Arendusväljaminekud hõlmavad nii teadus- ja arendustegevust kui ka uute tehnoloogiate rakendamist, mis võivad tulevikus ettevõtte konkurentsivõimet suurendada.

Rahvusvaheline standard IAS 38 „Immateriaalne vara“ defineerib arendustegevust kui uurimistulemuste või muu teabe rakendamist uute või oluliselt täiustatud materjalide, seadiste, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste tootmise kavandamiseks või projekteerimiseks eesmärgiga alustada ärilist tootmist või kasutamist. IAS 38 toob arendustegevuse näidetena muu hulgas välja

• tootmis- või kasutuseelsete prototüüpide ja mudelite projekteerimise,
• ehitamise ja testimise,
• uuel tehnoloogial põhinevate tööriistade või seadmete projekteerimise,
• uute või parendatud materjalide, vahendite, toodete, protsesside, süsteemide või teenuste valikuliste alternatiivide projekteerimise.

Tüüpilised valdkonnad, kus arendusväljaminekud on suured ning nende kapitaliseerimine versus kohe kulusse kandmine mõjutab oluliselt finantsaruannetes kajastatavat informatsiooni, on näiteks

• tarkvaraarendus,
• farmaatsiatööstus,
• tehnoloogia ja elektroonika,
• biotehnoloogia,
• masinaehitus.

Selles artiklis käsitleme arendusväljaminekute kapitaliseerimist lähtudes rahvusvahelistest finantsaruandluse standarditest (IFRS) võrdluses Eesti finantsaruandluse standardi käsitlusega.

Arendusfaas ja uurimisfaas

Et arendusväljaminekuid saaks kapitaliseerida, on kõigepealt tarvis eristada teadus- ja arendustegevuse arendusfaasi uurimisfaasist.

Uurimistegevuseks loetakse uute teaduslike või tehniliste teadmiste või vastava informatsiooni kogumise eesmärgil läbiviidud uuringuid ja teadustööd. Uurimisfaas hõlmab võimalike alternatiivide otsimist, nende uurimist, võrdlemist ning sobivusel valiku langetamist mõne alternatiivi kasuks. Uurimisfaasis toimuva tegevuse tulemus võib, kuid ei pruugi tuua tulevikus majanduslikku kasu, sest tulemus on ebakindel.

Kuna raamatupidamises on vara kajastamise tingimuseks selle tulevasest kasutamisest või müügist tulenev eeldatav majanduslik kasu, ei saa uurimistegevusega seotud väljaminekuid varana arvele võtta. Uurimisfaasis tehtavad väljaminekud on seotud teadusliku või tehnilise aluse loomisega uute võimalike toodete ja teenuste väljatöötamiseks ning kajastatakse tekkepõhiselt kuluna.

Arendustegevuse all mõistetakse uurimistulemuste rakendamist uute toodete, teenuste, protsesside või süsteemide väljatöötamiseks, kujundamiseks või testimiseks, milleks võib olla näiteks uue materjali või tootmisprotsessi väljatöötamine. Arendusfaasis tegeldakse juba konkreetselt välja valitud uute toodete, teenuste, protsesside ja muu sellise väljatöötamisega, mille jaoks on koostatud eelarve ja võetud vastu põhimõtteline otsus arendustegevus lõpule viia.

Kapitaliseerimise kriteeriumid

Vastavalt IAS 38-le „Immateriaalne põhivara“ tuleb arendusväljaminekud kapitaliseerida immateriaalse põhivarana, kui on täidetud kõik kuus alljärgnevat tingimust:

• immateriaalsest varast tulevikus tekkiv majanduslik kasu on tõenäoline, mis tähendab, et eksisteerib turg immateriaalse vara abil valmistatavate toodete või osutatavate teenuste või vara enda jaoks;
• majandusüksusel on kindel kavatsus immateriaalne vara valmis saada ning seda kasutama hakata või see müüa;
• majandusüksusel on piisavalt ressursse või vastavad ressursid on kättesaadavad loodava vara viimiseks selle kasutamiseks või müügiks ettenähtud seisukorda;
• majandusüksus suudab kasutada või müüa loodavat vara;
• on olemas tehnilised võimalused loodava vara viimiseks kasutamiseks või müügiks ettenähtud seisukorda;
• arendusväljaminekute suurust on võimalik usaldusväärselt mõõta.

Majandusüksus peab suutma tõendada, et need tingimused on täidetud. Kui mõni neist kriteeriumidest ei ole täidetud, tuleb kajastada arendusväljaminekud perioodi kuluna. On oluline silmas pidada, et kapitaliseeritakse ainult otseselt arendusega seotud kulud.

Mõnikord ei pruugi olla võimalik uurimisfaasi arendusfaasist eristada. Sellisel juhul kajastatakse kõik antud uurimis- ja arendustegevusega seotud kulutused kuluna nende tekkimise hetkel. Kui hiljem peaks selguma, et osa kulutustest siiski vastas kapitaliseerimise tingimustele, ei tohi neid hiljem tagasiulatuvalt kapitaliseerida.

Erinevalt täismahus IFRS-ist ei võimalda väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud standard (SME IFRS) arendusväljaminekute kapitaliseerimist. Vastavuses SME IFRS-iga kajastatakse ettevõttesiseselt immateriaalsele varaobjektile tehtud kulutused, kaasa arvatud uurimis- ja arendusväljaminekud, tekkepõhiselt kuluna. Samas on lisatud, et juhul, kui arendusväljaminekud moodustavad osa mõne muu vara soetusmaksumusest, kapitaliseeritakse need osana selle varaobjekti soetusmaksumusest. Näitena toob SME IFRS uue tarkvara väljatöötamisega seotud arendusväljaminekud, mis kajastatakse osana selle tarkvara soetusmaksumusest.

Eesti finantsaruandluse standard pakub valikuvõimalust. Vastavalt RTJ 5 „Materiaalne ja immateriaalne põhivara“ peab ettevõte valima, kas kajastada arendusväljaminekud kuluna nende tekkimise hetkel (välja arvatud juhul, kui need kulud moodustavad osa mingist muust varaobjektist, mis vastab varana kajastamise tingimustele), mis on vastavuses SME IFRS punktiga 18.14, või kapitaliseerida arendusväljaminekud immateriaalse põhivarana juhul, kui on täidetud kõik teatud kriteeriumid, mis on sarnane IAS 38 käsitlusega.

Seega on Eesti finantsaruandluse standardi järgi finantsaruandlust korraldavatel ettevõtetel võimalus, kuid mitte kohustus, jaotada arendusväljaminekud mitme perioodi peale, võttes need arvele immateriaalse varana, selle asemel et need kohe kulusse kanda. Oluline on seejuures lähtuda järjepidevusest, see tähendab, rakendada valitud arvestuspõhimõtet järjepidevalt kõigile arendusväljaminekutele.

Erinevalt IAS 38-s välja toodud ülal loetletud kuuest kriteeriumist, tuuakse RTJ 5-s välja neli kriteeriumit, mis kõik peavad olema täidetud, et arendusväljaminekuid immateriaalse põhivarana kapitaliseerida:

• on olemas tehnilised ja finantsilised võimalused ning positiivne kavatsus projekti elluviimiseks;
• ettevõte suudab kasutada või müüa loodavat vara;
• immateriaalsest varast tulevikus tekkivat majanduslikku kasu on võimalik hinnata (sealhulgas turu olemasolu projekti elluviimisel tekkivate toodete ja teenuste jaoks);
• arendusväljaminekute suurust on võimalik usaldusväärselt mõõta.

Peamiseks erinevuseks IAS 38 ja RTJ 5 kriteeriumide vahel ongi nende arv: RTJ 5-s neli, kuid IAS 38-s kokku kuus.

Üks tingimus, mida viimane rõhutab, kuid mis on RTJ 5 loetelust välja jäetud, on kaudselt seotud tulevikus majandusliku kasu teenimisega. See tingimus on iseenesest juba osa vara definitsioonist ja on ka kajastatud RTJ 5-s, sätestades, et vara peab olema võimalik lõpetada ning seejärel turustada või kasutada.

Kui täismahus IFRS-iga kooskõlas finantsaruandeid koostavatel ettevõtetel tuleb kõigile kajastamise tingimustele vastavad arenduskulutused kapitaliseerida ja vastavuses SME IFRS-iga uurimis- ja arendusväljaminekud kulusse kanda, siis Eesti finantsaruandlusest lähtuvatele ettevõtetele on Eesti Raamatupidamise Toimkond jätnud valikuvõimaluse.

Millest lähtuda valiku langetamisel? Milles seisnevad arendusväljaminekute kapitaliseerimise eelised?

Ettevõtetel, kellel on suured arendustegevusega seotud väljaminekud, võimaldab nende kapitaliseerimine näidata oluliselt suuremana nii varasid kui ka omakapitali võrreldes sellega, kui kanda arendusväljaminekud kohe kulusse, mis vähendaks oluliselt kasumit või suurendaks kahjumit ning seeläbi vähendaks jaotamata kasumit.

Seega on arendusväljaminekute kapitaliseerimise valinud ettevõtte kapitali struktuuri suhtarvud nii-öelda ilusamad, mis teeb lihtsamaks laenukapitali kaasamise. Arenduskulutuste kapitaliseerimisel on oluline mõju näiteks idufirmade või kasvufaasis olevate ettevõtete finantsnäitajatele. Arenduskulude kapitaliseerimine teeb uuenduslikel ettevõtetel arendustegevusega tegelemise lihtsamaks, ilma et peaks täiendavat omakapitali kaasama, kui selleks pole reaalseid majanduslikke vajadusi, kuni hakatakse väljatöötatud toote või teenuse müügist kasumit saama.

Näide 1

Ettevõte arendab uut materjali oma toote parendamiseks. Uurimisfaas on lõppenud ning tegevusega on jõutud arendusfaasi. Ettevõte kulutab arendustegevusele 500 000 eurot. Kui kulud kajastataks antud perioodi kasumiaruandes, mõjutaksid need kohe negatiivselt ettevõtte kasumit. Kui ettevõte otsustab arendusväljaminekud kapitaliseerida, võetakse 500 000 eurot arvele immateriaalse varana bilansis ning kantakse kulusse, see tähendab, amortiseeritakse järgnevate perioodide jooksul. Ettevõte otsustab amortiseerida kapitaliseeritud 500 000 eurot viie aasta jooksul. Seega kajastatakse igal aastal kasumiaruandes 20% ehk 1/5 kapitaliseeritud summast, see tähendab, 100 000 eurot aastas amortisatsioonikuluna.

Arendusväljaminekute kapitaliseerimine on kooskõlas tulude ja kulude vastandamise printsiibiga, sest sel juhul kajastatakse amortisatsioonikulu perioodidel, mil ettevõte arendustegevuse tulemusest, näiteks väljatöötatud materjali kasutamisest juba majanduslikku kasu saab.

IFRS lubab immateriaalse põhivara edasist kajastamist kas soetusmaksumuse või ümberhindluse alusel, viimast küll ainult juhul, kui varale eksisteerib aktiivne turg. Aktiivse turu puudumisel tuleb immateriaalne põhivara, sealhulgas kapitaliseeritud arendusväljaminekud, amortiseerida kasuliku eluea jooksul. Vastavalt IAS 38-le ei tohiks kapitaliseeritud arenduskulude amortisatsiooniperiood ületada perioodi, mil antud arendustegevuse tulemusest majanduslikku kasu saadakse. Kuigi otseselt amortisatsiooniperioodil ülempiiri pole, on see pigem lühem kui pikem.

Oluline on, et ettevõtted hindaksid arendustegevusest tulenevat majanduslikku kasu ja sellest tulenevat kapitaliseeritud arenduskulutuste kasulikku eluiga perioodiliselt ning olukorra muutudes kohandaksid amortisatsiooniperioodi. Kui vastavat perioodi on keeruline usaldusväärselt hinnata, loetakse kasulikuks elueaks maksimaalselt kümme aastat. Vastavalt Eesti finantsaruandluse standardile tuleb kapitaliseeritud arendusväljaminekud igal juhul amortiseerida, kuna põhivara edasisel kajastamisel ümberhindlusest lähtuda ei ole lubatud. Vastavuses RTJ 5-ga amortiseeritakse kapitaliseeritud arendusväljaminekud vastupidiste tõendite (näiteks kindel leping) puudumisel maksimaalselt kümne aasta jooksul.

Selles artiklis on käsitletud arendusväljaminekute kapitaliseerimist IFRS-i ja Eesti finantsaruandluse poolt kehtestatud tingimusi võrreldes. Rahvusvahelisest aspektist pakub huvi ka asjaolu, et erinevalt IFRS-ist kajastatakse US GAAP-i järgi uurimis- ja arendusväljaminekud perioodi kuluna, erandi moodustavad vaid kulutused tarkvara arendamiseks, kusjuures tarkvara võib olla arendatav nii enda tarbeks kui ka müügiks, ning filmide valmistamisega soetud kulutused, mida teatud tingimustel kapitaliseeritakse.

Näide 2

Arendustegevusega tegeleva ettevõtte varad, kohustised ja omakapital enne arendusväljaminekute kajastamist on järgmised:

Varad	8 miljonit eurot
Kohustised	3 miljonit eurot
Omakapital	5 miljonit eurot

Ettevõtte arendustegevusega seotud väljaminekud perioodi jooksul olid 3 miljonit eurot, kõik vastavad summad olid perioodi lõpuks tasutud, ettevõte dividende ei maksnud ning kõik IFRS-i poolt arendusväljaminekute kapitaliseerimiseks nõutud tingimused on täidetud.

IFRS-i järgi kajastab ettevõte need arendusväljaminekud immateriaalse varana.

Raamatupidamiskanded

D Immateriaalne vara              3 miljonit eurot
K Raha ja panagakonto           3 miljonit eurot

Seega koguvara, kohustised ja omakapital ei muutu, muutub ainult varade struktuur.

US GAAP-i järgi tuleb kanda arendusväljaminekud kulusse.

Raamatupidamiskanded

D Kulu                                     3 miljonit eurot
K Raha ja pangakonto            3 miljonit eurot

Vara ja kasum ning seega ka omakapital (dividende ei makstud) vähenevad 3 miljonit eurot.

	IFRS	US GAAP
Varad	8 miljonit eurot	5 miljonit eurot
Kohustised	3 miljonit eurot	3 miljonit eurot
Omakapital	5 miljonit eurot	2 miljonit eurot

IFRS-i järgi finantsaruandlust korraldaval ettevõttel oleks nüüd kohustiste ja omakapitali suhe 0,6, kusjuures US GAAP-i järgi ületaksid kohustised omakapitali 1,5 korda.

Nagu eespool kirjeldatud, lubab Eesti finantsaruandlus siinkohal valikut, nii et antud näide ei ole asjakohane mitte ainult IFRS-i ja US GAAP-i võrdlemiseks, vaid iseloomustab ka sellise Eesti ettevõtte, kes ei juhindu IFRS-ist, arendusväljaminekute kapitaliseerimise valiku osas tehtud otsuse mõju ettevõtte finantsvõimendust iseloomustavatele näitajatele.

On oluline eristada olukordi, mis seonduvad konkreetse töötaja keskmise töötasuga ning tööandja kohustusega tagada nõutava töötasu, näiteks valdkonna keskmise maksmine. Esimesel juhul omavad tähtsust konkreetsed kokkulepped tööandja ja töötaja vahel, teisel juhul aga üldisemad õigusaktid, lepingud ja üleriiklikult kogutud statistilised andmed, mida tööandja mõjutada ei saa.

Arvestamise olukorrad

Töölepinguseadus (TLS) näeb ette mitmed olukorrad, kus tööandja on kohustatud töötajale maksma keskmist töötasu. Ülevaatlikult on need järgmised:

• põhi- ja õppepuhkuse andmine ning puhkusehüvitise maksmine;
• haigushüvitise maksmine töövõimetuslehe 4.–8. päeva eest;
• töötaja poolt teiste töötajate esindamine;
• töötaja osalemine koolitusel. Oluline on rõhutada, et tööandja peab tagama töötajale vaid sellise koolituse, mis on vajalik lähtuvalt tööandja ettevõtte huvidest ning mis on suunatud töötaja tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks. Tööandjal ei ole kohustust töötajat koolitada ja säilitada keskmist töötasu nende koolituste puhul, mis pole tööandja huvides. Seda, milline koolitus vastab ettevõtte huvidele, hindab eelkõige tööandja ise;
• tööandjapoolne töö mitteandmine, töö tegemiseks vajalike toimingute mittetegemine või muul viisil töö vastuvõtmisega viivitamine. Kui esineb olukord, kus töötamine on takistatud tööandjast tulenevalt (sealhulgas juhul, kui töötaja keeldub töö tegemisest, sest tööandja pole täitnud oma kohustusi näiteks töökeskkonna osas, või juhul, kui tööandja saab töötajat vaid osaliselt rakendada), kuid töötaja on sel ajal töötamiseks võimeline ja valmis, tuleb talle keskmist töötasu maksta. Töötasu ei pea maksma juhul, kui töötaja on töökohalt omavoliliselt lahkunud. Samas olukorras, kus rakendatakse summeeritud tööaega ning ühel kuul tööaja arvestuse perioodil ei ole piisavas mahus võimalik tööd tagada (töötaja on ka teadlik, et tal pole vastavat kohustust), ei ole tööandjal kohustust maksta keskmist töötasu, kuid on TLS § 33 lõike 1 kohaselt kohustus tagada töötajale vähemalt töötasu alammäär kokkulepitud töötundide eest;
• põhjendatud takistuse olemasolu tööülesannete täitmisel ja seda nii töötaja isikust tuleneval põhjusel kui ka tema isikust mittetuleneval põhjusel. Tööandja on kohustatud andma töötajale mõistlikus ulatuses vaba aega ning maksma keskmist töötasu, kui töö tegemine on takistatud tulenevalt töötaja isikust, kuid ei ole sealjuures tekitatud tahtlikult või raske hooletuse tõttu, või töö tegemist ei saa töötajalt oodata muul tema isikust mittetuleneval põhjusel. Sellise olukorra esinemist tuleb igal üksikjuhul eraldi sisustada. Selle sätte kohaldamise alla kuuluvad olukorrad, kus töötajal tekib kohest tähelepanu vajav terviseprobleem või ei ole võimalik vajalikku arstivisiiti või terviseuuringut tööaja väliselt teha, töötajal on vajadus külastada mõnd ametiasutust või tekib kiiret sekkumist vajav olukord seoses töötaja lähedaste või omandiga, olgu näitena toodud veeavarii töötaja kodus;
• töölepingu ülesütlemine etteteatamistähtaega järgimata. Tööandja saab töölepingu üles öelda üksnes erakorraliselt ning peab üldjuhul järgima TLS §-s 97 nimetatud tähtaegu. Kui tööandja etteteatamistähtaega ei järgi ning selleks puudub nimetatud seaduse paragrahvi lõikes 3 sätestatud alus, on tööandja kohustatud hüvitama etteteatamistähtaja rahas;
• koondamishüvitise maksmine. Etteruttavalt tasub siin märkida, et periood, millal töötajale maksti TLS § 37 alusel vähendatud töötasu, jäetakse koondamishüvitise ja ka vähem etteteatamise hüvitise arvestamisel välja, samuti vähendatakse vastavalt arvesse võetavate tööpäevade arvu;
• tööandjapoolne oluline lepingurikkumine;
• töösuhte õigusvastane ülesütlemine.

Keskmise töötasu arvestamisel peab tööandja lähtuma Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 nr 91 määrusest „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus).

Arvestusperiood

Määruse § 2 lõike 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu välja arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu teenitud töötasust, mis on sissenõutavaks muutunud. Seega tuleb esmalt selgeks teha, millal tekkis vajadus maksta keskmist töötasu.

Üldjuhul on vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb kas palgapäev või töölepingu lõppemise päev, kuid märkimist väärib, et puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev
(olenemata, kas puhkusetasu makstakse välja enne puhkust või palgapäeval) ja haigushüvitise arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb esimene haiguslehe päev.

Näide 1

Töötaja puhkab 02.05.2024 –15.05.2024 ning on palunud puhkusetasu välja maksta pärast puhkust juunikuu palgapäeval. Seega on vajaduse tekke kuuks aprill 2024 ning keskmine töötasu arvestatakse välja sellele eelneva kuue kuu, s.t oktoober 2023 – märts 2024, tehtud töötasu maksete põhjal.

NB! Kui tegemist on olukorraga, kus töötaja on saanud arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuuel kalendrikuul ühesugust töötasu, siis puhkusetasu maksmiseks keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse muutumatu suurusega töötasu.

Näide 2

Tööandja on töölepingu üles öelnud alates 01.03.2024, töötaja viimane tööpäev oli 29.02.2024. Seega vajadus maksta välja lõpparve ja võimalikud hüvitised (koondamishüvitis, hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest vms) on töösuhte lõppemisel ehk 29.02.2024. Vajaduse tekke kuu on seega veebruar 2024 ning arvestusperiood august 2023 – jaanuar 2024.

Keskmise töötasu juures arvestatavad väljamaksed

Järgnevalt on oluline välja tuua, milliseid töötajale makstud summasid keskmise töötasu juures arvestada, mida käsitletakse töötasuna.

Töötasuks on igasugune tasu, mida makstakse töötamise eest (lisatasu, tulemustasu jne), ning kuna puhkusetasu ja mõningad hüvitised (haigushüvitis, kuluhüvitised, päevaraha, valveaja tasu jm) ei ole tasud töötamise eest, siis neid keskmise töötasu hulka ei arvestata.

Samuti on oluline silmas pidada, et arvesse võetakse vaid need töötasud, mis on välja teenitud ja sissenõutavaks muutunud. Töötasu muutub sissenõutavaks kokku lepitud päeval või töölepingu lõppemisel. Seega üldjuhul ei tekita raskusi keskmise töötasu arvestamine, kui töötasu ei ole muutuv või kui lisatasud arvestatakse kuupõhiselt.

Sissenõutavaks muutunud lisatasu aga ei pruugi alati olla teenitud sel perioodil, mida keskmise töötasu juures arvesse võetakse. Olukorras, kus töötajale makstakse kord aastas tulemustasu, ei pruugi see olla ei sissenõutavaks muutunud (olukorras, kus töösuhe ei lõpe) ega olla ka teenitud arvestuse aluseks olevate kuude eest. Kui töötajale on makstud lisatasu terve aasta töötulemuste eest, tuleb see proportsionaalselt aasta kuude peale ära jagada.

Keskmise töötasu arvestamise juures on vajalik teada ka seda, et määruse § 2 lõike 1 kohaselt ei ole tööandjal kohustust varem makstud keskmist töötasu ümber arvutada, kui arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuuel kuul töötasuna teenitud summa muutub töötajale sissenõutavaks pärast keskmise töötasu või muutumatu suurusega töötasu alusel arvestatud tasu maksmise kuupäeva. See tähendab, et olukorras, kus töötajale arvestati näiteks koolitusel osalemise tõttu välja keskmine töötasu ning mõne kuu pärast makstakse talle ka aasta tulemustasu (mis ei olnud eelneva keskmise töötasu arvestamisel sissenõutavaks muutunud), ei pea tööandja seetõttu töötajale varasemalt makstud tasu ümber arvutama.

Näide 3

Töötaja käis jaanuaris 2024 kahepäevasel tööalasel koolitusel, kuhu tööandja oli ta suunanud, ning veebruari 5. kuupäeval jaanuarikuu töötasu makstes peab tööandja koolitusel osalemise päevade eest tasuma keskmist töötasu. Kuivõrd kohustus koolitusel osalemise eest tasuda tekib veebruaris, on arvestusperiood august 2023 – jaanuar 2024.

2023. aasta detsembris oli töötajale makstud lisaks põhipalgale aastapreemiat 2400 eurot. Kuivõrd kogu preemia pole teenitud arvestusperioodi jooksul, tuleb preemia jagada 12-ga (nii mitme kuu eest maksti preemiat) ning preemiast võtta keskmise töötasu juures arvesse 1000 eurot (augusti, septembri, oktoobri, novembri, detsembri 2023 osas). Loomulikult lisandub põhipalga puhul keskmine töötasu arvestus.

Erijuhud

Keskmise töötasu arvestamisel on määruses reguleeritud ka erijuhud:

1)      puhkusetasu maksmine olukorras, kus töötasu ei ole muutuv (määruse § 1 lõige 1¹). Sellisel juhul keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse muutumatu suurusega töötasu;

2)      keskmise töötasu arvestamise vajadus tekib enne esimest palgapäeva, sätestab määruse § 2 lõige 3. Keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse kokkulepitud töötasu;

3)      keskmise töötasu arvestamise vajadus tekib enne, kui töötaja on tööandja juures töötanud kuus kuud, nagu on kirjas määruse § 2 lõikes 3. Sellisel juhul võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud;

4)      töötajale ei ole kuue kuu jooksul töötasu makstud (määruse § 2 lõige 4). Niisugusel juhul arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuul kehtivast töötasust ning arvestuse aluseks võetakse selle kuu kalendripäevade arv;

5)      töötajale ei ole rohkem kui kaheteistkümne kuu jooksul töötasu makstud (määruse § 2 lõige 5). Töötasu korrigeeritakse sel juhul keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuul kehtiva töötasu indeksiga. Indeksi väärtuse leidmiseks jagatakse keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuu töötasu alammäär töölt keeldumise kuu töötasu alammääraga. Määruse § 2 lõige 6 näeb ette ka olukorrad, kus indekseerimist kasutada ei saa (kollektiivlepingus ette nähtud töötasu puhul ning juhul kui kehtiv töötasu on suurem kui statistikaameti avaldatud viimase kvartali riigi keskmine brutokuupalk). Selles olukorras jagatakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks töötasu keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuu kalendripäevade arvuga.

Arvestusühik

Tööandja võib jätta keskmise töötasu välja arvestamata ning maksta kokku lepitud tasu vaid juhul, kui see on töötajale soodsam. Siiski oleks pooltel mõistlik see selgelt kokku leppida, et vältida hilisemaid vaidlusi seoses alusetult tehtud maksetega.

Samuti on tööandjal oluline teada, kas keskmine töötasu tuleb arvestada kalendripäevades või tööpäevades. Kalendripäevades arvestatakse keskmist töötasu puhkusehüvitise maksmisel (nii põhi- kui ka õppepuhkuse korral) ja haigushüvitise maksmisel. Tööpäevatasuna arvestatakse keskmist töötasu ülejäänud olukordades: töötajate esindamisel, koolitusel osalemisel, töö mitteandmisel, tööülesannete täitmise takistuse ning töösuhte lõpetamisega seotud hüvitiste korral.

Veel võib tööandjal tekkida vajadus arvestada välja hoopis keskmine tunni-, nädala- või kuutasu. Sellisel juhul näeb määruse § 3 ette, et

• keskmise tunnitasu arvutamiseks jagatakse keskmine tööpäevatasu kokkulepitud tööaja kohase töötundide arvuga päevas (lõige 4),
• keskmise nädalatasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu kalendaarse tööpäevade arvuga nädalas (lõige 5) ja
• keskmise kuutasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (lõige 6).

Sõltuvalt konkreetsest olukorrast tuleb silmas pidada, milliseid päevi perioodi arvestuse hulka ei arvata. Määruse § 4 lõike 2 kohaselt ei arvata keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks ja avalikus teenistuses ette nähtud lisapuhkuse tasu maksmiseks kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi. Määruse § 4 lõike 3 kohaselt vähendatakse kalendripäevade arvu nende kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral TLS § 19 alusel. Sama tööpäevade arvestamise põhimõtte kehtestab ka määruse § 3 lõige 1.

Arvestuse käik:

Keskmine kalendripäevatasu	=	6 kuu sissenõutavad töötasud 6 kuu kalendripäevad	-	riigipühad	-	TLS § 19 alusel töölt eemal viibitud kalendripäevad
Hüvitis	=	keskmine kalendripäevatasu	×	hüvitatavate päevade arv[ML1]

Seega tuleb üldjuhtudel keskmise töötasu juures esmalt hinnata, millised töötajale väljamakstud tasud on käsitletavad töötasudena, ning seejärel hinnata, kas need tasud on muutunud sissenõutavaks ning on välja teenitud arvestusperioodi jooksul.

Töötasud, mis on teenitud ja sissenõutavaks muutunud arvestusperioodi jooksul, tuleb omavahel liita. Seejärel tuleb selgeks teha, kas keskmist tasu tuleb arvestada tööpäevapõhiselt või kalendripäevapõhiselt ning arvutada välja arvestusperioodi jäävate päevade arv (sealjuures jätta arvestamata need päevad, mida arvesse ei võeta). Viimaseks tuleb teha vastavad matemaatilised arvutustehted.

Ei tahaks olla tema tööandja kingades, kui too alles sel hetkel hakkab mõtlema, mida tal on võimalik teha, kaitsmaks kolmandate isikute eest salajast teavet, millele töötajale oli antud juurdepääs.

Ärisaladus ja muu salajane teave vajab eraldi kaitset

Töösuhtes on töötajal kohustus käituda lojaalselt. Seega peaks tööandja poolt usaldatud saladuse avaldamine olema igal juhul välistatud ning töötaja ei tohi tööandjat kahjustavalt avaldada tööandja salajast teavet. Sellele ei saa aga hoolas tööandja lootma jääda.

Töölepingu seaduse § 22 saladuse hoidmise kohustuse kohta annab tööandjale võimaluse määrata, millise teabe kohta kehtib töötajal tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus. Ärisaladuse mõiste on reguleeritud ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse §-s 5.

Ärisaladuseks saab lugeda teabe, mis vastab järgmistele tingimustele:

• see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad;
• sellel on kaubanduslik väärtus oma salajasuse tõttu ja
• selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.

Loetletud tingimustest tuleb lähtuda ka töötaja saladuse hoidmise kohustuse ja selle rikkumise kindlaks tegemisel (Riigikohtu 15.05.2020 otsus nr 1-18-4590/82, p 36). Seejuures peavad olema täidetud kõik tingimused. Kui tegemist on näiteks salajas hoitava uue toote müügile tuleku kuupäevaga ja sellel on tööandja jaoks arusaadavalt kaubanduslik väärtus, ei saa seda lugeda siiski ärisaladuseks, kui tööandja ise ei võta midagi ette, et seda kuupäeva ja uut toodet kuidagi saladuses hoida – näiteks kui andmeid hoitakse avalikus teeninduskohas. Sel juhul ei saa töötajalt saladuse hoidmise kohustust nõuda, sest saladust ei esinegi.

Kuigi töölepingu seaduse § 22 sõnastus kitsendab justkui saladuse hoidmise kohustuse vaid tootmis- või ärisaladusele, siis autori arvates saab saladuse hoidmise kohustust siiski ka laiemalt sisustada. Töölepingu seaduse § 22 aluseks on võlaõigusseaduse) § 625, mille järgi käsundisaaja peab käsundi täitmise ajal hoidma saladuses talle seoses käsundiga teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on käsundiandjal õigustatud huvi, eelkõige hoidma käsundiandja tootmis- või ärisaladust. Seega on võlaõigusseaduse §-s 625 mõistetud salajast teavet laiemalt kui vaid tootmis- või ärisaladust ning sellest on põhjust lähtuda ka töösuhete puhul.

Saladuses hoitava teabe sisu

Saladuse hoidmise kohustuse tekkimiseks peab tööandja saladuses hoitava teabe selgelt määratlema ja selle sisu töötajale kirjalikult teatavaks tegema. Kui seda tehtud pole, siis eeldatakse, et töötajal ei ole saladuse hoidmise kohustust, sätestab töölepingu seaduse § 6 lõige 9. Nagu on selgitanud Riigikohus 21.07.2023 otsuses nr 2-20-13897, peab tööandja selle eelduse ümberlükkamiseks tõendama, et töötaja teadis saladusena määratud teabe sisu või pidi seda teadma töötaja lojaalsuskohustust ja hoolsuse määra arvestades.

Pärast töösuhte lõppemist

Töötajal säilib pärast töösuhte lõppemist saladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik tööandja õigustatud huvide kaitseks, on kirjas võlaõigusseaduse § 625 lõikes 2. Kuigi saladuse hoidmise kohustuse kehtima jäämine tuleneb seadusest, on vaidluste vältimise ja töötaja teavitamise eesmärgil mõistlik see töölepingusse või töökorralduse reeglitesse ka selgesõnaliselt kirja panna. Vajadusel saab kohustuse kehtivusaega või ulatust konkretiseerida.

Saladuse hoidmise kohustuse eest pärast töösuhte lõppemist ei pea tööandja töötajale hüvitist maksma. Põhjus on selles, et erinevalt konkurentsipiirangust ei piira saladuse hoidmise kohustus töökoha valikut ega vähenda sissetuleku saamise võimalust. Siiski, kui tööandja on otsustanud maksta hüvitist saladuse hoidmise kohustuse eest, siis tekib töötajal ka nõudeõigus sellise hüvitise suhtes.

Leppetrahv ja kahju hüvitamine

Saladuse hoidmise kohustuse rikkumise puhkudeks on tööandjal võimalik töötajaga kokku leppida leppetrahvis. Seda võimalust tasub kasutada, sest leppetrahv lihtsustab kahju hüvitamist. Lisaks jääb tööandjale võimalus nõuda kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei kata.

Leppetrahv määratakse töölepingutes enamasti kas kindla rahasummana või töötasu kordsena. Viimase eelis on leppetrahvi automaatne suurenemine töötasu suurenemisel, mis muutub eriti oluliseks pikaajaliste töösuhete puhul. Praktikas on tavapärased 1-6 kuu töötasu suurused leppetrahvid, aga esineb suurema leppetrahvi kokkuleppeid. Mida suurem on leppetrahv, seda olulisem on, et leppetrahvi suurus oleks töötajaga läbi räägitud ning seda asjaolu oleks võimalik vaidluse korral tõendada.

Kui tööandja ei suuda läbirääkimiste toimumist tõendada, loetakse leppetrahv tüüptingimuseks. Tüüptingimusena kehtestatud leppetrahvi tunnistab aga kohus tühiseks, kui leiab, et see on ebamõistlikult kõrge. Kohtupraktikas esineb näiteks juhtumeid, kus viiekordse töötasu suurust leppetrahvi on peetud tüüptingimusena tühiseks (Harju Maakohtu 29.04.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-3716).

Vajalik terviksüsteem

Üksnes saladuse hoidmise kohustusest ei piisa, kui see ei ole osa eesmärki toetavast terviksüsteemist. Tööandjal on vaja selgelt kaardistada, milline teave vajab saladusena kaitset, ning omakorda sellest lähtuvalt kasutusele võtta nii ennetavaid meetmeid kui ka kavandada samme võimalike rikkumiste olukordadeks. Vaidluste korral aitab selline terviksüsteem näidata, et tööandja on võtnud kasutusele meetmed saladuse kaitseks.

Nagu eespool märgitud, algab kõik saladuse määratlemisest. Kui on kindlaks tehtud, milline on kaitsmist väärt teave, tuleb otsustada, kellele töötajatest ja millises ulatuses juurdepääs antakse. Ei ole usutav, et kõigil töötajatel peaks olema ühesugusel tasemel juurdepääs kogu teabele. Mida selgemalt on määratletud, kellel on juurdepääs, seda lihtsam on ka andmete lekkimise korral selgitada asjaolusid. Saladuses olevale teabele juurdepääsu piiramisel tuleb kasutada IT-lahendusi.

Samavõrd oluline on selgete reeglite ja protseduuride kehtestamine saladuses hoitava teabega ümberkäimisele. Eelkõige peavad olema juhised selle kohta, kuidas konfidentsiaalseid dokumente tähistatakse ja hoitakse, aga ka näiteks, kuidas viiakse läbi saladust sisaldava infoga koosolekuid.

Siinjuures võivad isegi väikesed nüansid olulist rolli mängida. Selged reeglid aitavad vältida erimeelsusi üsna lihtsate olukordade suhtes. Näiteks on kohtus vaieldud selle üle, kas töötaja rikkus tööandja konfidentsiaalseid dokumente isiklikule e-posti aadressile saates kohustust hoida hageja ärisaladusi ja mitte kasutada neid oma isiklikul või muul eesmärgil.

Riigikohus on nimetatud asjas 21.07.2023 otsuses nr 2-20-13897 selgitanud, et ärisaladuse ebaseadusliku saamisena on käsitatav tööandja loata saadud saladust sisaldavate dokumentide või failide kopeerimine, mitte tööandja antud või tagatud juurdepääsuga saadud dokumentide või failide kopeerimine. Küll võib töötaja, kes on saanud saladuse seaduspäraselt, siiski olla rikkunud kohustust ärisaladust mitte avaldada või kasutada.

Alles pärast organisatsiooni tasemel tegevuste lahtimõtestamist ja meetmete seadmistseejärel on tööandjal võimalik sõlmida pidavaid kokkuleppeid saladuse hoidmise kohustuse osas, millele võivad lisanduda konkurentsipiirangu ja intellektuaalse omandi kaitse kokkulepped. Konkurentsipiirangu kokkulepe iseenesest ei olegi alati vajalik, kui terviksüsteem tööandja ärisaladuse kaitseks on paigas.

Selline terviksüsteem vajab aga pidevat ülevaatamist ja uuendamist. Näiteks vajab uuendamist töötajate ring, kellel on juurdepääs erinevatele andmetele. Ei ole ju põhjust tagada töötajale juurdepääsu selle projekti andmetele, millega töötaja ei ole tegelenud enam aastaid, vaid on  kaasatud hoopis uutesse projektidesse.

Meediakajastused puhusid probleemi sedavõrd suureks, et olukorra lahendamiseks ja selguse saamiseks pidas Riigikogu rahanduskomisjon lausa avaliku istungi. Paraku segati meedias kokku erinevad asjaolud ning avalikkusele loodi reaalsusest vale pilt.

Tegelik olukord

Vastavalt raamatupidamise seadusele peavad juriidilised isikud esitama oma majandusaasta aruande majandusaasta lõppemisele järgneva kuue kuu jooksul. Valdavalt on ettevõtted valinud oma majandusaastaks kalendriaasta. Seega ootab äriregister iga aasta 30. juuniks umbes 300 000 majandusaasta aruannet.

Paraku, nagu näitab statistika, esitab tähtajaks äriregistrile oma majandusaasta aruande vaid veidi enam kui pool ettevõtjatest (2022. aastal 54 protsenti). See trend on üsna stabiilselt püsinud juba viimased kümme aastat. Justiitsministeeriumi sõnul jätab 20 protsenti ettevõtetest aga majandusaasta aruande üldse esitamata.

See ei ole olnud seotud auditeerimiskohustuse tekkimisega, vaid pigem ettevõtjate hooletusega. Seetõttu otsustati rakendada meetmeid aruannete mitteesitajate distsiplineerimiseks.

Muu hulgas asuti trahvima ettevõtteid, kelle majandusaasta aruanne oli esitamata. Kui ka korduvate meeldetuletuste järel aruannet ei esitatud, kustutati sellised ettevõtted äriregistrist. Enne seda aga saatis äriregister mitmeid automaatseid meeldetuletusi, et ettevõtted ikkagi aruande tähtajaks esitaksid.

Paraku ei pööranud paljud ettevõtjad tähelepanu seadusandlusest tulenevale auditeerimise vajadusele ning avastasid selle kohustuse tekkimise alles siis, kui majandusaasta oli juba lõppenud või mis veel hullem, alles majandusaasta aruande esitamisel äriregistrile. Kuna kevad on audiitoritele kõige kiirem periood, ei olnud neil ettevõtetel loomulikult võimalik viimasel hetkel audiitorit leida. Seadusest tulenevast auditikohustusest teadlikud ettevõtjad leidsid aegsasti audiitori ja suutsid esitada auditeeritud majandusaasta aruande äriregistrile tähtajaks.

Audiitorkogu on öelnud, et üldjuhul suutsid ikkagi kõik ettevõtted, kes aktiivselt audiitorit otsisid, selle kuue kuu jooksul ka leida.

Kusjuures nendele ettevõtetele, kes teavitasid äriregistrit, et ei saa esitada majandusaasta aruannet, kuna neil tekkis esmakordselt auditeerimiskohustus ja nad ei suutnud leida audiitorit, andis äriregister aruande esitamiseks ajapikendust ega kohaldanud sanktsioone.

Eeltoodust saab järeldada, et trahvi said või äriregistrist kustutati eelkõige need ettevõtted, kus raamatupidamise korraldamise eest vastutav isik ei olnud piisavalt hoolas ning aruande koostamine ja esitamine jäeti viimasele hetkele, mistõttu ei jõutud seda ka auditeerida ning äriregister ei võtnud sellist aruannet vastu.

Loomulikult tuleb nõustuda ka asjaoluga, et Eestis on viimastel aastatel olnud väga suur inflatsioon ning ettevõtete käibed ja varad on kasvanud, mistõttu nende ettevõtete hulk, kelle aruandeid tuleb auditeerida, on omakorda kasvanud, samas on audiitorite arv jäänud samaks. Säärane olukord pingestab selgelt ettevõtja väljavaateid leida endale audiitor pärast seda, kui majandusaasta on lõppenud või aruanne on juba koostatud ning ootab esitamist.

Eelolevad muudatused

Tõesed ei ole ajakirjanduses väljendatud ettevõtjate väited, et rahandusministeeriumi ametnikud on audiitorkohustuse piirmäärad suvaliselt paika pannud.

Rahandusministeerium on jälginud audiitorkontrolliga kaetud raamatupidamiskohustuslaste põhinäitajate suhet kõigi raamatupidamiskohustuslaste kogunäitajatesse alates 2010. aastast, mil piirmäärasid viimati oluliselt muudeti.

Põhimõte on olnud, et audiitorkontrolli kohustusega oleks kaetud need raamatupidamiskohustuslased, kelle müügitulud ja varad kokku moodustavad kõigi ülejäänud Eesti ettevõtete müügitulude ja varade mahust 80 protsenti.

Audiitorkontrolli töövõtud on stabiliseerunud umbes 8000 juures, moodustades umbkaudu neli protsenti äriregistrile esitatud aruannetest ning selle osas ei ole viimastel aastatel olulisi muutusi täheldatud. Küll aga on audiitorite sõnul muutunud aruanded keerukamaks ja nõuded auditeerimisele karmimaks, mistõttu auditi läbiviimiseks kuluv aeg on kasvanud ning nüüdse audiitorite arvu juures ei ole võimalik rohkem audiitorkontrolli töövõtte teha.

Euroopa Komisjon esitas 2023. aasta oktoobris delegeeritud direktiivi ettepaneku muuta ettevõtete suurust määratlevaid kriteeriume raamatupidamise direktiivis. Muudatuse põhjuseks on Euroopa Liidu inflatsioon, mis on viimase kümne aasta jooksul kasvanud 27,2 protsenti ning millest lähtuvalt suurendatakse ettevõtete määratlemise piirmäärasid 25 protsendi võrra kõigile ettevõtteliikidele – mikro-, väike-, keskmised ja suurettevõtted.

Võttes aluseks Euroopa Komisjoni poolt ettevõtete piirmäärade tõstmisel kasutatud 25-protsendilise tõusu, soovib rahandusministeerium suurendada auditi ja ülevaatuse piirmäärasid samuti 25 protsenti. Ettepanekut on toetanud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ning Audiitorkogu. Hinnanguliselt mõjutab raamatupidamise aastaaruande audiitorkontrolli piirmäärade muutmine kokku umbkaudu 1500 organisatsiooni.

Rahandusministeeriumi analüüs näitab, et eeltoodu vähendab auditi- ja ülevaatuskohustust ulatuses, mis tagab olemasolevate audiitorite arvu juures audiitorite piisava kättesaadavuse. Seega peaks hoolsale ettevõtjale, kes on aegsasti teadlik audiitorkohustuste tekkimisest, olema tagatud võimalus ka audiitor leida.

Seaduseelnõu on praegu kooskõlastusringil ning see on plaanis jõustada 2025. aasta algusest, hõlmates juba ka 2024. majandusaasta aruande esitamise kohustust. 

Sisemajanduse kogutoodang (SKT) on kvartali võrdluses vähenenud juba 2022. aasta algusest ja möödunud aasta lõpuks kukkus see püsivhindades 2021. aasta viimasesse kvartalisse jäänud languse eelse tipuga võrreldes 5,6 protsenti. See tähendab, et oleme oma majanduse mahuga tagasi umbes 2020. aasta lõpus.

Möödunud aastal vähenes Eesti SKT kolm protsenti, mis oli OECD riikide võrdluses suurim langus. Kui jooksevhindades jäi SKT tase eelmisel aastal pikaajalisest trendist kõrgemale, siis püsivhindades langes sellest allapoole. Samas on meie majandus viimase kümne aastaga teinud väga tugeva kasvu, jäädes lähiriikidest alla vaid Leedule ning edestades näiteks Soomet, Rootsit ja ka Saksamaad.

Energiatootmise vähenemine

Enam kui kolmandik möödunud aasta majanduslangusest tuli energiatootmise kukkumisest. Ligi veerandi langusest andis töötleva tööstuse ning samas suurusjärgus ka veonduse lisandväärtuse vähenemine.

Tugevalt mõjutas majandust ka kutsealaste teenuste mahu langus. Kui töötleva tööstuse, veonduse ning kutsealaste teenuste lisandväärtuse vähenemise taga on nõrgenenud nõudlus, siis energiasektorit veab allapoole eelkõige fossiilsete allikate baasil kohaliku elektritoodangu vähenenud konkurentsivõime. Vähene nõudlus piirab ligi kolmveerandi Eesti tööstusettevõtete majandustegevust, kusjuures lähiriikidega võrreldes on selliste ettevõtete osakaal ülekaalukalt suurim. Veondus on lisaks üldisele nõudluse vähenemisele saanud löögi ka Venemaa transiidi lõppemisest.

Ekspordi langus

Kui eelmisel aastal andis kaupade ekspordi langusest kokku ligi poole mineraalsete õlide väljaveo vähenemine, siis nüüdseks on see muutunud. Selle aasta alguses moodustasid ligi poole ekspordi vähenemisest hoopis puittooted ja kokkupandavad ehitised ning ekspordi langust põhjustas paljuski Põhjamaade ehituse ja kinnisvarasektori nõrk nõudlus. Kui näiteks eelmisel aastal andsid Põhjamaad vaid viiendiku Eesti päritolu kaupade ekspordi vähenemisest, siis jaanuariks oli see tõusnud lausa 60 protsendini – sealhulgas tuli Rootsi suunalt ligi kolmandik ja Soome suunalt ligi viiendik ekspordi langusest. Ainuüksi puittoodetest, ehitusmaterjalidest ja kokkupandavatest ehitistest moodustus 71 protsenti Soome- ja 67 protsenti Rootsi-suunalisest ekspordi vähenemisest.

Põhjamaades on ehitusmahud kukkunud enim just Soomes ja Rootsis, kusjuures Soomes süvenes ehitusmahu langus eelmise aasta viimastel kuudel. Samuti on nende riikide ehituse kindlustunne jätkuvalt väga nõrk. Soome ja Rootsi ehitussektori nõudlus jääb lähiajal tõenäoliselt nõrgaks ning see avaldab kahjulikku mõju ka Eesti kaupade ekspordile.

Kaupade väljaveo pikka aega kestnud vähenemise kõrval on teenuste eksport suurenenud. Peamiselt on selle kasvu toetanud IT- ja telekommunikatsiooni-, reisi- ja äriteenused. Nii on suurenenud teenuste osakaal Eesti koguekspordis, ulatudes eelmisel aasta teisel poolel juba enam kui 40 protsendini. Võrdluseks, kümme aastat tagasi oli see osakaal vaid veidi üle 30 protsendi.

Välisnõudlus peaks sel aastal paranema

Kuna tööturg ei ole SKT mahu langusele piisavalt kiiresti reageerinud, on tööjõu tootlikkus viimastel aastatel tublisti vähenenud. Nii on näiteks tööjõu tootlikkus hõivatu kohta kukkunud püsivhindades 2018. aasta alguse tasemele. Koos tootlikkuse langusega on oluliselt suurenenud ka tööjõukulu ühe ühiku kaupade ja teenuste tootmiseks. Niisiis on kulupõhine konkurentsivõime nõrgenenud. Samuti on viimaste aastate kiire hinnakasv toonud paljudele eksportivatele ettevõtetele kaasa suured väljakutsed konkurentsivõime hoidmiseks või selle parandamiseks.

Kahjuks on aga tööstusettevõtete hinnangul nende konkurentsivõime, eriti just eelmisel aastal, oluliselt halvenenud. Nõrga nõudluse püsimine võib sundida ettevõtteid rohkem koondama. Samas, kui vaadata Eesti suuremate eksporditurgude majanduskasvu prognoose selleks aastaks, peaksid need eelmise aastaga võrreldes veidi paremad tulema. See viitab nõudluse tugevnemisele, mis omakorda peaks tasapisi parandama Eesti ettevõtete ekspordivõimalusi.

Protektsionismi kasv maailmaturul

Meie ekspordisektori väljavaated teeb aga keerulisemaks protektsionismi suurenemine maailmaturul ja paljude riikide jõuline ettevõtete subsideerimine.

Maailma suuremad majandused, nagu USA, Hiina ja mitmed Euroopa Liidu riigid, jagavad oma ettevõtetele ohtralt toetusi, et konkurentsis mitte kaotajaks jääda. Suurem turukaitse pidurdab maailmakaubanduse kasvu, millest saab löögi ka Eesti. Kuna ettevõtete ulatuslik toetamine ei suuna investeeringuid alati kõige tootlikumatesse tegevustesse, võivad need pikemas vaates pidurdada efektiivsuse tõusu. Samuti on maailma riigid ja nende majandustegevus jagunemas üha enam geopoliitiliste huvide järgi. Selline killustumine mõjutab kaupade ja teenuste liikumist ning välisinvesteeringuid. Maailmamajanduse killustatus ja suurem protektsionism halvendavad Euroopas töötleva tööstuse ja kaupade ekspordi väljavaadet.

Majapidamiste kindlustunne halveneb

Majapidamiste järsk ostujõu vähenemine viis 2022. aasta teisel poolel langusesse ka eratarbimise, mille maht kukkus alla pikaajalist trendi. Kuna eratarbimine on ligi pool SKT-st, mõjutab selle vähenemine meie majandust tugevalt. Pärast viis kvartalit järjest kestnud vähenemist pöördus eratarbimise maht möödunud aasta viimases kvartalis taas tagasihoidlikule kasvule.

Kuigi majapidamiste reaalpalk kasvab juba alates möödunud aasta keskpaigast, on nende kindlustunne jätkuvalt väga nõrk ja veebruari seisuga veel paranemist ei näidanud. Põhjuseks üha suurenev mure tööpuuduse tõusu ja oma finantsolukorra halvenemise pärast. See võib pidurdada tarbimise taastumist. Lähiriikidega võrreldes on Eesti majapidamiste kindlustunne paraku kõige halvem. Konjunktuuriinstituudi andmetel hindas möödunud aasta detsembris 55 protsenti peredest, et nende majanduslik olukord on halvenenud ja pooled vastanutest prognoosisid selle halvenemist veelgi.

Tähtajaliste hoiuste suurenemine

Koroonakriisi ajal erakordselt kiiresti suurenenud majapidamiste hoiused on olnud nii tarbimise kui ka investeeringute puhvriteks. Selle aasta jaanuaris olid hoiused küll 45 protsenti suuremad kui neli aastat tagasi, enne koroonakriisi, kuid inflatsiooni mõju arvestades oli nende ostujõud kasvanud vaid neli protsenti. Hoiused on jaotunud ka väga ebaühtlaselt ning koondunud peamiselt suurema sissetulekuga inimeste kätte.

Konjunktuuriinstituudi andmetel säästab 47 protsenti peredest. Ülejäänud kas kulutavad kogu saadud raha, kasutavad varasemaid sääste või elavad võlgu. Samuti on majapidamised soodsate hoiuseintresside mõjul liigutanud käesoleva aasta jaanuari seisuga 36 protsenti ehk üle nelja miljardi euro oma hoiustest tähtajaliseks, mida veel lähiajal tõenäoliselt ei kasutata. Viimati oli tähtajaliste hoiuste osakaal nii suur 2014. aasta lõpus. Võrdluseks: eelmise aasta alguses oli selliste hoiuste osakaal ligi 16 protsenti. Koos tähtajaliste hoiuste kasvuga on vähenenud jooksvateks kulutusteks kasutatavad nõudmiseni hoiused. Seega võib tähtajaliste hoiuste suurenemine lähiajal pidurdada tarbimise kasvu taastumist.

Pikemas tagasivaates on Eesti majandusele olnud toeks mitteresidentide Eestis tehtud tarbimiskulutused. Paraku on mitteresidentide kulutuste osakaal Eesti eratarbimises viimastel aastatel vähenenud, samas kui Eesti inimesed on hakanud välismaal rohkem kulutama. Selle vahe tõttu jääb Eestisse netosummas tarbimiseks vähem raha. Näiteks kui 2014. aastal oli turistide Eestis tarbitud ja meie inimeste välismaal kulutatud raha vahe 5,7 protsenti eratarbimisest, siis eelmiseks aastaks oli see kahanenud vaid 1,3 protsendini. Viimast numbrit on kindlasti mõjutanud ka koroonakriis, kuid Eesti kogu eratarbimisega võrreldes on mitteresidentide vähenev tarbimine juba pikaajalisem trend. 

Intressimäärad langevad

Kõrgemale tõusnud euribor puudutab eluasemelaenude ja liisingu kaudu ligi veerandit Eesti majapidamistest. Samas on 70 protsendil Swedbanki klientidest eluasemelaenude maksed võrreldes 2022. aasta juuniga, mil kuue kuu euribor üle nulli tõusis, suurenenud kuni 100 eurot ja vaid kaheksal protsendil oli see tõus üle 250 euro. Kuna olukord tööturul on halvenenud mõõdukalt, saavad majapidamised oma laenukohustustega hästi hakkama.

Euribori langus on sel aastal küll pidurdunud, kuid Euroopa Keskpank peaks hakkama tänavu oma intressimäärasid langetama, mis toob allapoole ka turuintressimäärad. Et eluasemelaenude lepingud on seotud kuue kuu euriboriga, kandub viimase muutus laenumaksetesse viitega ehk intressimäärade langusest veel lähiajal majandusele olulist tuge ei ole. Küll aga peaks see loodetavasti lisama majapidamistele ja ettevõtetele rohkem leevendust järgmisel aastal.

Majanduskasvu tuleb oodata

Kuna viimaste aastate ülikiire hinnakasvu tõttu kukkus inimeste ostujõud mitme aasta taguse tasemeni, võtab tarbimise taastumine veel aega. Swedbanki arvestuste järgi peaks majapidamiste ostujõud ületama languse-eelse tipu alles järgmisel aastal. Vaatamata tulumaksu tõusule, prognoosib Swedbank maksuküüru kaotamise tulemusel netopalga kiiret reaalkasvu, mis peaks lubama majapidamistel järgmisel aastal tublisti rohkem tarbida.

Eesti majandus peaks küll selle aasta teisel poolel kasvule pöörduma, kuid see jääb praeguste hinnangute järgi aasta kokkuvõttes siiski langusesse. Järgmiseks aastaks prognoosib Swedbank tugevama eratarbimise, investeeringute ja ekspordikasvu toel SKT mõõdukat suurenemist. Majanduskasv taastub, kuid 2021. aasta neljandasse kvartalisse jäänud viimase SKT tipu ületame alles 2026. aastal. Seega kaotame majanduslangusega üle nelja aasta.

Praegusest maksukoormusest ei piisa

Selle ja järgmise aasta maksutõusudest hoolimata on valitsemissektori kulud tuludest tublisti suuremad. Nii on valitsusel piiratud võimalused kulude suurendamiseks ja ka majanduse toetamiseks. Eelarvepuudujäägi katmiseks tuleb valitsusel raha juurde laenata.

Valitsemissektori võlg SKT suhtes küll tõuseb, kuid see jääb Euroopa riikide võrdluses üheks madalaimaks. Pikemas ettevaates ei piisa tõenäoliselt valitsuse hiljuti väljakäidud maksu- ja kärpekavast. Sellega võib küll vähendada eelarvepuudujääki ja pidurdada võla kasvu, kuid kvalitatiivne muutus osutub meie maksukoormuse ja majanduspoliitikaga pehmelt öeldes keeruliseks. Seda enam, et praeguste suuremate riskide juures peaks valitsusel olema piisavalt puhvreid, et võimalike šokkidega valutumalt toime tulla. Arvatavasti saadab maksupoliitika muutmise vajadus meid ka veel lähiaastatel.

Kliimaministeerium valmistab ette ulatuslikke muudatusi, et riigi jäätmemajandus korda teha. Jäätmereformiga tehakse prügi sorteerimine inimestele mugavamaks ning seeläbi motiveeritakse senisest enam liigiti koguma. See tähendab, et prügi sorteerimine aitab jäätmekuludelt kokku hoida ning keskkonnasõbralikkus saab majanduslikuks motivaatoriks ka pakenditootjatele ja jäätmekäitlejatele. Omavalitsustele aga plaanitakse anda senisest rohkem vastutust jäätmete ringlussevõtu suurendamiseks.

Nüüdse süsteemi kitsaskohad

Kui suur on probleem, mida lahendama hakkame?

Igal aastal tekib Eestis ühe inimese kohta 378 kilogrammi olmejäätmeid, millest vaid ligi kolmandik läheb materjalina uuele ringile. See tähendab, et Eestis läheb raisku palju väärtuslikku materjali, mida saaks uute toodete valmistamiseks kasutada. Oma osa on selles liigiti kogumise vähesel osakaalul, aga mitte ainult. Ka ettevõtted vastutavad, et näiteks pakendid oleksid jäätmetena üldse ringlusse võetavad ning jõuaksid prügila või põletusjaama asemel päriselt uuele ringile.

Praegune süsteem ei ole tõhus. Maailmapanga eksperdid on arvutanud, et praegune jäätmete kogumise süsteem maksab Eestile umbes 99 miljonit eurot aastas. Lisaks maksab Eesti igal aastal Euroopa Liidu eelarvesse iga ringlusse võtmata plastpakendi kilogrammi eest 80 eurosenti, mis teeb 2022. aasta andmete põhjal 24 miljonit eurot. Kokku on see Eesti inimestele 123 miljoni eurone kulu. See tähendab, et iga Eesti leibkond – ka kõige keskkonnasäästlikumate eluviiside juures – maksab juba praegu selle kõige eest kokku ligi 200 eurot aastas. Seda kulu annaks käitumisega kokku hoida ning makstud raha eest saada hoopis mugavat ja kvaliteetset jäätmehooldusteenust.

Jäätmete kogumist tõhustades saab ekspertide hinnangul iga aastaga kokku hoida vähemalt 10 miljonit eurot.

Üks osa jäätmereformi muutustest puudutab pakendeid. Kui toodete pakendid oleksid ringlusse võetavad, väheneks oluliselt ka see Euroopa Liidu eelarvesse makstav 24 miljonit. Seega peame oluliselt vähendama – nii paremate pakendite loomise kui ka tõhusama pakendijäätmete kogumise kaudu – selliste plastpakendijäätmete osa, mida ringlusse ei võeta. Pakendeid targalt disainides saame olla kindlad, et need ei lõpeta prügimäel või ahjus. Samuti on oluline, et inimesed eraldaksid pakendid ülejäänud jäätmetest ning need jõuaksid pakendikonteinerisse. Selleks, et väärtuslikku ressurssi mitte raisata, peavad pingutama kõik osapooled – nii ettevõtjad, omavalitsused kui ka igaüks meist tarbijana.

Mugavus loob motivatsiooni

Paari aasta tagune jäätmevaldkonna uuring näitas, et jäätmeid ei sordita kodudes seetõttu, et kodus või prügimajas pole selleks piisavalt ruumi ning jäätmete kogumiskohad asuvad kodust liiga kaugel (näiteks pakendijäätmete puhul). Lisaks mainiti, et pole üldse selge, kas sorditud jäätmed tõesti ka ringlusse jõuavad. Inimeste ootus on tegelikult väga lihtne ja mõistetav: sordiksin, kui kõiki jäätmeliike saaks ära anda koduukselt, kui jäätmete sortimise juhised oleksid ühesed, lihtsad ja arusaadavad ning mul oleks kindlustunne, et liigiti kogutud jäätmed ei lähe prügimäele või Iru ahju.

Niisiis tuleb alustada algusest ja viia jäätmete sortimiseks vajalikud konteinerid kodudele võimalikult lähedale – siis saab kodu juurest lisaks olme- ja biojäätmetele ära anda ka pakendeid. Samuti tuleb jäätmete eest tasumise süsteem teha õiglasemaks. Inimesed, kes on juba pingutanud ja jäätmeid liigiti koguvad, ei saa sellest praegu mingisugust rahalist säästu – sordi või ära sordi, maksad ikka sama palju! Edaspidi võiks vahe olla kolmekordne, et tekiks ka majanduslik motivatsioon liigiti koguda.

Neid muudatusi on kõige hõlpsam teha, kui tulevikus esitaks jäätmearveid inimesele üks osapool ühtsetel tingimustel. Samuti on mõistlik üks kontakt nõustamisel ja erinevate jäätmemuredega tegelemisel. Jäätmehoolduse arvel olev üks summa jagatakse edaspidi osadeks, millest nähtub kulude täpsem jaotus, näiteks vedu, käitlus ja muu jäätmekorraldus.

Omavalitsused saavad sihi

Eestil on kohustus 2025. aastaks ringlusse võtta 55 protsenti olmejäätmetest ning iga järgneva viie aastaga peab ringlusse võetavate jäätmete hulk viie protsenti võrra suurenema. Praegu ei ole aga sarnast kohustust kehtestatud meie omavalitsustele, kes tegelikult jäätmevedu korraldavad. Muudatusega soovitakse igale omavalitsusele sihtarv ette seada.

Et omavalitsused saaksid ringlussevõttu reguleerida, seatakse hangetele täiendavad tingimused. Nii saab omavalitsus nõuda, et teenusepakkujad suunaksid ringlusse ettenähtud hulga jäätmeid. Jäätmete käitlemisest sõltub, milline on nende materjalide edasine mõju keskkonnale. Mida rohkem võtame oma jäätmeid ringlusse, seda enam minimeerime käideldavate materjalide ning käitlusprotsessi lühi- ja pikaajalist mõju loodusele.

Suurema vastutuse võtmine eeldab, et omavalitsused saavad juurde ka täiendavaid vahendeid.

Kuna edaspidi esitavad elanikele prügiarveid jäätmevedaja asemel omavalitsused, luuakse nii võimalus küsida elanikelt jäätmetasu. Võimalus ei tähenda tingimata, et see tasu ka päriselt lisandub, selle üle otsustab volikogu. Samas on selge, et tänased rahastusallikad (omavalitsuse eelarve ja keskkonnainvesteeringute keskuse ebaregulaarsed toetused) ei ole piisavad, et pakkuda jäätmeteenustes veelgi paremat kvaliteeti. Seeläbi saavad omavalitsused teha vajalikke investeeringuid, pakkuda elanikele liigiti kogumiseks vahendeid ning korraldada jäätmevaldkonda ringmajandavalt.

Ringluse kasv algab disainist

Olmejäätmete ringlussevõtu suurendamisel ei saa mööda vaadata pakendijäätmetest, mida on praegu olmejäätmete hulgas ligikaudu 30 protsenti. Loomulikult on oluline need olmejäätmete hulgast kätte saada, suurendades selleks pakendite liigiti kogumist kodudes, kuid ringlussevõtu võti on siiski tootjate käes. Kriitilise tähtsusega on, millisest materjalist ning detailidest kaubandusvõrku jõudev pakend üldse koosneb.

Nügimaks ettevõtteid keskkonnakestlikuma disaini suunas, näeb reform ette pakenditasu põhimõtete muutmist nii, et see arvestaks materjali ringlusse võetavust. Selliselt muutuvad ringlusse võetavast monomaterjalist pakendid tootjatele odavamaks. Keskkonnavaenulikele pakenditele rakendub ausamalt aga „saastaja maksab” printsiip. Pakenditasu tegelik eesmärk ongi, et tootja teeks valiku keskkonnasõbralikuma pakendi kasuks. Nii saavad ringlusse võetava pakendiga tooted turul konkurentsieelise ja tarbijal tekib poes võimalus teha keskkonnasõbralikum valik ning hiljem kaob ka dilemma prügikasti juures.

Toetused ringmajanduse innovatsiooniks

Jäätmereformis on aga veel rida väga olulisi muudatusi, milleta olmejäätmete ringlussevõttu suurendada ei saa.

Näiteks jäätmete põletamise maksustamine ja ladestamise tasu tõus, mis muudab ringlussevõtu odavaimaks käitlusviisiks. Eestis on olemas ringlussevõtu võimalused mitut tüüpi pakendijäätmetele. Näiteks klaaspakendijäätmeid võtavad ringlusse kolm Järvakandis asuvat ettevõtet, lisaks on olemas teatud plastiliikidele ringlussevõtu võimalused. Suur osa pakendijäätmeid võetakse ringlusse väljaspool Eestit (näiteks Soomes, Leedus, Lätis). Kõige rohkem eksporditakse metallpakendijäätmeid ning paber- ja kartongpakendijäätmeid. Seega pole liigiti kogumine kaugeltki mõttetu – kui ringlussevõtu võimalusi pole Eestis, leitakse need välismaal. Lisaks plaanib riik sortimis- ja käitlusvõimsuste tõhustamiseks Eestis teha jäätmemajandusse järgnevatel aastatel ligikaudu 60 miljoni eurose rahasüsti.

Jäätmereformi edukaks läbiviimiseks tuleb meeles pidada, et kõik need muudatused säästavad loodust ja lõppkokkuvõttes meie kõigi raha. Samal viisil saastamine ei ole enam võimalik, sest see on kahjulik meie majandusele ja loodusele. Arusaadavalt on ümberkorraldused esialgu mõnevõrra ebamugavad, kuid koostöö ja hea tahtega leiame kõigile osapooltele sobivad lahendused.

Seda uuritakse kohtutäituritelt sageli ja vastav selgituskohustus kohtutäituritel ka on.

Praktikas ei ole aga võlgnikud väga aktiivselt aegumise avaldusi esitanud ja hetkel on täitemenetluses hulganisti nõudeid, mille aegumise tähtaeg on ületatud, kuid nende lõpetamise eelduseks olev menetlus on läbimata. Artiklis selgitatakse nõuete aegumise kohaldamist just täitemenetluse kontekstis – lihtsustatuna öeldes: kui kaua võib kohtutäitur täitemenetlust läbi viia, kes peab nõude aegumist kohaldama, mida peab selleks tegema ning milline on aegumise avalduse menetlemise kord ja tähtajad.

Täitemenetluses olevate nõuete aegumine on reguleeritud peaasjalikult täitemenetluse seadustikus viidetega erinevatele teistele asjasse puutuvatele seadustele. Nõuded aeguvad erineva korra alusel ja ka erinevatel tähtaegadel (kõik tähtajad ei ole ühepikkused). Nii võib erinevate nõuete aegumise kohaldamine olla kohtutäituri kohustus ametiülesannete täitmisel või on aegumine kohaldatav näiteks võlgniku avalduse alusel.

Võlgnikud peavad arvestama ka sellega, et aegumise kohaldamine sissenõudja nõude suhtes ei lõpeta täitemenetlust kohtutäituri tasu nõudmise suhtes – kohtutäituri tasu ja täitekulude sissenõudmine jätkub samas menetluses kuni tasumiseni või siis omakorda kohtutäituri nõude aegumiseni.

Väärteo- või kriminaalasjas välja mõistetud nõuded

Kohtutäiturid kohaldavad ametiülesannete raames aegumist väärteo- ja kriminaalasjades välja mõistetud nõuetele (trahvid, kaasnevad menetluskulud, riigilõivud, sundrahad jm) tulenevalt karistusseadustikus sätestatud korrast. Nendes asjades on kohtutäitur kohustatud aegumise tähtaegu ise arvutama ja karistusseadustikust tulenevaid aegumise pikenemise asjaolusid iseseisvalt tuvastama.

Aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise või aresti kohaldamise ajaks ehk kinnipidamiskohas viibimise ajal nõue ei aegu. Kui aegumise tähtpäev on saabunud, peab kohtutäitur nõude menetlemise lõpetama enda initsiatiivil, koostades nõude täitemenetluse lõpetamise otsuse. Täitemenetlus jätkub aga seni, kuni on tasutud kohtutäituri tasud ja täitekulud.

Üks erisus tähtaja alguse arvutamisel nendes asjades seisneb selles, et aegumise tähtaega arvutatakse alates nõude välja mõistmise kohta tehtud otsuse jõustumisest. Väärteoasjades on aegumise tähtaeg neli aastat, kriminaalasjades aga seitse aastat.

Muud nõuded

Olulisem seadusemuudatus nõuete aegumise kohaldamise kohta jõustus 1. aprillil 2021. aastal. Seadusandja täpsustas uue regulatsiooniga, kuidas aegumise kohaldamist peab korraldama ja millest peab kohtutäitur lähtuma. Samuti kehtestati kohtutäituri tasu määra vähendamise sätted ja aegumise avalduse läbivaatamise menetlemise kord. Regulatsiooni kohaselt peab võlgnik aegumist kohtutäiturilt ise taotlema, avalduse vaatab läbi kohtutäitur ja selle eest tuleb talle maksta avalduse läbivaatamise tasu.

Aegumise kohaldamine sõltub sissenõudja nõusolekust ja selle järel tuleb kohtutäiturile maksta ka vähendatud määras kohtutäituri tasu. Aegumise tähtaja algust loetakse nendes asjades nõude täitmisele esitamisest (täitmisavalduse esitamise kuupäev), mitte lahendi jõustumisest. Sagedasem tähtaeg on 10 aastat, kuid see võib varieeruda eri liiki nõuete puhul kahest aastast kuni 20 aastani.

Nagu märgitud, jätkab kohtutäitur sissenõudja nõude aegumise kohaldamisel menetlust tasumisele kuuluva kohtutäituri tasu ja täitekulu sissenõudmiseks.

Võlgnik võib nõude aegumise kohaldamiseks pöörduda ka otse kohtu poole, sellisel juhul tuleb tal tasuda ka riigilõiv. Seadusandja võimaldab võlgnikul ise valida, kas ta esitab avalduse kohtutäiturile või kohtusse. Erinevuseks on menetlemisega kaasneva tasu suurus –kohtutäituri tasu avalduse läbivaatamise eest on soodsam kui kohtule esitatava avalduse riigilõiv. Õiguslikud tagajärjed on mõlemal juhul sisuliselt samad, küll selle erinevusega, et kohtutäituri menetluses võib sissenõudja aegumise kohaldamisega mitte nõustuda ja sel juhul tuleb võlgnikul kohtumenetlus ikkagi ette võtta.

Kuna eri liiki nõuete puhul on aegumise tähtajad erinevad ja need on laiali pillutatud erinevatesse seadustesse, on menetlusosalistel üsna keeruline tuvastada, millist tähtaega konkreetselt tema asjades kohaldada tuleb. Aegumist puudutav info on kokku kogutud Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja veebilehel, kust see vajadusel leitav on. Esmane nõustaja on ikkagi asja menetlev kohtutäitur.

Esmajärjekorras peaks võlgnik tegema endale selgeks, millise kohtutäituri menetluses teda puudutavad nõuded on ning kas sissenõudja nõude täitmiseks ettenähtud tähtaeg on saabunud või mitte. Infot saab küsida asja menetlevalt kohtutäiturilt näiteks e-posti teel. Samuti väljastab Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda võlgniku soovil tema suhtes menetlevate toimikute andmeid nii e-posti teel kui ka vastuvõtule tulles kohapeal.

Ilma aegumistähtaja tuvastamiseta võib juhtuda, et aegumise avaldus esitatakse ja kohtutäiturile makstakse avalduse läbivaatamise tasu ilmaasjata. Seetõttu on igati mõistlik enne avalduse esitamist oma täiteasjad hoolikalt läbi vaadata.

Aegumise kohaldamise statistika

Kuigi aegumise regulatsioon muutus 2021. aasta aprillis, on kohtutäiturite menetluses endiselt täiteasju, kus oleks võimalik aegumist kohaldada, kuid võlgnik ei ole selleks midagi ette võtnud. Hinnanguliselt on avalduse esitanud vaid neljandik võlgnikest.

Aegumise avalduse läbivaatamise tasu on 15 eurot, millele lisandub käibemaks. 2024. aastal on tasu 18,30 eurot.

Tuleb tõdeda, et isegi kui seadusandlikud võimalused võlast vabanemiseks on loodud, ei ole inimesed kas teadmatusest või muul põhjusel altid neid õigusi kasutama. Kui aegumise tähtaeg on saabunud, aga aegumise kohaldamiseks vajalik menetlus on läbimata, nõuab kohtutäitur võlgnikult sissenõudja kasuks vahendeid edasi ja seda täiesti seaduslikult.

Nõuded, mille täitmise aegumise tähtaeg on küll saabunud, aga kohaldamiseks vajalik menetlus läbimata, iseenesest ei aegu. Seadusandlikult ei ole selliste nõuete lõpetamiseks muid aluseid ette nähtud. Kuna osa nõudeid on ka päritavad (ei lõpe võlgniku surmaga), jääb aegumise kohaldamise avalduse esitamine pärijate korraldada.

Saldeerimine on raamatupidamises kasutatav mõiste, mis tähendab vastavate kontode saldode vähendamist ning varade ja kohustiste või tulude ja kulude kajastamist aruannetes netosummas. Tuleb kohe märkida, et üldjuhul on raamatupidamisaruannetes saldeerimine keelatud. See on lubatud vaid erandjuhtudel. Eesti finantsaruandluse standardis on saldeerimise keeld ja selle erandid sätestatud RTJ-s 2 „Nõuded informatsiooni esitusviisile raamatupidamise aastaaruandes“.

Varade ja kohustiste saldeerimine

Toetudes RTJ 2 punktile 20 ei saldeerita bilansis varasid ja kohustisi, välja arvatud juhul, kui ettevõttel on selleks juriidiline õigus ja kui on tõenäoline, et seda õigust ka kasutatakse. Kuigi võlaõigusseaduse kohaselt ei eelda tasaarvestamine alati vastaspoole nõusolekut, see tähendab, et juriidiline tasaarvestamise õigus on paljudel juhtudel olemas, peab nõuete ja kohustiste saldeerimiseks raamatupidamises olema täidetud ka teine tingimus: peab olema tõenäoline, et seda õigust ka kasutatakse. 

Näide 1

Nõude ja kohustise saldeerimine

• • Hulgimüügifirma Droon ostab firmalt Hari koristusteenust ja müüb talle omakorda koristustarbeid. 2023. aasta lõpus võlgnes firma Droon firmale Hari koristusteenuse eest 400 eurot ja firma Hari firmale Droon koristustarvete eest 500 eurot.
  • Vaatame kahte varianti:

Variant A

·         Eeldame, et ettevõtete Droon ja Hari vahelises lepingus on säte, et vastastikused nõuded ja kohustised tasaarvestatakse iga kvartali lõpus ning alates lepingu sõlmimisest on need tasaarvestused ka toimunud.

Kuna on olemas lepinguline tasaarvestuse õigus ning selle kasutamine on tõenäoline, kajastab firma Droon oma raamatupidamises aasta lõpu seisuga nõude firma Hari vastu 100 eurot ning firma Hari kohustise 100 eurot.

