Kuldkogu

Documentide näidised

Arhiiv

Online-
konsultatsioonid

Arvete koostaja

Arvete koostaja

Reisijaveoleping. Teise isiku kasutamine majandus- ja kutsetegevuses

http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-136-16

Riigikohtu 21.12.2016 lahend nr 3-2-1-136-16

Viited õigusaktidele:

Asjaolud

Isik X (hageja) esitas maakohtule hagi OÜ X (kostja) vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitise 1077 eurot 37 senti (kulutused 145 eurot, saamata jäänud töötasu 932 eurot 37 senti), mittevaralise kahju hüvitise 6000 eurot ning viivise.

Hagiavalduse kohaselt tellis hageja Taxify mobiilirakenduse kaudu kostjalt takso. Tellimuse võttis vastu sõiduk, mida juhtis kolmas isik, taksojuht. Taksojuht pakkus teenust kostja nimel, kostja reklaamiga tähistatud autoga ja kostja hinnakirja alusel. Takso tegi vahepeatuse sularaha väljavõtmiseks ja hageja abikaasa andis taksojuhile 20 eurot. Hageja tahtis taksojuhilt seda raha tagasi saada kuni sõidu lõppemiseni. Taksojuht keeldus raha tagastamisest ja hageja edasisest teenindamisest, väljus taksost, haaras hagejat õlast ning tõmbas hageja taksost välja teele põlvili, põhjustades sellega hagejale füüsilist valu, kehavigastusi, hirmu ja alandust. Hageja oli seetõttu töövõimetuslehel.

Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja esitas kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu seisukoht

1. Kohtud on vaidlusaluse lepingu õigesti kvalifitseerinud reisijaveolepinguna VÕS § 824 lg 1 mõttes. Samas ei tähenda see automaatselt, et vedaja lepingupoolena ning veo tegelik teostaja peaksid olema üks ja sama isik. VÕS § 824 lg 2 kohaselt kohaldatakse reisijaveolepingule töövõtulepingu kohta sätestatut, kui VÕS 42. ptk teises jaos sätestatust ei tulene teisiti. Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Seega võis vedajaks VÕS § 824 lg 1 järgi olla kostja, kuigi tema kohustusi täitis kolmas isik.

2. Kelle nimel isik konkreetse lepingu sõlmib, tuleb hinnata TsÜS § 116 järgi. Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Lisaks eeldatakse TsÜS § 116 lg 2 järgi, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega.

3. TsÜS § 121 lg 2 kohaselt teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. TsÜS § 121 lg 2 puhul on tegemist TsÜS § 118 lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga, mistõttu tuleks esimesena kontrollida esindusõiguse olemasolu just TsÜS § 121 lg 2 järgi. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 121 lg 2 järgi loetakse volitatuks vaid isik, kes tegutseb teise isiku ülesandel. Seega ei tuvastanud ringkonnakohus nõuetekohaselt kolmanda isiku esindusõigust TsÜS § 121 lg 2 alusel.

4. Ringkonnakohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et reisijaveolepingu poolteks on hageja ja kostja, kusjuures kostja nimel sõlmis lepingu TsÜS § 115 lg 1 ja TsÜS § 118 lg 2 järgi kolmas isik. Siiski ei tulene üldreeglit, mille järgi kaubamärgi kasutamise lepinguga annab kaubamärgi omanik kasutajale alati ühtlasi volituse enda nimel teenuse osutamiseks.

5. Iseenesest on ringkonnakohus õigesti leidnud, et TsÜS § 132 lg 1 kohaldamiseks ei ole määrav, millisel õiguslikul alusel teist isikut majandus- ja kutsetegevuses kasutatakse. Tähtis on see, et kasutamine oleks pidev. Küll aga on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 132 lg 1 ei võimalda igasuguse käitumise omistamist teisele lepingupoolele. TsÜS § 132 lg 1 kohaldamise eelduseks on muu hulgas see, et majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik oleks käitunud sellisel viisil, mida saaks ette heita seda isikut majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule. See tähendab, et vajalik on tuvastada kohustuse rikkumine, mida saaks teisele lepingupoolele ette heita.

6. Juhul, kui kolmas isik vastutab deliktiõiguse alusel, võib-olla alust omistada kolmanda isiku tegevus kostjale VÕS § 1054 lg 1 alusel. Ka VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks on vaja kõigepealt tuvastada, et üks isik kasutab teist isikut pidavalt oma majandustegevuses, st üks isik teeb teisele isikule kestvusvõlasuhte raames sooritusi ehk osutab oma kohustust täites teenust.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

N3 2018   N2 2018   N1 2018   N6 2017   N5 2017   N4 2017   N3 2017   N2 2017   N1 2017   N6 2016   N5 2016   N4 2016   N3 2016   N2 2016   N1 2016   N6 2015   N5 2015   N4 2015   N3 2015   N2 2015   N1 2015   N6 2014   N5 2014   N4 2014   N3 2014   N2 2014   N1 2014   N6 2013   N5 2013   N4 2013   N3 2013   N2 2013   N1 2013   N3 2012   N2 2012   N1 2012  
03-2018-est    02-2018-est    06-2017-est    06-2017-est    05-2017-est    03-2017-est    03-2017-est    02-2017-est    01-2017-est    03-2016-est    03-2016-est    03-2016-est    03-2016-est    02-2016-est    01-2016-est    06-2015-est    05-2015-est    04-2015-est    03-2015-est    02-2015-est    01-2015-est    06-2014-est    05-2014-est    04-2014-est    03-2014-est    02-2014-est    01-2014-est    04-2013-est    04-2013-est    04-2013-est    03-2013-est    02-2013-est    01-2013-est    03-2012-est    02-2012-est    01-2012-est