HansaLaw https://www.rup.ee Tue, 19 Feb 2019 13:47:15 +0200 et-ee HansaLaw asub aktiivsemalt tegutsema ka Soome Vabariigis https://www.rup.ee/uudised/oigus/hansalaw-asub-aktiivsemalt-tegutsema-ka-soome-vabariigis https://www.rup.ee/uudised/oigus/hansalaw-asub-aktiivsemalt-tegutsema-ka-soome-vabariigis Advokaadibüroo HansaLaw on asumas aktiivsemalt tegutsema ka Soomes. Sellest lähtudes on firma täheldanud ka asjaolusid, millele tuleks seal tähelepanu pöörata:

1) Soomes loetakse dokument kätte saaduks siis, kui see on registrisse kantud aadressil üle antud ning kõik dokumendid saadetakse postiga ainult sellel aadressil. E-posti aadressile koopiate saatmist Soomes üldiselt ei toimu. Põhimõtteliselt tähendab see, et näiteks eraisik, kes Soomest ära kolides oma aadressi ei muuda, võib oma võlgnevustest riigi ees teada saada liiga hilja, et oleks võimalik nende osas vaielda;

2) Püsiv tegevuskoht ja seega ka põhjus Soomes maksusid tasuda võib tekkida juba sellest, kui teisest riigist kohale tulev konsultant alati sama tuba saab kasutada. Näiteks võib püsiva tegevuskoha moodustada ka vaid ettevõtte serveri paiknemine Soomes;

3) Soome tellijad vastutavad üsna suurte trahvide ähvardusel selle eest, et nende poolt tööle palgatud ettevõtted järgiksid maksuseadusi ja tööõiguse reegleid. Näiteks on huvitav teada, et kui tellija lepingu sõlmimisel küsis alltöövõtjalt E101/A1-tõendit, kuid ei nõudnud neid lepingu kehtivuse ajal, kui töötajad muutusid, siis konkreetse näite puhul sai tellija 9800 eurot trahvi. Ja iseenesest ei ole alati määrava tähtsusega see, kas need E101/A1-tõendid ka tegelikult olemas olid;

4) Kollektiivlepingutel on eriline staatus Soomes. Kui Eestis ollakse harjunud töölepingu seadusega, mis on kõigile ühesugune, siis Soomes on erinevad ametiühendused kokku leppinud väga erinevates nõudmistes miinimumtöötasule, töö- ja puhkeajale, isegi töötasu väljamaksmise viisile. Paljutki sellest, mida Eestis reguleerib töölepingu seadus, tuleb Soomes vaadata valdkondlikust kollektiivlepingust.

Liialt ei tasu end siiski erinevustest heidutada lasta, sest Soomes järgitakse ikkagi ka mõistlikkuse printsiipi. Kuna aga detailid võivad siiski Eesti ja Soome puhul suurel määral erineda, siis tasub alati olulised küsimused asjatundjatega läbi arutada.

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Õigus Tue, 24 Jul 2018 11:44:19 +0300
Riigikohtu lahend osanike otsuste vastuvõtmisest https://www.rup.ee/uudised/oigus/riigikohtu-lahend-osanike-otsuste-vastu-v-tmisest https://www.rup.ee/uudised/oigus/riigikohtu-lahend-osanike-otsuste-vastu-v-tmisest Siiri Malmberg, vandeadvokaat

Riigikohus rahuldas 16.09.2015 Aleksander Raagi (Raag), keda esindas vandeadvokaat Siiri Malmberg, kassatsioonkaebuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Nimetatud asjas sõlmis osaühing nõude loovutamise lepingu isikuga, kes oli ühtlasi sama äriühingu juhatuse liige ja osanik. Kuigi kõik osanikud olid andnud nõusolekud tehingu tegemiseks, siis ei olnud nõusolekud väljendatud vormiliselt osanike otsusena.

Riigikohus nõustus maakohtu järeldusega, et nõude loovutamise lepingu sõlmimine osaühingu ja tema juhatuse liikme vahel ei ole igapäevane majandustegevus äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 3 teise lause mõttes. Seega on selleks vajalik osanike nõusolek ÄS § 181 lg 3 esimese lause järgi.

Kolleegium ei nõustunud maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega, et osanike nõusolek vaidlusaluse tehingu tegemiseks oleks saanud olla väljendatud vaid osanike otsusena.

ÄS § 181 lg 3 esimene lause sätestab, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu.

Osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Kolleegium asus seisukohale, et erinevalt nt juhatuse liikme valimise otsustamisest ei näe ÄS § 181 lg 3 ette, et osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks peaks olema tingimata väljendatud osanike otsusena. See tähendab, et osanikud võivad sellise tehingu tegemiseks nõusoleku anda osanike otsusega, mis on tehtud ükskõik millisel eespool nimetatud viisil, kuid see nõusolek võib olla väljendatud ka eraldi antud kirjalike tahteavaldustena.

Osanike nõusolek võib olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka hiljem heakskiiduna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 111 lg 1 teise lause mõttes.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus uuesti hindama, kas RV osanikud või nende esindajad on väljendanud nõutavas vormis nõusolekut nt RV juhatuse 29. juuli 2013. a otsuses, A. Gailitile nõude loovutamise lepingu sõlmimiseks 3. septembril 2013 antud volikirjas või muus dokumendis.

Lisaks märkis kolleegium, et kui hageja oli ühtlasi nii RV juhatuse liige kui ka osanik, ei ole hageja enda antud tahteavaldusel loovutusega nõustumise kohta õiguslikku tähendust, sest osanik ei saa hääletada (tahet avaldada), kui otsustatakse temaga tehingu tegemist. Nimelt ei või osanik ÄS § 177 lg 1 järgi muu hulgas hääletada, kui otsustatakse tema ja osaühingu vahel tehingu tegemist ning selles tehingus või õigusvaidluses osaühingu esindaja määramist. Esindatuse määramisel selle osaniku hääli ei arvestata.

Riigikohtu lahend 3-2-1-74-15

Loe samal teemal tuleval nädalal ajakirjast Raamatupidamisuudised Pluss põhjalikumat artiklit.

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Õigus Fri, 23 Oct 2015 11:50:25 +0300
Pandiõiguste allutamise kokkulepete tähendus https://www.rup.ee/pandi-iguste-allutamine https://www.rup.ee/pandi-iguste-allutamine Siiri Malmberg, vandeadvokaat, partner

Laenu andmisel või kohustuste võtmisel kerkib peaaegu alati üles küsimus nõuete tagamisest, s.t millise seadusliku tagamise meetmega on võimalik nõude täitmist tagada ja kuidas seda meedet vajadusel realiseerida. Juhul, kui laenuvõtjal on rohkem kohustusi, siis kerkib omakorda küsimus sellest, kuidas tagada nõuete täitmist selliselt, et ka võlausaldajate endi seas valitseks selgus, kellel on millised õigused võlgniku varale üksteise suhtes, s.o millised võlausaldaja õigused puudutavad millist võlgniku vara ja millises järjekorras.

Seaduse kohaselt on võimalik erinevat liiki tagatiste andmine võlausaldajate nõuete tagamiseks, kuid käesolev artikkel keskendub vaid pandiõigustele.

Seaduses on üsna selgelt reguleeritud hüpoteekide, kommertspantide jm registreeritavate pandiõiguste omavaheline järjestatus ja sellest tulenevad tagajärjed. Nii sätestab nt AÕS § 59 lg 1, et asjaõigused saavad järjekoha kinnistusraamatusse kandmisega ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kanded kinnistusraamatusse tehakse avalduste saabumise järjekorras. Asjaosaliste kokkuleppel on võimalik kinnispandiõiguste järjekohta muuta. Hüpoteekide järjestatuse mõte seisneb selles, et kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegiga tagatud nõuded vastavalt hüpoteekide järjekohtadele, s.o kõigepealt rahuldatakse esimesel järjekohal asuva hüpoteegipidaja nõue ning alles seejärel teisel järjekohal oleva hüpoteegipidaja nõue jne. Sisuliselt samalaadne regulatsioon kehtib ka kommertspantide ja muude registerpantide puhul. Teatavasti on lisaks registreeritavatele pandiõigustele võimalik koormata võlgniku vara mitteregistreeritavate pandiõigustega. Mitteregistreeritavad pandiõigused on sellised pandi liigid, mille kohta ei tehta vastavat kannet ühtegi avalikku registrisse, nt käsipant vallasasjadele, võlaõiguslike nõuete vm õiguste pantimine, millele kohaldatakse käsipandisätteid jne. Käsipantide puhul pannakse järjekord paika sõltuvalt pandi seadmise ajast.

Seega tundub selge, kuni tegemist on üht liiki pandiõigustega. Samas, kui võlgniku vara on koormatud mitmete nõuete tagamiseks erinevat liiki pandiõigustega tõusetub küsimus, kuidas need pandiliigid omavahel suhtestuvad ehk, mis siis saab, kui mitu erinevat pandiõigust koormavad just kui üht ja sama võlgniku vara. Olenevalt pandiõigusest on seadustes teatud juhtudel taolised olukorrad üldjuhul välistatud, mis jällegi omakorda võivad kitsendada võlausaldajate võimalusi oma nõuete rahuldamiseks. Paindlikkuse suurendamiseks on võlausaldajatel võimalik sõlmida omavahelisi kokkuleppeid ja muuta olukorda enda jaoks sobivamaks.

Riigikohus on teinud 02.04.2015 lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-160-14, mis kinnitab majandustegevuses viimastel aastatel rohkem levima hakanud praktikat selle kohta, et pooltel on õigus ja võimalus sõlmida kokkuleppeid erinevate pandiõiguste allutamise kohta. Sisuliselt tähendab see seda, et võlausaldajad lepivad kokku, et üht ja sama võlgniku vara koormavad pandiõigused edaspidi järjestuvad üksteise suhtes ja pandiõigust, mis teise suhtes allutatakse, saab edaspidi maksma panna selliselt, et vara müügist saadud rahast makstakse pandiõiguse katteks alles siis, kui n-ö esimese järjekoha pandiõigus on rahuldatud. See annab võlausaldajatele võimaluse omavahelisi suhteid paremini korrastada ja tagada panditud vara realiseerimisel selguse ja kindluse nõuete rahuldamise korra kohta.

Viidatud Riigikohtu lahendis on analüüsitud ka taolist olukorda, kus võlgniku vara koormasid nii kommertspant kui ka enne kommertspandi seadmist tekkinud üürileandja pandiõigus. Kommertspant ulatub teatavasti kohustatud isiku kogu vallasvarale (seaduses sätestatud eranditega). Üürileandja pandiõigus ulatub üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele.

Seega oli Riigikohtu poolt menetletud kaasus tekkinud olukord, kus kaks erinevat pandiõigust koormasid võlgniku ühte ja sama vallasvara.

Kommertspandiseadus näeb siiski, ette, et kommertspant ei ulatu sellele vallasvarale, millele on enne kommertspandi seadmist seatud käsipant (üürileandja pandiõigus allub käsipandi sätetele).

Antud juhul olid pooled sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt üürileandja pandiõigus allutati kommertspandi pidaja õigusele.

Üürileandja vaidlustas kommertspandi pidaja õiguse sellele varale, mis asus üüripinnal, väites, et kommertspant ei saa seda vara koormata, kuna see vara oli juba enne kommertspandi seadmist koormatud üürileandja pandiõigusega, s.o käsipandiga (eelnev käsipant välistab seaduse kohaselt kommertspandi ulatuvuse käsipandiga koormatud varale).

Riigikohus üürileandja seisukohaga ei nõustunud ja asus seisukohale, et kuigi kommertspandiseaduse kohaselt ei ulatu kommertspant nendele esemetele, mis on eelnevalt koormatud käsipandiga (üürileandja pandiõigus), siis on võimalik pandiõiguse allutamise kokkuleppega tekitada olukord, kus kommertspandiõigus asub üürileandja pandiõiguse ette ja seeläbi asub koormama ka seda vara, mille koormamine oleks muidu olnud välistatud käsipandiõiguse olemasolu tõttu. Kuigi antud juhul lahendas Riigikohus konkreetset kaasust, siis võib järeldada, et taolised kokkulepped on võimalikud ka teiste pandiõiguste puhul.

Kokkuvõttes võib öelda, et seadus ja seadust tõlgendav kohtupraktika võimaldab võlgniku vara koormavate pandiõiguste osas teha kokkuleppeid ja muuta pandiõiguste omavahelist suhtestumist ja realiseerimist võlausaldajate jaoks selgemaks ning paindlikumaks.

Siiri Malmberg,

vandeadvokaat,

Advokaadibüroo Hansa Law Offices

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Õigus Mon, 20 Apr 2015 17:05:08 +0300
Maksuvabastuse kasutamisest https://www.rup.ee/uudised/oigus/maksuvabastuse-kasutamisest https://www.rup.ee/uudised/oigus/maksuvabastuse-kasutamisest Monika Nõlv, vandeadvokaat

Juhime tähelepanu, et seadusest tulenevate maksuvabastuste kasutamiseks on kehtestatud uued reeglid, mille kohaselt maksuvabastuse aluseks tulevad asjaolud tuleb deklareerida 10. veebruariks 2015.

Näiteks selleks, et osakapitali vähendamisel teha maksuvabalt väljamakseid ( välja võtta äriühingusse pandud raha või kinnisvara), tuleb vastavad asjaolud 31.12.2014 seisuga deklareerida 10. veebruariks 2015.

Meenutame, et miinimumkapitali ületavas ulatuses võib äriühing otsustada äriühingusse pandud aktsia- või osakapitali vähendamise, mis sisuliselt tähendab võimalust osa- või aktsiakapitali vähendamisel maksuvabaks väljamakseks osanikule või aktsionärile. Selle võimaluse kasutamiseks tuleb aga maksuvabastust võimaldavad asjaolud deklareerida.

1. 01.01.2015.a jõustunud tulumaksuseaduse muudatustest tulenevalt on kehtestatud uued TSD deklaratsioonid ja vormid (RT I, 19.09.2014, 7- Tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise korrad).

Kõige olulisemad muudatused on sisse viidud vormile „TSD lisa 7“, mis käsitleb dividendide, ja muud kasumieraldiste, väljamakseid omakapitalist ja nendega seotud õiguseid.

Kui enne deklareeriti maksuvabastust mõjutavaid asjaolusid maksuvabastuse kasutamise ajal, siis alates 01.01.2015 tuleb kõik maksukohustust mõjutavad asjaolud deklareerida selle saamisel ( vastava õiguse tekkimisel).
2015. aasta 10. veebruariks tuleb esitada kõik §-des 50 ja 53 sätestatud maksukohustuse suurust mõjutavad asjaolud 2014. aasta 31. detsembri seisuga.

2. TuMS § 61 lg 44 sätestab, et residendist juriidiline isik ning §-s 53 nimetatud mitteresident on kohustatud deklareerima 2015. aasta 10. veebruariks esitatavas § 54 lõikes 2 nimetatud maksudeklaratsioonis kõik §-des 50 ja 53 sätestatud maksukohustuse suurust mõjutavad asjaolud 2014. aasta 31. detsembri seisuga. Ühendanud või ühinemisel asutatud äriühing ei või deklareerida tema omakapitali tehtud sissemaksena ühinemises osalenud äriühingu poolt tema omakapitali tehtud sissemakseid. Jagunemisel osalenud omandav äriühing võib deklareerida jagunemisel saadud omakapitali sissemaksena ainult jaguneva äriühingu poolt talle üle antud omakapitali sissemaksete osa.

31.12.2014 seisuga kuuluvad deklareerimisele need asjaolud, mida ei ole varem deklareeritud.
Maksukohustuse tekkimist või selle suurust mõjutavad asjaolud on näiteks äriühingu omakapitali tehtud rahalised ja mitterahalised sissemaksed, välisriigis kinnipeetud ja tasutud tulumaks, saadud tulud, mille arvel saab TuMS § 50 lõigete 1¹ ja 2¹ kohaselt maksta dividende tulumaksuvabalt , teha väljamakseid omakapitalist, samuti teisele äriühingule kuulunud samasugused õigused, mis on saadud äriühingute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise käigus.

3. TuMS § 50 käsitleb tulumaksu dividendidelt ning muudelt kasumieraldistelt. TuMS § 53 käsitleb mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha maksustamist.

Residendist äriühing maksab tulumaksu aktsia- või osakapitali või sissemaksete vähendamisel, aktsiate, osade, osamaksete või sissemaksete (edaspidi osalus) tagasiostmisel või tagastamisel või muul juhul omakapitalist tehtud väljamaksete ning makstud likvideerimisjaotiste summa osalt, mis ületab äriühingu omakapitali tehtud rahalisi ja mitterahalisi sissemakseid. Ühendanud või ühinemisel asutatud äriühingu omakapitali tehtud sissemaksena ei võeta arvesse ühe ühinenud äriühingu poolt teise ühinenud äriühingu omakapitali või ühinenud äriühingu poolt ühinemisel asutatud äriühingu omakapitali tehtud sissemakseid. Jagunemisel käsitatakse omandava äriühingu omakapitali sissemaksena enne jagunemist tema omakapitali tehtud sissemakseid, mille arvel ei ole tehtud omakapitalist väljamakseid või mida ei ole üle antud teisele äriühingule, ning jaguneva äriühingu poolt talle üle antud samasuguste sissemaksete osa (TuMS § 50 lg 2).

4. Seega äriühingud peavad esitama TSD ja täitma lisa 7 mitte ainult siis, kui tehakse omakapitalist väljamakseid (makstakse välja dividendi, likvideerimisjaotist, ostetakse tagasi omaaktsiaid jne), vaid ka siis kui saadakse tulu või sissemakseid, mis annavad õiguse omakapitalist teha väljamakseid maksuvabalt.

Kapitali vähendamisel tehtud väljamaksete ja osade tagasiostmisel mängib olulist rolli osakapitali sissemaksete suurus (jääk). Omakapitali sissemakseteks loetakse nii rahalisi, kui ka mitterahalisi, mis on tehtud äriühingu osa- või aktsiakapitali, tasutud ülekurssi (äriühingu asutamisest alates), enne 2000. aastat fondiemissiooniks kasutatud kasumi osa, äriühingu oma aktsia, osa või osamakse võõrandamisel saadud summasid, omakapitalikõlblikud sissemakstud vabad reservid.

5. Seisuga 31.12.2014.a sissemaksete jäägi leidmisel tuleb arvestada ka äriühingu omakapitalist tehtud väljamaksetega. Väljamakseteks on:

  • aktsia või osakapitalist tehtud või täis- või usaldusühingu sissemaksete vähendamisel tehtud väljamaksed
  • aktsia, osade, osamaksete või sissemaksete tagastamisel või tagasiostmisel tehtud väljamaksed
  • äriühingu likvideerimisel makstud likvideerimisjaotised
  • omakapitali summa äriühingu kustutamisel registrist kustutamisel ilma likvideerimiseta juhul, kui registrist kustutatud äriühingu vara ei kajastata jätkuvalt teise äriühingu või mitteresidendi püsiva tegevuskoha kaudu Eestis.
  • muul juhul omakapitalist tehtud väljamaksed (nt äriseadustikuga sätestatud ülalnimetamata väljamaksed, hüvitised osanikele, aktsionäridele va dividendid)

6. 31.12.2014 seisuga tuleb deklareerida ka saadud dividendid, mis annavad õiguse oma omanikule dividendi maksuvabalt edasi maksta (kui neid asjaolusid pole varem deklareeritud).

Maksuvabalt saab edasi maksta dividendi, mille äriühing on saanud lepinguriigi või Šveitsi Konföderatsiooni residendist ja tulumaksukohustuslasest äriühingult (välja arvatud madala maksumääraga territooriumil asuv äriühing) ja talle kuulus dividendi saamise ajal vähemalt 10% nimetatud äriühingu aktsiatest, osadest või häältest või kui dividendi maksev äriühing on saanud väljamakse aluseks oleva dividendi mõne muu välisriigi äriühingult (välja arvatud madala maksumääraga territooriumil asuv äriühing) ja talle kuulus dividendi saamise ajal vähemalt 10% nimetatud äriühingu aktsiatest, osadest või häältest ning dividendilt on tulumaks kinni peetud või selle aluseks olev kasumiosa on tulumaksuga maksustatud. Maksuvabastus kehtib makstavale dividendile, mis makstakse äriühingu lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis asuvale püsivale tegevuskohale omistatud kasumi arvel või dividendi makstakse mõnes muus riigis asuvale püsivale tegevuskohale omistatud kasumi arvel ja see kasum on tulumaksuga maksustatud (TuMS § 50 lg 11 ).

7. Juhime tähelepanu, et juhul, kui TuMS § 50 ja 53 sätestatud maksukohustuse suurust mõjutavaid asjaolusid 10. veebruariks ei deklareerita, jäävad need maksukohustust vähendavad asjaolud arvesse võtmata, mis tekitab suurema maksukoormuse. Seaduse regulatsiooni kohaselt võib deklaratsiooni hilisem parandamine olla kaheldav. Kuigi üldnormi alusel on deklaratsioonide parandamine võimalik 3 aasta jooksul, võib see siiski tekitada lisakulu.

Monika Nõlv,

vandeadvokaat,

Hansa Law Offices

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Õigus Tue, 10 Feb 2015 12:35:33 +0200
Liisingulepingust tulevate õiguste üleandmine ja käibemaks https://www.rup.ee/liisinguleping-ja-kaibemaks https://www.rup.ee/liisinguleping-ja-kaibemaks Monika Nõlv, vandeadvokaat

Võlaõigusseaduse (edaspidi – VÕS) § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Liisingulepingu mõiste

Raamatupidamise mõistes liigitatakse liisingut kasutusrendiks ja kapitalirendiks. Eristamine toimub vastavalt tehingu sisule, kapitalirendi puhul lähevad üle kõik omandiõigusega seonduvad riskid ja hüved (käibemaksuseaduse (edaspidi – KMS) § 2 lg 5).

Kapitalirenti maksustatakse kauba võõrandamisena. Käibemaksu kohustus tekib vara üleandmisel või raha laekumisel (olenevalt kumb toimub enne), maksustatakse 20% käibemaksuga (v.a kinnisasja võõrandamine, mis on maksuvaba, v.a uusehitised, krundid,  oluliselt parendatud ehitised. Valikuline maksustamisvõimalus (v.a eluruum) − KMS § 16 lg 2, lg 3).

Kasutusrenti maksustatakse teenuse osutamisena. Teenuse osutamisena käsitletakse ka sellist tehingut, kus kauba kasutajal on õigus kaup jääkväärtusega välja osta. Käibemaksu mõistes  koosneb kasutusrent rendimaksest (vara kasutamise teenus 20% (v.a kinnisasja rent, mis on maksuvaba käive. Valikulise maksustamise võimalus (v.a eluruum)) ning intressidest (finantsteenus, mis on  KMS-i § 16 lg 21 kohaselt maksuvaba käive, v.a kui on kasutatud valikulist maksustamist (KMS § 16 lg 3 p 3)).

Liisingulepingu lõpetamine

Liisingulepingu muudatused kajastatakse kreeditarve alusel. (KMS § 29 lg 7 – kui maksukohustuslane tühistab kauba või teenuse kohta esitatud arve või esitab kreeditarve pärast kauba või teenuse käibe tekkimise maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, kajastab nii müüja kui ka ostja sellest tulenevad muudatused arve tühistamise või kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. Kreeditarvet võib esitada vaid selles viidatud konkreetse arve kohta).

Liisingulepingu lõpetamise korral peab liisinguandja esitama liisinguvõtjale kreeditarve tasumata liisingumaksete ulatuses. KMS-i § 29 lõike 7 kohaselt peab liisinguandja selle kreeditarve alusel vähendama oma käibemaksukohustust ja liisinguvõtja vähendama mahaarvatavat sisendkäibemaksu.

Liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmine

Riigikohtu Halduskolleegium on 04.11.2013 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-40-13 käsitlenud liisingulepingust tulevate õiguste üleandmise maksustamist käibemaksuga.

Eelnimetatud asjas ei tasunud liisinguvõtja liisingumakseid lõpuni, vaid tagastas liisingueseme liisinguandjale ning samaaegselt andis kolmandale isikule õiguse need kaubad kokkulepitud jääkväärtusega välja osta. Kolmas isik (S) omandas sõidukid turuhinnast soodsama hinnaga ja sai sellega rahaliselt hinnatava hüve. Sõidukite müügihind kujunes A (liisinguvõtja) ning P (liisinguandja) vahelise liisingulepingu alusel tasumata jäänud liisingumaksete ehk kokkulepitud jääkväärtuse alusel.

Maksuhaldur leidis, et kolmas isik (S) oli alusetult deklareerinud endise liisinguvõtja (A) arvetel märgitud sisendkäibemaksu, kuna tehingu majanduslikuks sisuks ei olnud kauba võõrandmine S-le. Maksuotsuses asuti seisukohale, et arvetel näidatud tehingu majanduslik sisu on liisingulepingute lõpetamisel tekkinud saamata jäänud tulu nõue. Tulu oleks tekkinud, kui liisinguvõtja (A) oleks sõidukid välja ostnud ja ise võõrandanud.

Riigikohus andis seisukoha liisingulepingu üleandmise majanduslikule sisule ning leidis, et on olemas põhjuslik seos kahe lepingu vahel – S-i võimalus soetada sõidukid turu¬hinnast odavama hinnaga sai tekkida ainult seetõttu, et A tasus nende sõidukite eest liisingumakseid. Liisingumakseid tasudes omandas A õiguse saada sõidukite omanikuks. Kui A oleks täitnud liisingulepingust tulenevad kohustused lõpuni, oleks ta saanud sõidukite omanikuks ja tal oleks tekkinud õigus need sõidukid tasu eest võõrandada. A oleks saanud soovi korral liisingueseme ka enne tähtaja lõppu välja osta. Kuna A ei tasunud liisingumakseid lõpuni, vaid tagastas liisingueseme liisinguandjale ning samal ajal andis S-le õiguse need sõidukid kokkulepitud jääkväärtusega välja osta, siis sellega A andis S-le üle rahaliselt hinnatava õiguse.
Riigikohus märkis, et õiguse võõrandamine, samuti õiguse kasutamisest loobumine, kui see toimub ettevõtluse korras ja tasu eest, vastab KMS-i § 2 lg 3 punktis 3 defineeritud teenuse mõistele.

Samuti kordas Riigikohus varasemas praktikas rõhutatut, et käibemaks on tarbimismaks, mis peab toimima neutraalselt ja tagama sarnase majandusliku sisuga tehingute ühetaolise maksustamise. Nimetatud põhimõtete tagamiseks tuleb maksustamisel ühetaoliselt kohelda tehingut, mille puhul liisinguvõtja kasutab oma õigust saada liisingueseme omanikuks ja võõrandab seejärel liisingueseme, ning tehingut, millega liisinguvõtja annab liisingueseme omandamise õiguse üle teisele isikule. Sealjuures ei ole määrav, kas toimub liisingulepingu ühe poole asendamine või leping lõpetatakse ja sellele järgneb müügilepingu või uue liisingulepingu sõlmimine.

Kui liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmist käibemaksuga ei maksustataks, siis tekiks ebavõrdne kohtlemine ja lõpptarbijal võib tekkida alusetu maksueelis, kui tal oleks võimalus omandada liisinguese kokkulepitud jääkväärtusega (nt ühe kuu liisingumakse eest) ning selle õiguse eest liisinguvõtjale makstav tasu (niinimetatud hinnavahe kompensatsioon) jääks käibemaksuga maksustamata.

Kokkuvõtteks

Kui liisinguese on tagastatud liisinguandjale, ei ole liisinguvõtjal kauba käsutamise õigust. Ta ei saa kaupa võõrandada, kuid saab üle anda väljaostmise õiguse.

Liisingulepingu eseme väljaostmise õiguse tasu eest üleandmine teisele isikule on KMS-i § 2 lg 3 punkti 3 mõistes teenus ja tuleb maksustada käibemaksuga.

Monika Nõlv,
vandeadvokaat,
Hansa Law Offices

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Maksud ja raamatupidamine Tue, 18 Feb 2014 10:08:38 +0200
Veel korra ettemaksukonto arestimisest kontrollimenetluses https://www.rup.ee/maksud/artiklid/maksudest-uldiselt/veel-korra-ettemaksukonto-arestimisest-kontrollimenetluses https://www.rup.ee/maksud/artiklid/maksudest-uldiselt/veel-korra-ettemaksukonto-arestimisest-kontrollimenetluses Gerly Kask, partner, vandeadvokaat

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 lõikes 1 annab maksuhaldurile võimaluse kohaldada ennetavaid meetmeid maksude tasumise õigsuse kontrollimisel. Üheks selliseks meetmeks on halduskohtult loa taotlemine maksukohustuslase ettemaksukonto arestimiseks.

Riigikohtu 19.11.2013 lahendiga asjas nr 3-3-1-48-13 täienes kohtupraktika eelaresti meetme kohaldamise osas. Riigikohtu selgitused puudutavad MKS § 1361 eelduste, s.o maksukontrolli nõude ja põhjendatud kahtluse sisustamist ning tagatise määramise tingimusi.

Viidatud kohtuasjas oli tegemist juhtumiga, kus maksuhaldur algatas tagastusnõude õigsuse kontrollimiseks menetluse, mille raames pikendas enammakse tagastamist ja taotles halduskohtult luba maksukohustuslase ettemaksukonto arestimiseks. Kuna eelaresti meetme kohaldamine peab vastama MKS § 1361 eeldustele, siis vaieldi kohtuasjas nende tingimuste täidetuse üle.

Maksukontrolli olemasolu

MKS § 1361 kohaldamise üheks eelduseks on, et maksuhaldur kontrollib maksude tasumise õigsust. Vastavalt Riigikohtu praktikale asjades nr 3-3-1-8-13 ja 3-3-1-4-13 ei ole tagastusnõude kontrollis ettemaksukonto arestimine täitmist tagava meetmena vajalik. Kõnealuses kohtuasjas oli ootuspäraselt üheks vaidlusküsimuseks kontrolli olemasolu. Maksuhaldur nimelt väitis, et korraldusega, millega algatati tagastusnõude tuvastamise menetlus, algatati väidetavalt ka üksikjuhtumi kontroll maksude määramiseks ning halduskohtule esitatud loataotlus oli esitatud tagamaks kontrolli tulemusel määratavate maksude (käibemaks ja tulumaks) sissenõudmine. Riigikohus maksuhalduri käsitlusega ei nõustunud ja leidis, et alustatud oli üksnes käibemaksu tagastusnõude menetlus. Selliseks järelduseks andis alust asjaolu, et maksuhaldur tugines halduskohtule esitatud loataotluses läbivalt sellele, et ta viib läbi kontrolli tagastusnõude õigsuse tuvastamiseks ja soovib nimetatud menetlust jätkata ning ei maininud vähemalgi määral teist paralleelselt läbiviidavat maksu määramise menetlust. Riigikohus juhtis tähelepanu, et juhul kui on algatatud nii tagastusnõude tuvastamismenetlus, kui ka tulu- ja käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli menetlus, on MTA kohustatud maksukohustuslast sellest otseselt ja üheselt arusaadavalt teavitama ning selgitama, millise menetluse raames maksuhaldur teavet vajab.

Samuti leidis Riigikohus, et tagastusnõude kontrollimise alustamiseks antud korralduse viitest MKS § 59 lg 2 p.-le 1 ei saa järeldada mitme erineva kontrolli olemasolu. Nimetatud säte näeb ette maksuhalduri õiguse kontrollida maksukohustuslase maksude tasumise õigsust üksik-juhtumi kontrolli raames. Käibemaksu tagastusnõude õigsuse kontrolli menetlus viiakse läbi üksikjuhtumi kontrolli menetlusena. Seega tagastusnõude tuvastamismenetlus on üksikjuhtumi kontrolli menetlus, mille raames on maksuhalduril õigus koguda tõendeid ja kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksude tasumisega seotud dokumente (MKS § 59 lg-d 1 ja 2).

Põhjendatud kahtlus

Ennetavate täitetoimingute sooritamiseks maksuhalduri poolt peab eksisteerima põhjendatud kahtlus, et kontrolli tulemusena antava haldusakti sundtäitmine võib osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks. Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele ei saa põhjendatud kahtluse tekkimisel määravaks osutuda ainuüksi maksuotsusega määratava võimaliku rahalise nõude suurus. Samuti ei saa hiljem võltsarveteks osutuvate arvete kajastamine raamatupidamises tähendada automaatselt seda, et maksukohustuslane on pahatahtlik. Loa taotlemise staadiumis piisab põhjendatud kahtluse loomiseks siiski sellest, et maksukohustuslane on oma raamatupidamises kasutanud võltsarveid. MKS § 1361 kohaldamisel ei ole oluline äriühingu tegevuse jätkusuutlikkuse hindamine, eriti tegevust alustavate äriühingute puhul. MKS § 1361 eesmärgiks ei ole alustavate äriühingute tagastusnõuete blokeerimine.

