Saata printerisse

Kreeka, Kreeka, Kreeka

Meie ajakirjanduses on Kreeka temaatika käsitlemine taandunud peamiselt küsimusele, miks meie, kes me oleme nii säästlikud, peame rikkamaid laristajaid toetama. Tundub, et poliitiline eliit, nii valitsuskoalitsiooni kui ka opositsiooni poole pealt on abi andmise suhtes üsna üksmeelselt positiivselt meelestatud. Ajakirjandus, esialgu küll üsna hillitsetult, kaldub aga lõunariikide toetamise vastaste poolele.

Minu meelest on Kreeka, tulevikus võib-olla ka Portugali, Hispaania, aga miks mitte ka Itaalia ja Belgia päästmise vastaste puhul tegemist puhta rehepaplusega. Oleme väga õnnelikud ja võtame iseenesest mõistatavalt vastu rahasid Euroopa Liidust, mille abil ehitatakse maanteid, puhastusseadmeid, koole, aga millega tehakse vahel ka lihtsalt ka lollusi. Juhul kui me võlakriisi sattunud kaasliikmesriikide päästmisel ei osale, kas me ei peaks siis ka Euroopa Liidust tulnud abirahad (koos intressidega?) tagasi maksma. Tõsi, kostub hääli, et need on täiesti erinevad asjad - üks on Euroopa Liit teine aga Euroopa rahaliit. Ei maksa aga unusta, et Euroopa Liitu võeti meid tingimusel, et astume ka Euroopa rahaliitu koos kõigi õiguste ja kohutustega. Kui me oleksime öelnud, et tahame küll Euroopa Liitu, aga rahaliitu me astu, sest me ei taha hakata tulevikus päästma Kreekat, kes moonutas Maastrichti kriteeriumite näilise täitmise nimel statistikat, oleks meile Euroopa Liidu uks suletuks jäänud. See, et Kreeka statistikaga vassis, oli teada juba alguses peale, kuid toona ei soovinud keegi sellele tähelepanu pöörata.

Euroopa võlakriisi ühte aspekti pole aga ei meie ajakirjandus ega ka finantsturgude spetsialistide kommuun üldse käsitlenud. Mis saab siis, kui Kreeka ei suuda mingil hetkel tõesti võlakirju lunastada? Tõsi, sellest ei räägita ka väga palju välisajakirjanduses - osaliselt ilmselt sellepärast, et väga seda siiski ei usuta. Tallinna börsi 15 aastapäevale pühendatud konverentsil ütles Pennsylvania Ülikooli professor Jeremy Siegel üsna veendunult et seda ei juhtu. Meie finantsspetsialistide konsensuslik arvamus paistab olevat, et Kreeka, aga ka Portugali võlakirjade default on möödapääsmatu ja veel kindlamalt, et see on vajalik. Ehkki mitte keegi seda otsesõnu ei ütle, on meedias ja sotsiaalvõrgustikes väljaöeldu üldistusena mulle taoline mulje on jäänud.

Millised võiksid olla Kreeka võlakirjade defaulti tagajärjed? Väga täpselt ei tea seda küll mitte keegi, aga viimase 13 aasta jooksul on finantsmaailm kaks korda midagi taolist juba üle elanud. Esimene kord 1998. aastal, kui võlakirjad jättis lunastamata Venemaa. Selle tulemusena kukkus kokku edukas riskifond Long-Term Capital Management (LTCM), mis laiemale oli avalikkusele oli rohkem tuntud nn Nobelistide fondina. Kuna fondi olid märkimisväärseid summasid investeerinud ka suured investeerimispangad, oleks selle kohene kokkukukkumine toonud endaga kaasa ettenägematud tagajärjed. Seetõttu päästsid 13 investeerimispanka USA Föderaalreservi kaasabil LTCMi.

Väga tõsiseks kujunes olukord 2008. aasta suvel ja sügisel, kui algas finantskriis. Esialgu kasutati sama taktikat, mida kümme aastat varemgi. Föderaalreservi ja valitsuse initsiatiivil päästeti investeerimispank Bear Stearns, mis läks JPMorganile. Lehman Brothersile otsutas USA valitsus aga appi mitte minna. Selle otsuse tagajärgi teavad kõik ning üldlevinud arvamuse kohaselt algaski finantskriis just Lehman Brothersi kokkukukkumisega. Pärast Lehman Brothersi kokkukukkumist oli spekulantide sihikul Merryll Lynch (läks üle Bank of Americale), Goldman Sachs, Morgan Stanley ja veel terve rida finantssektori kolosse. Surve kestis niikaua, kui USA valitsus võttis ohjad otsustavalt enda kätte ning süstis pangandussüsteemi peaaegu triljon dollarit.

Euroopa lõunariikide võlakriisil on ka teine pool. Lisaks ülelaenanud valitsustele on kriisi arengus olulised ka spekulatiivsed turuosalised, kes panustavad Kreeka ja teiste kriisis olevate riikide maksujõuetusele. Kui Kreeka langeb, muutub ka surve teistele riikidele märkimisväärsemalt suuremaks ning nende riikide päästmine läheb veel kallimaks.

Ma ei usu, et Euroopa kriisi tagajärjed oleksid oma mastaapsuselt võrreldavad 2008. aasta finantskriisiga, mil ülemaailme finantssüsteem oli otseselt kollapsi äärel. Pigem jääb selle mõju samasse või veidi suuremasse suurusjärku kui oli Venemaa finantskriis.

Tõnis Oja
www.investmentor.ee