Variant B

·         Eeldame, et lepingus on tasaarvelduse kokkulepe olemas, kuid varasematel perioodidel ei ole tasaarvestusi tehtud ning neid ei plaanita teha ka tulevikus.

Kuna juriidiline alus tasaarvestamiseks on olemas, kuid tasaarvestuse toimumine ei ole tõenäoline, kajastab firma Droon oma raamatupidamises nõude 500 eurot ja kohustise 400 eurot ning firma Hari nõude 400 eurot ning kohustise 500 eurot.

Näide 2

Nõude ja kohustiste saldeerimine

• • Ettevõte Fakiir nõuab ehitusettevõttelt Graniit 5000 eurot leppetrahvi 2023. aastal lõpetatud ehitise tähtaja ületamise eest. Ettevõte Graniit on leppetrahvi nõude vaidlustanud ega ole seda tasunud. Ettevõte Fakiir on ettevõttelt Graniit ostnud ehitusmaterjali ning võlgneb selle eest 2023. aasta lõpu seisuga 3000 eurot. Ettevõtte Fakiir juhtkond on otsustanud, et leppetrahvi nõue tasaarvestatakse ühepoolselt võlgnevusega kauba eest. Raamatupidajale on antud korraldus võlgnevust leppetrahvi võrra vähendada ning kajastada raamatupidamises leppetrahvi nõue summas 2000 eurot.

Kuna tasaarvestada ei saa nõuet, millele teine pool võib esitada vastuväiteid, see tähendab, et tasaarvelduseks puudub juriidiline alus, ei ole saldeerimine lubatud ning ettevõte Fakiir peab oma raamatupidamises kajastama kohustise summas 3000 eurot. Kuna leppetrahvi laekumine ei ole kindel, tuleb leppetrahvi nõuet käsitleda tingimusliku varana, mille kajastamisel peab lähtuma RTJ-st 8 „Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad“, mille punkti 51 kohaselt ei kajastata tingimuslikku vara bilansis, s.t ettevõte Fakiir ei saa leppetrahvi nõuet bilansis kajastada ning peab selle kohta avaldama informatsiooni lisades.

Tulude ja kulude saldeerimine

Kuigi tegelikus äripraktikas tehinguosaliste vahel tulude ja kulude tasaarvestamist ei toimu, tuleb raamatupidamises ette ka arvestuslikku tulude ja kulude saldeerimist.

Tulude ja kulude saldeerimine on samuti üldjuhul keelatud, kuid üksikutel juhtudel seda lausa nõutakse. Tulude ja kulude saldeerimist käsitleb RTJ 2 punkt 28, mille kohaselt kasumiaruandes tulusid ja kulusid ei saldeerita. Sama punkti kohaselt on erandiks põhitegevusega mitteseotud tulud ja kulud, mis on tekkinud ühest ja samast või sarnaste tehingute kogumist ning mis ei ole eraldivõetuna olulised.

Näiteks kajastatakse netosummana

• põhivara müügiga seotud tulud ja kulud (põhivara müügi kasum või kahjum),
• valuutakursi muutusest tekkinud kasumid ja kahjumid,
• kohtuprotsessidega seotud kulud ja sama protsessiga seotud tulud,
• kasumid ja kahjumid kapitaliosaluse meetodi kasutamisest,
• kasumid ja kahjumid finantsinstrumentide müügist ja ümberhindlusest,
• rentniku rendikulud ja sama rendiobjekti allrendist saadud tulud.

Näide 3

Kapitaliosaluse kasumite ja kahjumite saldeerimine

• • Ettevõte Ilo kajastab investeeringuid sidusettevõtetesse Jaks ja Jõud kapitaliosaluse meetodil. 2023. aastal oli investeeringult sidusettevõttesse Jaks kapitaliosaluse kasum 4000 eurot ja investeeringult sidusettevõttesse Jõud kapitaliosaluse kahjum 3000 eurot. On teada, et sidusettevõttesse Jõud tehtud investeeringu väärtus Ilo bilansis oli enne kapitaliosaluse kahjumi kajastamist 1200 eurot.

Ettevõte Ilo kajastab raamatupidamisesinvesteeringuid nii

• • Kuna kapitaliosaluse kahjum sidusettevõttelt Jõud ületab investeeringu väärtust, saab kapitaliosaluse kahjumi 2023. aasta kasumiaruandes kajastada ainult osaliselt, summas 1200 eurot. Katmata kapitaliosaluse kahjum 1800 eurot kajastatakse bilansiväliselt ning avalikustatakse aastaaruande lisas. 
  • Kapitaliosaluse kasum sidusettevõttelt Jaks summas 4000 eurot ning sidusettevõtte Jõud kapitaliosaluse kahjumi kaetud osa 1200 eurot saldeeritakse ning kasumiaruandes kajastatakse kasum kapitaliosaluse meetodi kasutamisest summas 2800 eurot.

Selle näite puhul on oluline teada, et kuigi kapitaliosaluse kasumid ja kahjumid kokkuvõttes saldeeritakse, tuleb esialgsed kasumid ja kahjumid ikkagi kajastada investeeringute lõikes, s.t erinevate investeeringute kasumeid ja kahjumeid ei saldeerita. Seega ei saa sidusettevõtte Jõud kahjumit katta sidusettevõtte Jaks kasumi arvel.

Tarbijad on pidanud viimastel aastatel kiirelt kohanema, et oma ostuotsustes veelgi teadlikumaid valikuid teha. Sellele on kaasa aidanud nii Covid-19 pandeemia kui ka geopoliitiline kriis, millele järgnes elukalliduse tõus, mis on tõenäoliselt Eesti tarbijate ostuharjumusi muutmas.

Sel aastal välja tulnud Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu kohaselt on Eesti tarbija jätkuvalt teadlik oma tarbijaõigustest. Sealjuures peab Eesti tarbija oluliseks samu tarbijaõiguse suundi, mis on südamelähedased ka Euroopa Liidus üldiselt – keskkonnasõbralik tootmine ning toodete pikk kasutusiga.

Digitaalne maailm kui uus väljakutse tarbijatele

Tehnoloogia areng on inimeste ellu toonud palju uuendusi, seda kindlasti ka tarbija tasandil. Kui uuendused tähendavad reeglina teatud teenuste või tehnoloogiate parendamist, siis on mündil alati ka teine pool. Täiustatud andmete ja tehisintellekti kasutamine võib haavatavamad tarbijarühmad, näiteks noored või vanemad tarbijad, asetada nõrgemasse positsiooni ettevõtete ees, kes kontrollivad tarbijatele pakutavaid valikukeskkondi, et sellega tarbijate käitumist veebis ostlemisel mõjutada. Tarbijatele turvalisema digitaalse ruumi loomine, kus nende õigused on paremini kaitstud, tagab aga võrdsemad tingimused.

Tarbijapoliitika internetipõhiste ja digiteenuste valdkonnas on üks valdkondi, millele Euroopa Parlament on tähelepanu pööranud. Eesmärk on tugevdada veebiplatvormide poolset kaasreguleerimist, et kaitsta tarbijaid ebaseadusliku või kahjuliku veebisisu eest.

Digitaalne haavatavus ei puuduta siiski üksnes madala digitaalse kirjaoskusega tarbijagruppe, sest infokülluse ajastul võib ka tähelepanelik tarbija tehingut tehes valvsuse kaotada. Euroopa Komisjoni algatusega peaks tarbijatele olema tagatud veelgi selgem ja arusaadavam teave toodete ja teenuste kohta, eriti kui need on soetatud veebikeskkonnast. Eesmärk on tugevdada meetmeid, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid nagu eksitavad reklaamid või agressiivsed kaubandustavad.

Garantiitingimused kehtivad ka digisisule

Kauplejad peavad tagama, et tarbijate puhul, kes on soetanud näiteks nutikella, -telefoni või muu tarkvara sisaldava toote, rakendub sama õiguskaitse kui teiste toodete puhul. Sealjuures on oluline teada, et esimese 12 kuu jooksul ilmnenud puuduste puhul eeldatakse, et puudus oli olemas juba asja tarbijale üleandmise hetkel. Müüja peab soovi korral vastupidist tõendama.

Oluline on teada, et digitaalne sisu ja teenus ei pea vastama lepingutingimustele ainult esmase üleandmise ajal, vaid kauplejal on kohustus lepingutingimustele vastavuse tagamiseks neid uuendada. Näiteks e-lugerisse raamatu allalaadimisel tuleb tarbijale seadme uuendusi pakkuda ajavahemiku jooksul, mil tarbija võib seda mõistlikult eeldada.

Tarbijal on õigus nõuda kauplejalt lepingule mittevastava kauba parandamist või asendamist. Toote parandamine või asendamine peab olema tarbijale tasuta ning see tuleb läbi viia võimalikult kiiresti ja tarbija jaoks ebamugavusteta. Lepingust taganemise (raha tagasisaamise) õigus tekib tarbijal siis, kui toote mittevastavuse alus on piisavalt tõsine, toodet pole võimalik asendada või kauplejal ei õnnestu kaupa parandada.

Õigus toodete remontimisele

Euroopa Liit on astumas olulist sammu säästvama tarbimise edendamise suunas. 21. novembril hääletas Euroopa Komisjon remondiõigust käsitleva ettepaneku poolt, mis peaks julgustama tarbijaid tulevikus tooteid enne asendamist parandada proovima. Sellega seoses peavad kauplejad edaspidi pakkuma toodetele kahe aasta jooksul ehk pretensiooni esitamise õiguse raames tasuta remonti, pikendamaks toodete kasutusiga. Samuti plaanitakse ühtlustada remonditeenuste Euroopa kvaliteedistandardit, mis suurendaks tarbijate usaldust remonttööde kvaliteedi suhtes.

Arutluses on olnud ka ettepanek kehtestada pikem juurdepääs varuosadele, et teatud tootegruppidele oleksid remondiks vajaminevad varuosad kogu toote eeldatava eluea jooksul kättesaadavad. Millises sõnastuses ning mahus remondiõigust puudutav regulatsioon vastu võetakse, sellele annab vastuse aga lähitulevik.

E-kaubandus – tunne ära pahalane netist

Kahjuks on jätkuvalt igal kuul pöördumisi seoses kahtlaste veebikauplejate lehekülgedelt sooritatud ostudega, kus hea hind ning kena pilt kutsuvad soetama toodet, mis kas ei jõua tarbijani või jõuab märkimisväärselt erinevana. Siinkohal tasub tarbijale veel kord meelde tuletada vana tõde: kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis see tõenäoliselt ei olegi.

Enne e-poest kauba tellimist tuleb kindlasti selgeks teha, kas müüja on juriidiline isik või eraisik. Kõige lihtsam on vaadata, kelle pangakontole tuleb teenuse või kauba eest raha kanda (eraisiku või firma arvele). Lisaks on arukas kontrollida, kas ettevõte on registreeritud äriregistris. Kui müüja on eraisik, ei kehti kaubale või teenusele seadusest tulenev kaitse ega laiene tarbijate õigused (pretensiooni esitamise õigus, 14-päevane taganemisõigus jne) ning pettunud klient ei saa probleemide korral pöörduda tarbijavaidluste komisjoni poole.

E-poe veebilehel peab kindlasti olema järgmine teave:

• ettevõtte nimi ja asukoht ning e-posti aadress ja telefoninumber, kuhu probleemide puhul pöörduda;
• kauba tagastamise, pretensiooni esitamise ning garantii tingimused;
• kui kaua võtab aega kauba kohalejõudmine ja mis tingimustel tagastatakse sobimatu kaup;
• kes kannab tagastamiskulud.

Kodulehe tippdomeen .ee või lehe eestikeelne sisu ei anna alust arvata, et tegemist on Eesti ettevõttega. Välismaise e-poe kodulehel peaks olema ka märgitud, milliste riikide seadused sealt ostes kehtivad.

Igaks juhuks tasub otsida lisainfot müüja varasema tegevuse ja ostjatega käitumise kohta. Üks hea infoallikas on tarbijavaidluste komisjoni must nimekiri komisjoni otsuseid mitte täitnud kauplejatest.

Erinevalt füüsilisest poest ei ole tarbijal võimalik e-poest ostetud tooteid enne ostu näha ega proovida. Euroopa Liidus on alati võimalik kaup 14 päeva jooksul tagastada otsust põhjendamata. Taganemissoovist peaks kauplejat kirjalikult teavitama, näiteks e-posti teel. Taganemisõigus ei kehti kõigile toodetele ja teenustele, näiteks reisidele, isikupärastatud toodetele ehk graveeritud ehetele või enda valitud pildiga T-särkidele, majutusteenustele, hügieenilistel põhjustel mittetagastatavatele toodetele või kiiresti riknevatele kaupadele.

