Peamised kriitilised tähelepanekud on suunatud justnimelt õiglase väärtuse meetodi ülemäärasele kasutamisele ja tegeliku majandusliku olukorra ebapiisavale kajastamisele raamatupidamisandmete kaudu. Vastuseks kriitikale ilmus 2013. aasta veebruaris Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (International Accounting Standards Board, IASB) kodulehel nõukogu ühe liikme arvamus, kus selgitatakse poleemikat põhjustanud kriitilisi märkusi ja niinimetatud müüte IFRS-ide kohta.
Müüt 1. IFRS-ides kasutatakse laialdaselt õiglase väärtuse meetodit
IFRS ei suru peale õiglase väärtuse meetodi kasutamist, vaid pakub lihtsalt võimalust rakendada seda meetodit, kui see aitab kõige täpsemalt kajastada reaalset olukorda. Eesti tingimustes ei ole turu piiratust arvestades õiglase väärtuse leidmine turuindikaatorite kaudu alati võimalik. Teiste meetodite kasutamisel on aga omad kitsaskohad ning nende kasutamine eeldab subjektiivseid hinnanguid, mille põhjendamine on sageli keeruline võrdlusandmete puudumise tõttu.
Müüt 2. Eeldatakse, et õiglane väärtus võrdub turuväärtusega
2013. aasta 1. jaanuarist algavate perioodide puhul kehtib IFRS 13 „Õiglase väärtuse hindamine“, kus seletatakse õiglase väärtuse mõistet ning loetletakse võimalused õiglase väärtuse hindamiseks, sealhulgas aktiivse turu puudumise tingimustes.
Müüt 3. IFRS-ides eelistatakse selgelt tehingu majanduslikku sisu tehingu juriidilisele vormile
Eri riikides kehtivad IFRS-ide erinevad juriidilised nõuded ja iseärasused. Ei ole võimalik välja mõelda kõikidele ettevõtetele sobivat tehingute kajastamise reeglit lähtudes ainult tehingute juriidilisest vormist. Seetõttu tuleb lähtuda põhimõttest ning vaadata iga tehingu majanduslikku sisu. See ei tähenda, et IFRS-ides ei arvestata absoluutselt tehingu juriidilist vormistust, vaid IFRS-id eeldavad tehingute majandusliku sisu sügavamat analüüsi tehingute korrektseks kajastamiseks finantsaruandluses.
Müüt 4. IFRS-ide eesmärk on näidata ettevõtte turuväärtust
Õiglase väärtuse meetodi kasutamist varade ja kohustuste kajastamisel peetakse sageli ekslikult ettevõtte tegeliku finantsväärtuse kohta teabe esitamiseks. Tuleb alati meeles pidada, et ettevõtet võib täielikult kajastada turuväärtusega vaid ettevõtte soetamisel või teise ettevõttega konsolideerimisel. Eraldiseisvates aruannetes ei ole lubatud näiteks ettevõttesiseselt loodud immateriaalse vara kajastamine, mis mõjutab samuti ettevõtte turuhinda ja mida äri soetamisel tehtavas analüüsis identifitseeritakse eraldi.
Müüt 5. IFRS-ides ei võeta arvesse ettevõtte ärimudelit
Nõuded ettevõtte finantsaruandlusele peavad mingil määral olema standardiseeritud, vastasel juhul ei ole võimalik ettevõtteid omavahel võrrelda ega saada ühemõtteliselt tõlgendatavat finantsinformatsiooni. Samas toimub praegu finantsaruandluse kontseptuaalse raamistiku läbivaatamine, et finantsaruannete koostamisel saaks rohkem tähelepanu pöörata ettevõtte ärimudeli rollile.
Lähemalt saab kommentaaridega IFRS-ide kasutamise kohta tutvuda IFRS-ide kodulehel: www.ifrs.org.
Darja Roos,
vandeaudiitor,
Donoway Assurance
Kasutatud materjalid: http://www.ifrs.org/Features/Documents/Mise-au-point-concernant-les-normes-IFRS-19-eng-February-2013.pdf