Tagatise määramine

MKS § 1361 lg-st 3 tuleneb, et kui täitetoimingu sooritamise tinginud asjaolu on ära langenud või kui maksukohustuslane on esitanud tagatise võimaliku rahalise nõude või kohustuse tasumise tagamiseks, lõpetab maksuhaldur täitetoimingu hiljemalt kahe tööpäeva jooksul. Tagatava nõude suuruse määramine on maksuhalduri otsustada (MKS § 121). Riigikohtu selgituste kohaselt selleks, et tagatava nõude suurus oleks kohtulikult kontrollitav, tuleb maksuhalduril selgitada maksuotsusega määratava rahalise nõude suurust. Ei piisa sellest, kui märkida taotluses vaid juurdemääratava summa suurus. Samuti, kui täitetoimingu sooritamiseks loa andmise menetluses selgub, et rahalise nõude või kohustuse suurus on tunduvalt väiksem kui esialgu leiti, tuleb MKS §-st 121 lähtudes muuta ka tagatise ulatust.

Kokkuvõtteks

Maksuhaldur ei saa maksukohustuslase ettemaksukontot arestida tagastusnõude kontrollimenetluses, selleks peab olema alustatud uuel alusel menetlusega. Erinevate kontrollimenetluste läbiviimisel peab aga maksukohustuslane olema neist menetlustest üheselt arusaavalt teavitatud. Kahe kontrolli üheaegsel läbiviimisel peab maksumaksjal olema teada, millise menetluse tarbeks temalt tõendeid kogutakse. Halduskohtult eelaresti meetme taotlemisel on piisav nn põhjendatud kahtluse sisustamiseks, kui maksuhaldur suudab näidata, et maksukohustuslane on raamatupidamises kasutanud võltsarveid, kuid viimasest ei tulene veel, et maksumaksja on automaatselt pahatahtlik. Maksupettuses osalemine või teadmine, et müüja pole tegelik müüja, tuvastatakse maksuotsuses. Eelaresti kohaldamisel tasub maksumaksjal tähelepanu pöörata ka tagatava nõude ja tagatise proportsioonidele.

Gerly Kask,
partner, vandeadvokaat,
Hansa Law Offices

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Maksudest üldiselt Tue, 31 Dec 2013 11:32:51 +0200
Veel kord sisendkäibemaksu mahaarvamisest https://www.rup.ee/veel-kord-sisendkaibemaksust https://www.rup.ee/veel-kord-sisendkaibemaksust Gerly Kask, vandeadvokaat

Maksuvaidlused sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kasutamise üle on kohtupraktikas enim käsitlemist leidnud kaasused.

Vaidlused taanduvad enamasti sellele, kas kaup või teenus on saadud ikka arvel näidatud isikult, kui maksuhalduri hinnangul esinevad müüjast ja tema tegevusest tingitult kahtlused majandustehingu toimumises. Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks peab teatavasti kaup või teenus olema maksukohustuslaselt soetatud ja esitatud nõuetekohane arve.

Riigikohtu halduskolleegiumi 09.05.2013. a lahendis nr 3-3-1-81-12 käsitleti kaupade ja teenuse soetamisel maksuõiguslikku tähendust omavaid aspekte, sh sisendkäibemaksu mahaarvamise seisukohast vaadatuna. Selles kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus maksukohustuslane soetas oma majandustegevuses teiselt maksukohustuslaselt vanametalli ja transporditeenust, kuid maksuhaldur leidis, et tehinguid arvel näidatud isikutega ei ole toimunud, s.o kaupa ja teenust ei ole saadud, mistõttu arvel näidatud käibemaks mahaarvamisele ei kuulu ja tehtud väljamaksed kuuluvad tulumaksuga maksustamisele. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et maksuotsus on selles toodud põhjendustel õiguspärane. Maksukohustuslane esitas kaebuse Riigikohtusse.

Teenuse osas heideti maksumaksjale ette, et sisendkäibemaksu mahaarvamiseks on kasutatud arvet, millelt ei nähtu transporditeenust iseloomustavad andmed. Riigikohus märkis, et käibemaksuseaduse (KMS), mille § 4 lg 1 p 1 kohaselt loetakse käibeks teenuse osutamist ettevõtluse käigus, ja § 11 lg 1 p-de 1 ja 2, mille kohaselt loetakse teenus saaduks päeval, mil toimus teenuse osutamine või selle eest tasumine, seisukohalt on oluline, et teenus oleks identifitseeritav. Selles asjas oli arvel teenusena märgitud: "[v]astavalt kokkuleppele – transportteenused septembris 2009. a", ühikuna "töö" ja kogusena "1". Kuna maksumaksja viidatud kokkulepet ega teenuse osutamise täpsemaid andmeid maksuhaldurile ega kohtutele ei esitanud, tuli konstateerida, et on selgusetu, millise konkreetse teenuse eest on arve esitatud. KMS-i § 37 lg 7 p de 5 ja 7 alusel tuleb arvel märkida teenuse nimetus või kirjeldus, teenuse maht ja teenuse osutamise kuupäev. Riigikohus leidis, et kui kaebaja olekski vaidlusaluse teenuse saanud, puuduks tal ikkagi sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, sest mahaarvamine saab toimuda vaid nõuetekohase arve alusel. Siit järeldub, et ostjal tuleks arve saamisel pöörata tähelepanu arve sisule (teenuse nimetusele, mahu ja teenuse osutamise näitajatele) ja vajaduse korral nõuda müüjalt korrektse arve esitamist, sest nõuetekohasest arvest sõltub ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kasutamine.

Kauba soetamise seisukohalt tasub rõhutada järgmisi asjaolusid. Riigikohus märkis, et  kauba saamise tuvastamine, hoolimata sellest, kas kaup saadi väidetavalt müüjalt või tundmatult isikult, on oluline maksustamisel kontrollitavate asjaolude määramisel. Kui kaupa ei saadudki, tuleb vastav väljamakse tulumaksustada ja ostjal puudub õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Üldjuhul on välistatud ka ostja heausksus. Kui kaup saadi tundmatult isikult, on sisendkäibemaksu mahaarvamise puhul oluline, kas ostja teadis, et tehingu teine pool pole tegelik müüja või pidi ta seda teadma. "Pidi teadma" tähendab, et kogutud tõendid ja tuvastatud asjaolud kogumis viitavad sellisele olukorrale või oleks ostja saanud hoolsuskohustust täites teada, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui kaup siiski saadi, kuigi ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, tuleb maksu-halduril ikkagi kaaluda, kas on võimalik ja vajalik määrata tulumaks hindamise teel.

Riigikohus märkis ka oma varasemates lahendites nr 3-3-1-46-11 ja 3-3-1-23-12 toodud seisukohtadele viidates, et nn fiktiivseid tehinguid ei saa põhjendusteta, täpsustusteta ja selgitusteta lugeda näilikeks tehinguteks maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 mõttes. Eristada tuleb olukorda, kus müüja tegelikult ettevõtluses ei osale, olukorrast, kus müüja on oma tegevuse, sh maksuarvestuse ja maksude tasumise korraldanud õigusvastaselt. Riigikohtu seisukohalt heauskne ostja ei vastuta müüja tegevuse õigusvastasuse eest. Seisukoht, et müüja ei saanud kaupa ostjale üle anda sellepärast, et selle kauba soetamine müüja poolt pole kontrollitav või et müüjal ei saanud sellist kaupa olla, on Riigikohtu seisukohalt ebamäärasuse tõttu asjassepuutumatu. Maksustamise seisukohast ei ole tähtis, kas müüja pakutava kauba n-ö päritolu on õiguspärane või mitte. Ainuüksi sellest, et müüjal ei saanud kaupa õiguspäraselt olla, ei saa järeldada, et kaupa tegelikult ei olnudki.

Eelnevast järeldub, et maksuhalduril tuleb oma seisukohtades maksuõiguslikku tähendust omavate asjaolude väljatoomisel olla täpsem. Ei piisa üldisest väitest, et tegemist on fiktiivse tehinguga, vaid tuleb võtta seisukoht, kas kauba või teenuse omandamine on üldse toimunud ja kui on toimunud, siis mis on konkreetsel juhul ostja maksustamise aluseks. Samuti on jätkuvalt tähtis, et müüjast ja tema majandustegevusest tulenevatest asjaoludest ei saa üldistatult tuletada ostjal maksukohustust kaasa toovaid asjaolusid. Kui müüja on oma tegevuse korraldanud õigusvastaselt, ei vastuta selle eest ostja. Samas peab ostja vaidluse korral ikkagi suutma tõendada, et ta on tehingu tegemisel tegutsenud  heausksena ja selliselt käitudes ei saanud talle ilmneda kahtlused müüja isikus ja tema tegutsemises. Seetõttu tasub probleemide ennetamiseks käibemaksu mahaarvamise õiguse kasutamisel pöörata kindlasti arve nõuetekohasuse kõrval tähelepanu ka tehingu ja sellega seotud tähtsate asjaolude dokumenteerimisele.

