Rahandusministri 29.12.1999 määruse nr 120 „Erisoodustuse hinna määramise korra” (edaspidi määruse) punktid 4 - 43 reguleerivad tööandja omandis või valduses (nt tööandja kasutab sõiduautot võlaõigusliku lepingu alusel vms) oleva sõiduauto (edaspidi tööandja sõiduauto) kasutamist. Juhul, kui seda sõiduautot kasutatakse tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, tekib erisoodustus ning leida tuleb erisoodustuse hind vastavalt eelmainitud määrusele.
Alates 2009. aasta 1. jaanuarist on ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud tööandja sõiduauto erisoodustuse hinna ülempiir 4000 krooni iga nimetatud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.
1. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot ja sõiduauto kasutamise üle arvestust ei peeta (määruse punkt 4).
Sõiduauto kasutamise üle ei peeta arvestust ning tööandja ei tõenda ka muude dokumentidega, et sõiduautot on kasutatud ainult ettevõtlusega seotud tegevuseks. Muu dokumendina ei ole piisav sõiduauto kasutamise kuludokument, sest kuludokument ei näita, et sõiduautot kasutati ainult töösõitudeks.
Tööandja poolt deklareeritav erisoodustuse hind on 4000 krooni.
2. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse nõuetekohaselt arvestust, millest selgub, et kõik sõidud on seotud tööandja ettevõtlusega (määruse punkt 4). Töötaja tööülesanded ja töö tegemise koht on tööandja poolt vormistatud.
Töötaja hüve ei saa ja tööandjal maksukohustust ei ole.
3. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 1000 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 4 kr/km kohta (määruse punkt 4²).
Töötaja tasub erasõitude eest vastavalt määrusele 1000 x 4 = 4000 krooni. Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.
4. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 300 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 4 kr/km kohta (määruse punkt 4²).
Töötaja tasub tööandjale oma sõitude eest vastavalt määrusele 300 x 4 = 1200 krooni. Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.
5. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot, mille vanus on üle 5 aasta ja silindrite töömaht kuni 2000 m3. Kasutamise kohta peetakse arvestust. Arvestusest selgub, et erasõite on tehtud 800 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 3 kr/km kohta (määruse punkt 4²).
Töötaja tasub tööandjale erasõitude eest vastavalt määrusele 800 x 3 = 2400 krooni. Erisoodustust ei teki ning tööandjal maksukohustust ei ole.
6. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 1200 km kuus ja nende sõitude eest pole tööandja tasumist nõudnud (määruse punkt 4³). Tööandja sõiduauto on 2 aastat vana.
Tööandja arvutab erisoodustuse hinna vastavalt määrusele, 1200 x 4 = 4800 krooni. Sellest summast kuulub deklareerimisele ja maksustamisele ainult 4000 krooni, sest tulenevalt määruse punktist 43, kui määruse alusel arvutatud erisoodustuse hind ületab 4000 krooni, siis loetakse erisoodustuse hinnaks 4000 krooni ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.
7. Töötaja kasutab tööandja sõiduautot tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks ja sõitude kohta ei peeta arvestust. Töötaja tasus tööandjale 4000 krooni (määruse punktid 4 ja 4¹).
Tööandja tasub maksud erisoodustuse hinnalt, 4000 kroonilt, kuna puudub arvestus ja ka muude dokumentidega ei ole sõiduauto tegelikku kasutust või soodushinda võimalik määrata. Töötaja tunnistab, et kasutab sõiduautot ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Vastastikusel kokkuleppel tasub töötaja tööandjale erisoodustuse hinna 4000 krooni.
Määruses ei ole sätestatud võimalust, et töötaja poolt 4000 krooni tasumisel, mis ei tulene arvestusest, erisoodustust ei tekiks.
8. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on erasõite 800 km kuus ja nende eest on töötaja tasunud tööandjale 2000 krooni (määruse punktid 4 ja 4²).
Vastavalt määrusele on erisoodustuse arvutatud hind 800 x 4 = 3200 krooni. Töötaja tasus sõitude eest 2000 krooni, mis on tasutud soodushinna alusel (2000 : 800 = 2.50). Deklareerimisele ja maksustamisele kuuluv erisoodustuse summa on 1200 krooni, mis saadakse arvutatud hinna ja soodushinna vahena (3200 – 2000 = 1200).
9. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on töötaja teinud erasõite 400 km kuus ja on nende eest tööandjale tasunud 2 kr/km kohta (määruse punktid 4 ja 4²).
Erisoodustuse arvutatud hind on 400 x 4 = 1600 krooni. Töötaja on tasunud tööandjale sõitude eest soodushinnas (400 x 2 = 800 krooni). Arvutatud hinna ja soodushinna vahe on 800 krooni (1600 – 800 = 800). Tööandja deklareerib ning maksustamisele kuulub erisoodustusena 800 krooni.
10. Sõiduauto kasutamise kohta peetakse arvestust, mille kohaselt on erasõite 1200 km kuus ja mille eest töötaja on tasunud tööandjale 2 kr/km kohta (punktid 4² ja 4³).
Erisoodustuse arvutatud hind on 1200 x 4 = 4800 krooni. Töötaja on tasunud soodushinda arvestades 1200 x 2 = 2400 krooni. Erisoodustuse hinna ja soodushinna vahe on 1600 krooni (4000 – 2400 = 1600).
Siinkohal ei arvutata erisoodustuse summat arvutatud hinna ja soodushinna vahelt, vaid erisoodustuse hinna ja soodushinna vahelt, sest juhul kui erisoodustuse hind ületab 4000 krooni, loetakse erisoodustuse hinnaks 4000 krooni.
NB! Käesolevates näidetes on tegemist erisoodustuse arvustamisega ainult tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto kasutamiselt. Kui töötaja kasutab erasõitudeks tööandja omandis või valduses olevat muud sõidukit (nt veoautot, bussi jne), siis sellise sõiduki kasutamise erisoodustuse tekkimisest loe siit.