul kui ilmneb tegemist ei olnud tööõnnetusega, koostab tööandja akti, milles kirjeldab vabas vormis õnnetusjuhtumi asjaolusid ja esitab uurimise lõpetamise põhjuse.
Sõltumata sellest, kas koostatakse raport või akt, tuleb see esitada nii kannatanule kui tööinspektsioonile.