Gerly Kask,
vandeadvokaat,
Hansa Law Offices

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Õigus Tue, 17 Sep 2013 10:44:54 +0300
Ettemaksukonto arestimise võimalused tagastusnõude kontrollimisel selginesid https://www.rup.ee/uudised/oigus/ettemaksukonto-arestimise-v-imalused-tagastusn-ude-kontrollimisel-selginesid https://www.rup.ee/uudised/oigus/ettemaksukonto-arestimise-v-imalused-tagastusn-ude-kontrollimisel-selginesid

Gerly KaskGerly Kask,
vandeadvokaat
Hansa Law Offices

Käibemaksu tagastusnõuete kontrollimenetlustes on üpris levinud praktika, kus maksuhaldur ettenähtud 120 päevase menetlustähtaja lõppemisel taotleb halduskohtult luba maksumaksja ettemaksukonto arestimiseks tagastusnõude ulatuses. Eesmärgiks võib sel juhul olla kas vajadus takistada käibedeklaratsioonil näidatud enammakse jõudmist maksumaksja kasutusse enne, kui kontrollitavad asjaolud lõplikult selged või tagada võimalus tagastusnõude rahuldamata jätmiseks, et teha sellekohane maksuotsus.

Ettemaksukonto arestimise, kui eelaresti meetme kasutamise õiguse annab maksuhaldurile maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 lg 1, mis võimaldab maksude tasumise õigsuse kontrollimenetluses, kui tekib põhjendatud kahtlus, et pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist võib selle sundtäitmine maksukohustuslase tegevuse tõttu osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks, taotleda halduskohtult luba MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute sooritamiseks.

Maksuhalduri eelaresti täitetoimingute kohta on Riigikohtusse jõudnud mitmed vaidlusi (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-82-12, nr 3‑3‑1‑16‑12, nr 3-3-1-15-12, nr 3-4-1-18-11, nr 3-3-1-28-11). Hiljutistes, 30.04.2013.a tehtud lahendites haldusasjades 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-11 käsitles Riigikohus esmakordselt ettemaksukonto arestimisega seotud küsimusi tagastusnõuete tuvastamise menetluses. Mõlemas kohtuasjas oli tegemist juhtumiga, kus äriühing deklareeris sisendkäibemaksu, mille tulemusena tekkis enammakse ja maksuhaldur arestis isiku ettemaksukonto. Kohtuasjade tulemusena selgus, et maksuhalduri senine praktika tagastusnõuete tuvastusmenetluses ettemaksukontode arestimisel vajab ümbervaatamist.

Ettemaksukonto olemus ja ettemaksukonto arestimine

Kohtuasjas nr 3-3-1-4-13 märkis Riigikohus, et ehkki ettemaksukonto arestimist MKS otsesõnu ette ei näe, on ettemaksukonto arestimine võimalik. Ettemaksukonto olemust reguleerib Rahandusministri 19. detsembri 2008. a määrus nr 51 "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord" (kord). Korra § 6 kohaselt hallatakse ettemaksukontol isiku rahalisi toiminguid. Korra § 7 lg-st 1 ja §-st 11 nähtub, et ettemaksukonto kaudu toimub maksukohustuste täitmine. Ettemaksukontole kantakse ka isiku enammakse (korra § 13 lg 1). Ettemaksukonto arestimist tuleb käsitleda ettemaksukontol oleva rahalise nõude arestimisena MKS § 130 lg 1 p 6 ja TMS § 111 tähenduse. Samas möönis Riigikohus, et ettemaksukonto arestimine kui isiku õigusi oluliselt riivav meede vajaks seadusandjapoolset reguleerimist (p.10).

Tagastusnõude arestimine ettemaksukontolt

Mis puudutab tagastusnõude tuvastamise menetluses tagastusnõude või enammakse arestimist ettemaksukontolt, siis Riigikohus selgitas, et enammakse ei jõua ettemaksukontole enne tagastusnõude aktsepteerimist. Aktsepteerimisega tunnistab maksuhaldur tagastusnõude olemasolu. Tagastusnõude aktsepteerimisega on tagastusnõude tuvastamise menetlus MKS §-de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud. Seega puudub tagastusnõude aktsepteerimisel menetlus, mille tagamiseks saaks isiku ettemaksukontot arestita ja sel juhul puudub tagastusnõude tuvastusmenetluses ka ettemaksukonto arestimisel eesmärk ja vajadus. Samas tuleb arvestada, et maksusumma tagastamine ei välista edaspidist põhjalikumat kontrolli ning maksusumma lõplikku kindlaksmääramist MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-8-08.) Kui maksuhaldur soovib tagastusnõude aluseks olevaid asjaolusid põhjalikumalt uurida, tuleb tal algatada vastav üksikjuhtumi kontrollimenetlus, mille käigus on tal õigus taotleda MKS § 1361 lg 1 alusel halduskohtult luba ettemaksukonto arestimiseks (p.-d 17 ja 18).

Tagastusnõude kontrolli tähtaeg

Kohtuasjas nr 3-3-1-8-13 osundas Riigikohus, et maksuhaldur saab seoses tagastusnõude kontrollimisega tagastusnõude täitmise tähtaega pikendada üldjuhul 90 päevani (KMS § 34 lg 2). KMS § 34 lg st 4 tuleneb, et ka tagastusnõude õigsuse kontrollimisel ilma tagastusnõude täitmise taotluseta kehtivad samad põhimõtted ehk maksuhaldur võib motiveeritud otsuse alusel pikendada tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 kalendripäevani. Maksuhalduril ei ole õigust pärast kontrolli teostamiseks antud maksimaalse tähtaja möödumist lükata tagastusnõude täitmise otsustamist määramatusse tulevikku, kasutades ära aresti seadmise võimalust ettemaksukontole. Tagastusnõude täitmise peatamise ja pikendamise alused on MKS §-s 107 ja KMS §-s 34 loetletud ammendavalt. Kui tagastusnõude rahuldamata jätmist ei ole võimalik tagastusnõude täitmise tähtaja jooksul põhjendada, tuleb nõue rahuldada (p.-d 18-20).

Tagastusnõude tuvastamine ja täitmine

Riigikohus viitas kõnealustes lahendites ka vajadusele eristada tagastusnõude tuvastamise ja täitmise nõuet. Tagastusnõude tuvastamisel kontrollib maksuhaldur enammakse olemasolu ja õigsust. Kui kontrolli tulemusena selgub, et maksukohustuslasel ei ole enammakset tekkinud, tuleb selle kohta teha motiveeritud maksuotsus. Kui tagastusnõuet välistavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb maksuhalduril tagastusnõue aktsepteerida. Käibemaksu tagastusnõude täitmiseks peab maksukohustuslane esitama maksuhaldurile vastava kirjalikus vormis taotluse. Kui menetlus on MKS §-de 106 ja 107 ning KMS § 34 tähenduses lõppenud, tuleb tagastusnõudele vastav rahasumma kanda isiku sellekohase taotluse olemasolul viivitamatult isiku pangakontole (MKS § 106 lg 2, korra § 14 lg d 1 ja 2).

Intress

Vastavalt Riigikohtu seisukohale MKS § 116 lg-s 2 sätestatud intressi maksmise kohustust tagastusnõude täitmisega viivitamise eest ei välista halduskohtu antud luba arestida ettemaksukonto, sest ettemaksukonto arest ei pikenda ega peata tagastusnõude täitmise tähtaega. Tegemist on meetmega, mis peab korvama maksukohustuslasele maksuhalduri õigusvastasest viivitusest tulenevaid tagajärgi (asjas nr 3-3-1-4-13 p.19).

Kokkuvõtteks

Riigikohtu seisukohtade põhjal tagastusnõude tuvastamise menetluses puudub ettemaksukontolt tagastusnõude arestimise võimalus. Maksuhalduril puudub õigus viia läbi hübriidmenetlusi, kus tagastusnõude tuvastamise menetlus läheb iseenesest üle üksikjuhtumi kontrolli menetluseks. Kuna maksuhalduril on tagastusnõude tuvastamise menetluse järgselt võimalik algatada uus üksikjuhtumi kontrollimenetlus samade tehingute uurimiseks, on tal võimalik ettemaksukontot arestida. Praktikas ei ole siiski ettemaksukonto arestimise kõik nüansid veel läbi vaieldud. Samuti võib oodata jätkuvaid vaidlusi, kuna maksuhaldur ei ole ettemaksukontodele kantud, kuid õigusvastaselt arestitud summasid tagastanud.

