Saata printerisse

Isikliku autoga tehtud ametisõitude hüvitamisest

Tulevane tööandja eeldab, et ma teen ametisõidud oma isikliku autoga. Mul ei oleks selle vastu midagi, kui ta kompenseeriks minu sõidud vastavalt tulumaksuseadusele ja kehtivale määrusele "... isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitamise kord", mis võimaldab maksuvabalt hüvitada 0,3 eurot/km (kõige rohkem 335 eurot kuus). Tööandja ütleb aga, et neil on kütusekaardid, mille nad annavad töötajale kasutamiseks, igakuine töösõitude limiit on 64 eurot ning ülekulu arvestatakse töötasust maha. Sõita saavat sellega 600–700 km. Tuleb pidada sõidupäevikut. Lisaks sellele, et sisuliselt hüvitatakse ainult kütusekulu, kvalifitseerub minu arvates ettevõttes kehtiv süsteem erisoodustuse alla. Mida teie arvate?

Vastab Häli Jürimäe, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Aivar Pilv:

Töölepingu seaduse § 40 lg 1 sätestab, et töötaja võib nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse § 628 lõigetele 2–4. Sama sätte kohaselt on kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvel tühine. Tühisel tehingul ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega, kui tööülesannete täitmiseks tuleb töötajal teha kulutusi, siis tuleks tööandjal need töötajale täies ulatuses hüvitada.

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 3 p 2 sätestab, et tulumaksuga ei maksustata ametnikule, töötajale või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele makstavat hüvitist seoses isikliku sõiduauto kasutamisega teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel.

Isikliku sõiduautona käsitatakse esimeses lauses nimetatud isiku kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Ühele isikule makstava hüvitise maksuvaba piirmäär on sõitude kohta arvestuse pidamise korral 0,30 eurot kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuus iga hüvitist maksva tööandja kohta.

Juhin tähelepanu, et alates 2014. aasta 1. septembrist saab hüvitist maksuvabalt maksta piirmäära ulatuses üksnes sõitude kohta arvestuse pidamisel. Kuni 31. augustini 2014 kehtis võimalus maksta ühele töötajale ühe sõiduauto kasutamise eest hüvitist maksuvabalt 64 eurot, kui sõitude kohta arvestust ei peeta, kuid eeltoodu muutus 2014. aasta 1. septembrist ja sellist võimalust enam ei ole.

Töötaja tööülesannete täitmise sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja kulude maksuvaba hüvitise maksmise täpsemat korda reguleerib valitsuse 2006. aasta 14. juuli määrus nr 164 („Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“).

Isikliku sõiduauto kasutamise kulude hulka kuuluvad TuMS-i § 13 lg 3 p 2 ja määruse mõistes kõik sõiduauto kasutamisega seotud tavapärased kulud, sealhulgas kütus.

Erisoodustuse mõiste on toodud TuMS-i § 48 lg-s 4 ja erisoodustuseks arvatakse muu hulgas isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise maksmist TuMS-i § 14 lg 3 p-s 2 sätestatud piirmäärasid ületavas osas.

Töötajale tööülesannete täitmisel tekkiva kütusekulu hüvitamine tööandja poolt käib kuludokumendi alusel. Kui töötajale antakse võimalus kasutada äriühingu kütusekaarti, siis tuleb pidada sõitude kohta arvestust nii, nagu näeb ette eelviidatud valitsuse 2006. aasta 14. juuli määrus nr 164.

Kui töötajale antakse võimalus kasutada äriühingu kütusekaarti ja kütuse kasutamine piirmäära ulatuses ei toimu ainult töösõitudeks, vaid ka töötaja isiklikeks sõitudeks, on tegemist sisuliselt töötasuga ehk palgatuluga (sest erisoodustuseks loetakse TuMS § 48 lg 4 mõistes piirmäära ületavat hüvitist, kuid kirjeldatud juhul ei ole tegemist piirmäära ületamisega), mis kuulub vastavalt ka maksustamisele.