Tänapäeva inimeste esivanematele oli hirm väga selgelt defineeritud: külm talv võis tähendada hukku, niisamuti kui metsas või jahil kohatud loomad või muud elu kallale tikkuvad vaenlased, näiteks võõrad hõimud, pahaendelised rahvad.

Hirm ja ärevus

Nüüdisajal on hirmu mõiste aga paljuski segamini läinud ärevusega, mis on hirmule üsna sarnane tundeseisund.

Eristavaks faktoriks on ainult see, et hirm on oma kognitiivse sisu poolest võrdväärne reaalse välise ohuga (“kohtan metsas karu ja reageerin vastavalt”), ärevuse puhul on tegu hirmu tundega, kust reaalne oht puudub ja inimene saab mõningase mõtiskluse järel aru, et tema väliskeskkonnas teda päriselt ähvardavad tegurid puuduvad (“kardan karu, kuid tõenäosus, et ta päriselt vastu tuleb on nullilähedane”). Seega on ärevus kui põhjuseta hirm.

Heaks näiteks on eelkooliealised lapsed, kelle kujutlusvõime on kiires arenguprotsessis ning nõnda võivad hirmuäratavaks kujuneda nii pime magamistuba kui kasvõi pealtnäha lõpmatusse kaduv wc-pott. Nende kognitiivne võimekus pole lihtsalt veel sealmaal, et ohtu objektiivselt hinnata. Ärevuse maandamiseks tuleb tuli põlema panna, veendumaks, et toapimeduses koletisi ei ole või vanematelt kanalisatsioonikäikude teemal täpsustavat infot küsida vetsukollide eemale lükkamiseks, s.o. saada uusi teadmisi, mis teeksid hirmud olematuks.

Kriisiaeg on mitmeplaaniline

Koroonaviiruse levikust tingitud kriis läbib mõningal määral sarnaseid etappe - ärevusest hirmuni ja tagasi, olles samas aga palju mitmetahulisem. Koroonaviiruse mõistmiseks ei piisa toas tule süütamisest või käegakatsutava nägemisest. Tuleb usaldada kvalifitseeritud teadlasi ja/või süveneda ise teadusartikleisse ning kui see usk või tahtmine puudub, tundub ühiskonnas levitatud hirm samuti põhjuseta ehk ülemäärase ärevusena.

Neid, kes teadust usaldavad, aitab aga abivahendite kasutamine - kaitsevahendid, regulaarne desinfitseerimine, vaktsineerimine. Need on kui kilp ja mõõk esiisade sõjatandril: ohtu ei välista, kuid vähendavad tõenäosust ise ohvriks langeda ja suurendavad võimalust kaitsta oma lähedasi.

Hirmuga võitlemiseks on seega väga oluline tõsta teadlikkust oma hirmude olemusest (“tunne oma vaenlast”) - mis aitab, kuidas, miks. Mida vähem usaldame meie “sõjajuhtide” (arstid, meditsiiniteadlased, teadusnõukogu) otsuseid ja proovime ise lahendusteni jõuda, seda enam muutub hirm ärevuseks. Tohutus infomüras ja arvamuste ülekülluses on kõike teada ju niivõrd keeruline (kui mitte võimatu).

Võitlus ärevusega ehk hirmuga teadmatuse ees

Esimene vastus peitub küsimuses endas: vähenda teadmatust. Abistavad küsimused võivad olla:

• kas tegu on fakti või arvamusega?
• mis tõendab, et mu ärevatel mõtetel on põhjus?
• mis lükkab need ümber?
• mis on kõige hullem, mis võib juhtuda?
• kuidas näeksin olukorda mõne aasta pärast?
• kuidas varasemalt olen teadmatusega hakkama saanud?
• kuidas näeks olukorda mõni lähedane sõber?
• kas minu mure on minu vastutus või olen enesele märkamatult soovinud kanda kellegi teise koormat?
• kas mu mure väärib mu aega ja energiat?

Teadmatust aitab vähendada ka efektiivne ajaplaneerimine ning sealjuures ka muretsemise graafikusse asetamine. Nii ei teki vaimset kurnatust, maadeldes kogu küsimuste kompotiga hommikust õhtuni, eriti praegusel kodukontori perioodil.

Väga oluline on panna süvenemist vajavad teemad kirja ning võtta aeg, et need enda jaoks lõpuni mõelda. Aega on vaja nägemiseks, kus ja mis on meie teha ning kui suur ja missugune üldse on meie vastutus praeguse olukorraga võitlemisel. Meie ajud vajavad neid hetki, kus tunneme olukorra üle kontrolli ning saaksime nii neile kinnitada, et vahel võib lõdvestuda - oht ei ole meiega konstantselt kõikjal kaasas.

Lõdvestumine ja teadvelolek

Koroonakriisi perioodil oleme me kõik natukene sõdurid sõjatandril - kõigil on oma panus viiruseleviku takistamisse, ühiskonna toimimisse, laste ja lähedaste toetamisse pingetega toimetulekul. Oluline on aga teha vahet hetkedel, kus oleme kohustatud võitlema, ning neil hetkedel, kus reaalne oht puudub.

Lubage endale igasse päeva neid hetki, kus n-ö pead tühjendada ja aktsepteerida elu sellisena, nagu see nüüdsel ajal on. Tunnetage oma keha, võimalikke pingeid selles ning hingake, tehke jalutuskäik looduses, kasvõi joonistage, maalige, tehke sporti.

Pideva ärevustunde korral võib hingamine muutuda pinnapealseks ning meie aju ei saagi piisavalt hapnikku, et olukorda võimalikult objektiivselt hinnata. On vaja aega ja rahulikku meelt, et jõuda enda jaoks hingerahu pakkuvate lahendusteni.

Lõpetuseks

Oma ärevusega võib saada sõbraks, kui õpime seda juhtima. Koroonaviiruse periood võib olla igavene kannatus või ideaalne aeg oma meele treenimiseks - õppima keskenduma olemasolevale ehk võimalustele, mitte kaotustele.