Gerly Kask,
vandeadvokaat
Hansa Law Offices

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Õigus Fri, 31 May 2013 10:28:51 +0300
Riigikohus selgitab tahtluse tuvastamist ja FIE maksuarvestust https://www.rup.ee/uudised/oigus/riigikohus-selgitab-tahtluse-tuvastamist-ja-fie-maksuarvestust https://www.rup.ee/uudised/oigus/riigikohus-selgitab-tahtluse-tuvastamist-ja-fie-maksuarvestust

Monika Nõlv,
advokaat

Hansa Law Offices

Riigikohtu halduskolleegium on 9. jaanuari 2013. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-38-12 käsitlenud maksukohustuslase tahtluse hindamist, hoolsuskohustuse rikkumist, pahausksust. Samuti kordab Riigikohus tulumaksu osas hindamise teel maksusumma määramise põhimõtteid ning leiab, et ka füüsilisest isikust ettevõtja puhul on hindamise teel maksusumma määramine lubatud.

Maksusumma tahtlik tasumata jätmine ja 6-aastane aegumistähtaeg

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral on aegumistähtajaks kuus aastat. Pärast aegumistähtaja möödumist ei või selles asjas maksuotsust teha ega muuta või kehtetuks tunnistada selles maksuasjas varem tehtud maksuotsust (MKS § 98 lg 4).

Aegumistähtaja kulgema hakkamine on seatud sõltuvusse selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti (MKS § 98 lg 1). Maksusumma määramise aegumise peatumise alused on toodud MKS §-s 99.

Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-54-11 selgitanud, et maksuhaldur peab pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel (otsuse p 11).

Kohtu pädevus tahtluse kontrollimisel

Riigikohus selgitab, et maksuotsuse õiguspärasuse kontroll hõlmab ka maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli ning selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu.

Riigikohus viitas oma otsuses taas lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-54-11, milles kolleegium selgitas, et maksuhaldur peab pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada säärastel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas täitevvõim on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt.

Tahtluse tuvastamine

Pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist antava maksuotsuse faktiline alus hõlmab ka asjaolud, milles väljendub MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tahtlus. Seega peab maksuhaldur maksuotsuses põhjendama oma hinnangut, miks ta leiab, et maksusumma tasumata jätmine oli tahtlik. MKS § 98 lg-st 1 tuleneva tahtluse haldusaktis põhjendamine aitab tagada, et vaidlusi haldusakti andmise aegumise üle on võimalik lahendada kohtumenetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas 3-3-1-54-11, punkt 12).

Maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoidumise järeldus ei saa olla üldistav, vaid maksuhaldur peab tahtlust hindama iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi. Vaatlusaluses kohtuasjas leidis Riigikohus, et maksuhaldur ei ole kaebaja tahtlust hinnanud iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi, vaid on teinud üldistatud järelduse, et kaebaja on maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoidunud. Sellega on maksuhaldur laiendanud maksusumma määramise kuueaastase aegumistähtaja kõikidele maksuotsuses kajastatud tehingutele ning tulude ja kulude ebaõigele arvestamisele. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline laiendamine maksukorralduse seaduse põhimõtetega kooskõlas, sest võimaldab meelevaldselt laiendada aegumistähtaega ka nende tehingute suhtes, mille puhul pole tuvastatud maksukohustuslase tahtlust panna toime maksuõigusrikkumine. Maksuhalduri lähenemine eirab võimalust, et maksukohustuslane võib olla hooletu ja eksida majandustehingute kajastamisel. Maksuhalduril lasub kohustus hinnata maksusumma määramise kuueaastase aegumistähtaja kohaldamiseks maksukohustuslase tahtlust iga tehingu osas eraldi.

Tahtlus seisneb õigusvastase tagajärje soovimises. Võlaõigusseaduse § 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Maksuhaldur peab võtma seisukoha, milles seisneb maksukohustuslase tahtlus konkreetse tehingu puhul. Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine.

Üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei saa teha järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Maksuotsuses märgitud asjaolud ning kogutud tõendid kogumis peavad võimaldama teha järelduse, et vaidlusaluste tehingute pooled on kokku leppinud, et avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi ei saabugi ning võltsarvete kasutamine toimus tahtluse, mitte hooletuse vormis.

Halduskolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et üksnes hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldust, et maksude tasumisest hoiduti tahtlikult. Ainuüksi asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldust, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult.

Tahtluse tuvastamine eeldab täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamist. Riigikohus märgib oma otsuses: „Üksnes maksuhalduri abstraktne järeldus, et kaebaja on raamatupidamis- ja maksuarvestuses võtnud teadlikult ja tahtlikult arvesse dokumente, millistel näidatud tehinguid ei ole kaebaja ja arvetel märgitud äriühingute vahel toimunud, ei ole kolleegiumi hinnangul tahtluse tuvastamiseks piisav. Tahtluse tuvastamine eeldab käesolevas asjas selle tuvastamist, et vaidlusaluste tehingute pooled leppisid kokku, et avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi (kaupade soetamine või teenuse osutamine ja selle eest tasumine) ei saabugi. Seega tuleb tuvastada, et võltsarvete kasutamine toimus näilike tehingute raames.“

Oluline on, kas maksukohustuslane „teadis“ või „ pidi teadma“, et arved esitanud äriühing ei saanud olla tegelik müüja. Vaadeldavas kohtuasjas oli maksuhaldur ebajärjekindlal seisukohal, kas kaebaja teadis või pidi teadma, et arvetel märgitud isikud ei ole tegelikud müüjad.

Ebaselgus maksuotsuse faktilise aluse osas võib raskendada kaebajal maksuotsuse mõistmist ja vaidlustamist. Samuti olenevad maksuotsuse faktilistest alustest olulised asjaolud, mille tuvastamiseks tuli esitada ja koguda tõendeid. Kohtud pole asja lahendamisel „teadmist“ ja „teadma pidamist“ eristanud. Halduskohus on üksnes kahe tehingu puhul leidnud, et kaebaja pidi teadma, et arved esitanud äriühing ei saanud olla tegelik müüja.

Hoolsuskohustuse rikkumine ja pahausksus

Riigikohus leidis, et üksnes asjaolu, et osal arvetel märgitud äriühingutel puudus reaalne majandustegevus ning neil puudusid kauba päritolu tõendavad dokumendid, ei ole kaebaja hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks piisav. Need asjaolud iseloomustavad tehingu teise poole (müüja) käitumist.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et müüjatel reaalse majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla teenuse osutajateks ega kauba tegelikeks müüjateks. Kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh et tehingu kohta on esitatud võltsdokument, kuid kajastas sellist dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega. Sellises olukorras ei pea kohtud tuvastama n-ö erilist sidet ostja ja müüja vahel. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses.

Kui puudub vaidlus kauba või teenuse olemasolu, kaup on reaalselt olemas või teenus on osutatud, kuid väidetavalt ei saadud seda arvel märgitud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisend-käibemaksu mahaarvamise õigust. Riigikohus selgitab: „Kohtud ei ole käesoleva asja lahendamisel seoses käibemaksukohustusega kaebaja käitumist „teadmise“ või „teadma pidamise“ väljaselgitamiseks piisavalt analüüsinud ega selgelt kvalifitseerinud. Sellega on kohtud jätnud maksukohustuse kindlaksmääramise seisukohalt olulised asjaolud tuvastamata ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui kohus tuvastab, et kaebaja eiras hoolsuskohustuse nõudeid ning kaebaja ei suuda just seetõttu kõrvaldada põhjendatud kahtlust tegelike müüjate osas, võib nimetatud asjaolu olla piisav sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusvastasuse tuvastamiseks“.

Maksueelise tuvastamine

Kui leiab tõendamist asjaolu, et tehinguid arvel märgitud äriühingutega ei toimunud ja kaebaja pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingud ei olnud tegelikud müüjad ega teenuse osutajad, siis ei ole maksueelise tuvastamine vajalik.

Maksueelise tuvastamine on vajalik siis, kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks. Sisendkäibemaksu puhul ei ole juhtumil, kui tegelik müüja jääb välja selgitamata, maksusumma määramine hindamise teel võimalik.

Tulumaksu määramine hindamise teel

Ka tulumaksu määramisel on oluline, kas ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga.

Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis võib see asjaolu kaasa tuua tulumaksu määramise, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pole ostjale tulumaksu määramisel oluline, milline on müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Sellekohane teave võib küll kinnitada seisukohta, et tegemist ei saanud olla tegeliku müüjaga, kuid ainuüksi need asjaolud ei saa põhjendada väidet, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, ja olla aluseks tulumaksu määramisele.

Riigikohus selgitab: „Üldjuhul ei lasu kauba saamisel ostjal kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja volituste ulatust ning arvel märgitud äriühingu esindamise õigust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu „teadma pidamise“ tuvastamiseks piisav. Küll võivad kogutud ja maksuotsuses kajastatud asjaolud kogumis olla piisavad, näitamaks, et äris mõistlikult käituv isik pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega.“

Kuna tulumaksuarvestuse puhul on tõendamisnõuded oluliselt lihtsamad kui käibemaksuarvestuses, siis võib sama tehingut hinnata tulumaksuarvestuses teisiti kui käibemaksuarvestuses. Seetõttu on oluline hinnata vaidlusaluseid tehinguid eraldi käibemaksu ja tulumaksu osas (vt ka otsused asjades nr 3-3-1-55-03 ja nr 3-3-1-74-09).

Kui kaup on olemas ning teenuse osutamine tuvastatud, tuleb hindamist kaaluda

Maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid ning nende asjaolude väljaselgitamine ja arvestamise kohustuse täitmine ei eelda maksukohustuslase vastavat taotlust (MKS § 11 lg-d 1 ja 2).

Kui kaup on olemas ning teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning maksukohustuslane pidi seda teadma, võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma MKS § 94 sätestatud korras hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on võimalik ja vajalik. Kui hindamine on võimalik ja vajalik, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel.

Hindamise teel maksusumma määramine on lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui vaidlusalustele tehingutele vastav kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaalmaksukohustuse suurus.

„Lisalugu“ – FIE ettevõtluses kasutatud vara võõrandamisest saadud kasu arvutamine

Kui eelnevalt artiklis kirjeldatud probleemid ja Riigikohtu selgitused puudutavad ühtemoodi nii äriühinguid kui käibemaksukohustuslasest füüsilisest isikust ettevõtjaid, siis vaadeldavas kohtuasjas oli lisaks arutuse all ka üks FIE maksuarvestust puudutav probleem. TuMS § 37 lg 2 kohaselt tuleb ettevõtluses kasutatud vara müügihind lisada ettevõtlustulule, kui vara soetamismaksumus on varem ettevõtlustulust maha arvatud. Mida teha siis, kui soetamismaksumust varem tulust maha ei arvatud? Riigikohus selgitab, et sel juhul tuleb ettevõtlustulu hulka arvata üldreegli (TuMS § 37 lg 1) kohaselt arvutatud kasu vara võõrandamisest.

Vaidlusalusel juhul oli kaebaja teinud tuludeklaratsiooni täitmisel vea – ta deklareeris kogu müügihinna ettevõtlustuluna ja soetamismaksumuse ettevõtluskuluna. Maksuhaldur ei aktsepteerinud soetamismaksumuse mahaarvamist, sest vara oli soetatud aastaid tagasi. Varasemate deklaratsioonide parandamine ei olnud aegumistähtaja möödumise tõttu samuti võimalik. Riigikohus selgitab, et maksuhaldur oleks pidanud lisaks soetamismaksumuse vähendamisele vähendama ka tulude poolt, sest tuludeklaratsiooni vormi E real 1.6 oleks tulnud deklareerida mitte kogu müügihind, vaid ainult vara müügihinna ja soetamismaksumuse vahe.

Riigikohus viitas ka oma varasematele lahenditele, milles on selgitatud, et füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, mistõttu ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte. Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ettevõtlusega seotud mahaarvamistena TuMS 6. peatüki mõttes. Kui vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuv sissetulek, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud juhul, kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32 alusel ettevõtlustulust maha arvanud.

Artikkel avaldatud ajakirjas Maksumaksja 2013 nr 1 ( jaanuar) , lk 35-37.

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Õigus Tue, 05 Mar 2013 10:57:30 +0200
Töötaja vastutus ja riskide jaotamine https://www.rup.ee/uudised/oigus/tootaja-vastutus-ja-riskide-jaotamine https://www.rup.ee/uudised/oigus/tootaja-vastutus-ja-riskide-jaotamine

siiri malmbergSiirli Malmberg,
vandeadvokaat,
Hansa Law Offices

Nagu igas lepingulises suhtes on ka töösuhtes üheks oluliseks osaks vastutuse küsimus – kelle vastu saab tööandja esitada nõude, kui mõni tööprotsessiks vajalik seade läheb katki või kui tööandja kaotab mõne kliendi ja tal jääb tänu sellele raha saamata või mõni klient esitab tööandja vastu nõude.

Kuigi tuleb möönda, et lepingulise suhte puhul vastutab kumbki lepingupool oma kohustuste täitmise eest, keskendub artikkel eelkõige töötaja vastutuse alustele ja liikidele.

Tööandja rakendatavad õiguskaitsevahendid

Õiguskaitsevahendid, mida tööandja saab töötaja töökohustuste rikkumisel rakendada, on sätestatud võlaõigusseaduse üldosas, millele TLS teatavate erisustega allub. Õiguskaitsevahendite loetelu on järgmine: 1. kohustuse täitmise nõudmine, 2. oma võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumine, 3. kahju hüvitamise nõudmine, 4. lepingu ülesütlemine, 5. hinna alandamine. TLS-s on sätestatud teatavad piirangud kõikide eelnimetatud õiguskaitsevahendite kasutamisele, eriti aga kahju hüvitamise ja töötasu alandamise nõude esitamisel.

Süü vastutuse alusena

Esmalt tuleb selgitada, et võlaõigusseadus, mille regulatsioonile allub ka tööleping (töölepingu seadusest tulenevate erisustega), eristab süülist ja süüst olenemata vastutust.

Süüline vastutus tähendab, et isik vastutab, kui ta on kohustuse rikkumises süüdi. Süüdi olemine tähendab seda, et isik rikkus kohustust tahtlikult, kohustuse rikkumise põhjustas isiku raske hooletus või hooletus. Raske hooletus tähendab, et isik jätab olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole. Hooletus tähendab, et isik jätab järgimata käibes vajaliku hoole. Seega seisneb vahe hooletuse ulatuses. Töötaja hoolsuse määr on sätestatud järgmise kriteeriumi järgi. Töötaja peab täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega.

Süüst olenemata vastutus tähendab seda, et isik vastutab kohustuse rikkumise eest ka siis, kui isiku käitumises süüd ei ole, s.t vastutuse tekkimiseks piisab ainult kohustuse rikkumisest (nt on tööandja usaldanud töötajale tööülesannete täitmiseks mobiiltelefoni, mille varastab kolmas isik).

Töölepingu seaduse (TLS) § 72 lg 1 sätestab, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid, nt kahju hüvitamise nõude esitamine, töölepingu ülesütlemine, töötasu alandamine jne üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Seega on üldreegel, et töötaja vastutus järgneb vaid siis, kui töötaja on töökohustust rikkunud tahtlikult, raskelt hooletult või hooletult.

Kahju hüvitamine

Tõenäoliselt levinuim töötaja vastutuse liik on kahju hüvitamise nõudmine. Kahju hüvitamise küsimused võivad kõne alla tulla nt juhul, kui töötaja tekitab oma töökohustuse rikkumisega tööandjale kahju nt saamata jäänud tulu näol või rikutakse kolmanda isiku õigusi, millest tulenevalt esitatakse tööandja vastu nõue või kahju tekib tööandja varale. Seega annab TLS võimaluse nii saamata jäänud tulu kui ka otsese varalise kahju nõude esitamiseks. Tuleb mainida, et kahju hüvitamise nõude esitamise õiguskaitsevahendi kasutamisega samal ajal on lubatud ka töölepingu ülesütlemine (kui see on proportsionaalne, arvestades rikkumist ja see toimub kooskõlas seadusega).

Töötaja vastutuse ulatus kahju hüvitamisel sõltub süü astmest.

Juhul, kui töötaja rikub oma töökohustust tahtlikult, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest täies ulatuses.

Kui töökohustust rikutakse hooletusest, on kahjunõude suurus piiratud.

Siirli Malmberg,
vandeadvokaat,
Hansa Law Offices


Artikli teine osa ilmub Raamatupudamisuudiste novembrinumbris.

]]>
rup67@rup.ee (HansaLaw) Õigus Sun, 21 Oct 2012 07:47:53 +0300