Saata printerisse

Töövõtulepingu eelarve siduvus

http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-72-15

Riigikohtu 17.06.2015 lahend nr 3-2-1-72-15

Viited õigusaktidele:

Asjaolud

OÜ X (hageja) esitas maakohtule hagi ettevõtte Y Eesti filiaali (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista lepingust või alusetust rikastumisest tulenevalt 20 137 eurot 80 senti ning viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja (töövõtja) tegema teede asfalteerimistööd (enne pidi kostja tegema ettevalmistustööd). Hageja tegi tööd nõuetekohaselt, kostja ei teinud tööde kohta etteheiteid. Hageja esitas kostjale arved. Esimesena nimetatud arve tasus kostja tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse alusel. Teist, lisatööde tegemise akti alusel esitatud arvet, ei ole kostja tasunud. Maakohus rahuldas hagi. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukoht

1. VÕS-i § 639 lg 1 esimese lause järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. VÕS-i § 639 lg 1 teise lause järgi on eelarve eelduslikult siduv. Töövõtja, kes väidab, et töövõtulepingu eelarve oli VÕS-i § 639 lg 1 mõttes mittesiduv, peab eelnimetatud eelduse ümber lükkama ja seda tõendama. Kohtud leidsid, et lepingu näol ei ole tegemist siduva eelarvega töövõtulepinguga, kuid see pole ka mittesiduva eelarvega töövõtuleping.

2. Kohus leidis, et olukorras, kus pooled on lepingus kirjalikult sätestanud eelarve siduvuse, lepingu tingimuste poolte kirjalikul kokkuleppel ja hinna korrigeerimise keelu, on kohtud hagi rahuldades põhjendamatult omistanud määrava tähenduse lepingu sõlmimise asjaoludele ja hinnapakkumistele. Samas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, kas, mis asjaoludel ja millal tööde maht lepingu täitmise käigus muutus, ning seda, et hagejal oli võimalik tööde mahtu ühepoolselt muuta. Seetõttu jääb ka arusaamatuks, millega on põhjendatud hageja nõude suurus.

3. Ringkonnakohtul tuleb uuesti hinnata ja tõlgendada lepingut ning teha materiaalõigusega kooskõlas olev põhjendatud otsus. Kohus leidis ka seda, et hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mille järgi saaks tema nõuet kvalifitseerida VÕS-i § 639 lg 2 kolmanda lause järgi või käsundita asjaajamisest (VÕS § 1018 jj) või alusetust rikastumisest (VÕS § 1027 jj) tuleneva nõudena.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse.