Saata printerisse

Summeeritud tööaja arvestus

http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-143-15

Riigikohtu 16.12.2015 lahend nr 3-2-1-143-15

Viited õigusaktidele:

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista Eesti Vabariigilt (kostja) välja ületunnitöö tegemise eest töötasu 165 eurot 25 senti. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas maakohtule avalduse töövaidluse lahendamiseks hagimenetluses. Hageja esitas maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja töötasu.

Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja pöördus Riigikohtusse. Kassatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas hageja tegi tööaja arvestusperioodi lõpuks ületunde.

 

Riigikohtu seisukoht

1. Kolleegiumi arvates ei tulene töölepingu seadusest, et summeeritud tööaja arvestuse korral vähendatakse kokkulepitud tööaega puhkeajale langeva töötaja ajutise töövõimetuse aja võrra. Töölepingu seadus ega muu õigusakt ei sätesta summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda.

2. Kolleegium leidis, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada kokkulepitud tööaega üksnes töötaja tööajale langeva ajutise töövõimetuse aja võrra. Tööajakavasse märgitud puhkepäevadele sattuva ajutise töövõimetuse aja võrra ei ole alust kokkulepitud tööaega vähendada.

3. Ainuüksi asjaoludest, et ajutise töövõimetuse aega arvestatakse kalendripäevades ning töötajale makstava ajutise töövõimetuse hüvitise suurus võib erineda saamata jäänud töötasu suurusest, ei saa järeldada, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada kokkulepitud tööaega kõikide ajutise töövõimetuse päevade võrra. Kuna hageja oli summeeritud tööaja arvestusperioodil ajutiselt töövõimetu, tuleb tema arvestusperioodi kokkulepitud tööaega vähendada üksnes nende päevade võrra, mil ta ei saanud töövõimetuse tõttu tööd teha.

4. Kui tööandja ei ole töötaja ajutise töövõimetuse ajaks jõudnud tööajakava koostada, lähtutakse täistööajaga töötamise korral tööaja kindlakstegemisel TLS § 43 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldusest, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja 8 tundi päevas. Sellisel juhul arvatakse arvestusperioodiks kokkulepitud tööajast välja üksnes tööpäevad, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.