E-poodidel on võimalus valida, milliseid maksevõimalusi nad klientidele pakuvad. Samuti kehtib kohustus kliente erinevatest maksevõimalustest teavitada. Veebipoodides, kus on vaid ettemaksu võimalus, tuleks oste sooritada ettevaatusega. Euroopa Liidu seadusandluse järgi ei ole alust näiteks krediitkaardiga maksmisel või Euroopa Liidu sisest makset tehes kliendilt rohkem raha küsida.

Tarbijavaidluste kohtuväline lahendamine

Tarbijavaidlused leiavad reeglina lahendi osapoolte vahel – seda kinnitab ka eelnevalt viidatud konjunktuuriinstituudi uuring, kust nähtub, et tekkinud probleemide või kaebuste korral leiavad tarbijad lahenduse koostöös kauplejaga.

Kui osapooled omavahel kokkuleppele ei jõua, on alati võimalik jätkata vaidlust tarbijavaidluste komisjonis, mis on sõltumatu ja erapooletu üksus ning mille pädevuses on lahendada tarbijate ja kauplejate vahelisi lepingust tulenevaid vaidlusi. Kuigi tarbijavaidluste komisjoni otsused ei ole sundtäidetavad, kannustab kauplejaid otsuseid täitma asjaolu, et otsuseid mittetäitvad ettevõtted satuvad tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti musta nimekirja.

Tarbijavaidluste komisjonile laekub aastas umbes 4000 avaldust ning see arv kasvab igal aastal mitmesaja võrra. Nendest omakorda jõuab tarbijavaidluste komisjoni otsuseni suurusjärgus tuhat kaebust ehk enamik avaldusi laheneb juba eelmenetluses.

Möödunud aasta tarbijavaidlusi mõjutasid paljuski e-kaubanduse ja veebipoodidega seotud pöördumised. Enamik tarbijavaidluste komisjoni poole pöördumistest oli seotud tarnimata kaupadega ja/või sel juhul saamata jäänud kauba eest raha tagastamata jätmisega. Üle poolte pöördumistest oli eelnimetatud põhjustel. Suuremad tootegrupid, mille osas tarbijad kauplejatega omavahel probleeme lahendada ei suutnud, olid mööbel, tervise- ja ilutooted ning sisustus- ja elektroonikakaubad.

Piiriülesed kaebused

Euroopa Liidu tarbijakeskuste võrgustik, kuhu kuuluvad kõigi liikmesriikide keskused ning lisaks Norra ja Islandi keskused, tegeleb aastas kokku ligi 120 000 tarbija pöördumisega. Selliste pöördumiste hulka kuuluvad lisaks e-kaubanduse tehingutele ka reisijaõigustega seotud pöördumised, autorent, majutus, aga ka tühistatud ürituste ning suuremate ostudega, näiteks autode või remonttöödega seotud kaebused.

Euroopa Liidu 29 liikmesriigi tarbijaõigusele spetsialiseerunud juristide eesmärk on teavitada Euroopa tarbijaid nende õigustest ja pakkuda abi piiriüleste kaebuste korral, eesmärgiga jõuda kaebuse esitaja kasuks tehtud kohtuvälise lahendini. Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide rahastatud võrgustik suutis eelmisel aastal tarbijatele tagasi saada ligi 10 miljonit eurot. Tegelik majanduslik kasu on aga veelgi suurem, sest paljudel juhtudel suudeti probleeme ennetada, näiteks hoiatades inimesi ebaausate kauplejate või tellimuslõksu langemise eest.

Üks võlasuhte lõppemise aluseid on tasaarvestus. Tasaarvestus on spetsiifiline võlasuhte lõpetamise viis põhjusel, et tasaarvestus ei eelda teise võlasuhte poole nõusolekut. Tasaarvestus on kujundusõigus, mille kasutamise korral pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõpevad.

POOLED

Praktikas käsitletakse tasaarvestust tihtilugu pooltevahelise kokkuleppena, millele oodatakse vastaspoole aktsepti, kuid seda pole vaja. Võlaõigusseaduse (VÕS) regulatsiooni kohaselt ei ole tasaarvestus leping, kuigi pooled võivad tasaarvestuse teostada ka kokkuleppeliselt lepinguga.

Tasaarvestuse pooli on kaks:

• tasaarvestav pool – isik, kes soovib oma nõude teise poolega tasaarvestada ja teeb selleks avalduse ning
• teine pool – isik, kelle nõue tasaarvestatakse ning kes osaleb tasaarvestuses passiivselt.

Tasaarvestavale poolele kuuluvat nõuet nimetatakse aktiivnõudeks (nõue, millega teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestatakse) ning teisele poolele kuuluvat nõuet nimetatakse passiivnõudeks (nõue, mida tasaarvestatakse ja mis on suunatud tasaarvestava poole vastu).

EELDUSED

Tasaarvestuse teostamiseks on vajalik, et oleks täidetud tasaarvestuse eeldused:

• Tasaarvestuse õiguse tekkimine ehk tasaarvestuse olukorra eksisteerimine.
• Tasaarvestuse avalduse tegemine ja selle teisele poolele kättetoimetamine.

Õiguse tekkimine

Tasaarvestuse õiguse tekkimiseks on vajalik, et kahe isiku ehk tasaarvestuse poolte vahel on vastastikused rahalised või muud samaliigilised nõuded. Praktikas on peamised siiski rahalised nõuded.

Näide 1

Osaühingul on aktsiaseltsi vastu rahaline nõue summas 3000 eurot. Aktsiaseltsil on osaühingu vastu asja üleandmise nõue. Tasaarvestust ei ole võimalik teha, sest nõuded pole samaliigilised.

Tasaarvestuse õiguse kindlakstegemisel tuleb lisaks kontrollida seda, et konkreetse nõude tasaarvestamine ei oleks keelatud ehk kas esineb piiranguid tasaarvestuse tegemiseks. Tasaarvestuse piirangud on toodud võlaõigusseaduse §-s 200. Näiteks ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet (näiteks elatis), surma põhjustamise või tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Selliste nõuete tasaarvestamine ei ole võimalik ning vastava nõude suhtes tehtud tasaarvestuse avaldus on tühine ega oma õiguslikke tagajärgi.

Palju vaidlusi tekitav tasaarvestuse piirang sisaldub võlaõigusseaduse § 200 lõikes 4, mis sätestab, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Selgitamist vajab, mida on seadusandja pidanud silmas vastuväite all VÕS § 200 lõike 4 tähenduses, sest olemuslikult saab ju kõigile nõuetele esitada vastuväiteid.

Riigikohus on 15.06.2021 lahendis kohtuasjas nr 2-19-15657 selgitanud, et tasaarvestust välistavad vastuväited saavad olla üksnes sellised, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (näiteks kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud või kohustus on kehtetu). Tegemist peab olema vastuväitega, mis annab poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud aja jooksul keelduda. Seega ei piisa tasaarvestuse välistamiseks üksnes sellest, kui üks võlasuhte pooltest ütleb, et ta lihtsalt ei nõustu teise poole nõudega või et nõue on vaieldav.

Tasaarvestuse õiguse tekkimiseks ei piisa üksnes tasaarvestuse poolte vastastikuste nõuete olemasolust. Tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu (sõltumata sellest, kas selle nõude täitmise tähtaeg on saabunud või mitte).

Seega, peab aktiivnõue ehk nõue, millega tasaarvestatakse, olema sissenõutav (täitmise tähtaeg peab olema saabunud), kuid passiivnõue ehk nõue, mida tasaarvestatakse, peab olema täidetav (teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele).

Tasaarvestuse õiguse tekkimise ajahetk on oluline eelkõige kahel põhjusel.

• Tasaarvestusel osalevad nõuded lõpevad tasaarvestuse avalduse tegemise korral tagasiulatuvalt alates ajahetkest, mil tasaarvestuse olukord tekkis. Antud asjaolu omab tähendust eelkõige tasaarvestatud nõudega seotud kõrvalkohustuste osas, mis lõpevad nõude lõppemise korral (intressinõue, viivisenõue, leppetrahvinõuded).
• Pärast seda, kui on tekkinud õigus nõuded tasaarvestada, ei saa hilisemad sündmused üldjuhul tasaarvestust takistada. Kui näiteks passiivnõue pärast tasaarvestuse olukorra saabumist loovutatakse, siis saab tasaarvestada sooviv isik oma nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja suhtes, sätestab võlaõigusseaduse § 171 lõige 3. Tasaarvestuse võimalust ei mõjuta ka teise poole suhtes pankroti väljakuulutamine pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist, nagu on kirjas pankrotiseaduse §-s 99.

Avaldus

Seega, tasaarvestatavad nõuded ei lõpe mitte tasaarvestuse avalduse kättesaamise hetke seisuga, vaid ajast, mil vastastikuseid nõudeid võis tasaarvestada. Küll on tasaarvestuse avalduse kättetoimetamine ja selle kättesaamine vajalik selleks, et võlasuhte lõpetamise toiming ehk tasaarvestus oleks kehtiv.

Tasaarvestuse teostamiseks on vajalik avalduse tegemine teisele poolele. Avaldus jõustub (tasaarvestus on teostatud), kui teine pool on tasaarvestuse avalduse kätte saanud. Kuigi seadus ei näe ette tasaarvestuse avaldusele vorminõudeid, on mõistlik teha avaldus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, et vaidluse korral oleks avalduse tegemist ja selle tegemise aega võimalik lihtsamini tõendada.

Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud tasaarvestuse avaldus on tühine ehk sellisel avaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi. Selle piirangu eesmärk on tagada pooltevaheliste suhete selgus tasaarvestuse võimalikkuse ja ulatuse osas.

Tasaarvestada on võimalik ka eri vääringutes väljendatud rahalisi nõudeid, kuid rahalised kohustused tuleb ümber arvestada ühte vääringusse. Tasaarvestus toimub vahetuskursiga, mis arvestatakse tasaarvestamise päeva seisuga tasaarvestava poole tegevuskohas, selle puudumisel aga elu- või asukohas. Tasaarvestamine ei ole lubatud, kui vahetuskursid ei ole turul vabalt kujunenud. Võlaõigusseadus ei sätesta otsesõnu, mida tuleks mõista tasaarvestamise päeva all. Õiguskirjanduses on leitud, et tasaarvestamise päevana tuleks mõista eelkõige tasaarvestuse õiguse tekkimise päeva.

PROTSESSUAALNE TASAARVESTUS

Kohtumenetlustes on võimalik esitada ka protsessuaalne tasaarvestuse avaldus. Protsessuaalse tasaarvestuse kasutamine on võimalus kostja jaoks ja selle kaudu paneb kostja vastuseks hageja nõudele maksma oma nõude protsessuaalse vastuväitena, ilma et ta peaks esitama selleks vastuhagi. Kui vastuhagi esitamisega kaasneb riigilõivu tasumine, siis protsessuaalse vastuväite esitamisega riigilõivu tasumise kohustust ei ole.

Oluline on siinjuures arvestada, et kui kohtumenetluses esitatakse tasaarvestuse vastuväide, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, peab kohus sisuliselt hindama, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Sellises olukorras VÕS § 200 lõige 4 ei kohaldu. Seega, kui kohtumenetluses on esitatud protsessuaalne tasaarvestus, peab kohus sisuliselt hindama nii hageja nõuet kui ka kostja nõuet, mis esitati tasaarvestuse avaldusena.

TAGAJÄRG

Tasaarvestuse tagajärg on vastastikuste nõuete lõppemine kattuvas ulatuses, kui tasaarvestuse materiaalsed eeldused (tasaarvestuse õiguse olemasolu ja avalduse tegemine) on täidetud.

Näide 2

Osaühingul on nõue aktsiaseltsi vastu summas 4000 eurot ning aktsiaseltsil on osaühingu vastu nõue summas 3000 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad osaühingu ja aktsiaseltsi vastastikused nõuded kattuvas ulatuses summas 3000 eurot. Tasaarvestuse tulemusena on aktsiaseltsi nõue osaühingu vastu lõppenud täies ulatuses, kuid osaühingul on aktsiaseltsi vastu jätkuvalt nõue summas 1000 eurot.

Arusaadavalt on tegemist lihtsustatud näitega. Nagu eelnevalt viidatud, tuleb iga õigussuhte raames eraldi hinnata, millal on tekkinud tasaarvestusolukord ning sellest tulenevalt saab kindlaks määrata vastastikuste nõuete suuruse, mida tasaarvestatakse.

KOKKUVÕTE

Võib tõdeda, et tasaarvestusel kui võlasuhte lõppemise viisil on nii plusse kui ka miinuseid. Esmapilgul võib tasaarvestus tunduda ahvatlevana just põhjusel, et see ei vaja teise poole nõusolekut ning võlasuhte poolel on võimalik ühepoolselt ümber kujundada ehk võlasuhe lõpetada. Samas on tasaarvestuse puhul rida tingimusi, mille olemasolu on mõistlik eelnevalt kontrollida vältimaks asjatuid vaidlusi.