29.03.2017 Kolmapäev

Eesti ettevõtted ei võimalda soovijatel piisavalt kaugtööd teha

Eesti ettevõtted ei paku oma töötajatele nii palju võimalusi kaugtööks, kui töötajad sooviks, selgub sotsiaalministeeriumi tellimusel koostatatud tööelu uuringust.

"Kokkuvõtteks võib tööelu-uuringu tulemuste põhjal järeldada, et inimeste soov kaugtöö vormis töötada on aastatega suurenenud, kuid sellise töövormi võimaldamine ei ole vajadusele järele jõudnud," märgitakse kolmapäeval avaldatud uuringu kokkuvõttes. "Kaugtöö tegemise kasvuks on lähitulevikus potentsiaali, kuna on olemas lõhe selle vahel, kui palju praegu kaugtöö tegijaid on ja kui palju on töötajaid, kelle tööd saaks potentsiaalselt ka kaugtöö vormis teha, kuid hetkel tööandja seda ei võimalda," lisatakse samas.

Uuringu tulemustest ilmneb, et kuue aastaga ei ole Eestis kasvanud kaugtööd tegevate inimeste osakaal. Eestis oli 2015. aastal kaugtööd teinud 20 protsenti töötajatest, mis on sama suur näitaja kui 2009. aastal.

Mõnevõrra on vähenenud kaugtöö tegemise hulk nende seas, kes on kaugtööd teinud, märgitakse uuringu kokkuvõttes. Suurim osa kaugtöö tegijatest töötab väljaspool tavapäraseid tööruume alla veerandi tööajast, enamiku või kogu tööaja jooksul tegi 2015. aastal kaugtööd 24 protsenti.

Kaugtööd teevad soo lõikes oluliselt rohkem mehed ja vanuse lõikes 25–49-aastased töötajad. Ametialalt on kaugtöö tegemine enim levinud juhtide ja tippspetsialistide seas, teistes ametigruppides on kaugtöö tegijate osakaal kaks kuni viis korda madalam.

Tegevusalade lõikes on enim kaugtööd teinud töötajaid info ja side valdkonnas, kus neid on 47 protsenti, ehituses on selliseid töötajaid 31 protsenti, nagu ka kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevusega seotud aladel, vähim tehakse kaugtööd tervishoiu ja sotsiaalhoolekande ja töötleva tööstuse aladel, kus seda on vastavalt 12 ja 9,4 protsenti.

Uuringust selgus ka, et nende ettevõtete osakaal, miss võimaldavad töötajatele kaugtöö vormis töötamist on kahanenud. Kui 2009. aastal oli kaugtööd tegevaid töötajaid 21 protsendis organisatsioonidest, siis 2015. aastal oli selliseid 18 protsenti. Enim on kaugtöö kasutusel MTÜ-des ja sihtasutustes ning oluliselt vähem äriühingutes ning riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustes, selgus uuringust.

Rahvusvahelistes uuringutes on leitud, et töö- ja pereelu ühildamist toetav organisatsioonikultuur tõstab märkimisväärselt juhtide valmidust võimaldada töötajatele kaugtöö tegemist, viidatakse uuringutulemuste ülevaates ning lisatakse, et see seos tuleb välja ka tööelu-uuringust. Organisatsioonidest, kus kaugtöö vorm on kasutusel, peab töötajate vajadusi sobitada tööd muu elukorraldusega väga või pigem oluliseks 76 protsenti, ülejäänud organisatsioonidest 65 protsenti. Kaugtöövormi võimaldavate organisatsioonide seas on ka vähem neid, kes peavad oluliseks tugevat järelevalvet töötajate üle: tugevat järelevalvet peab neist oluliseks 44 protsenti, ülejäänud organisatsioonidest aga 59 protsenti. Kaugtööd võimaldavad organisatsioonid on samuti paindlikumad selles, kuidas kujuneb töötajate tööaeg – tööaja määrab ainult tööandja, ilma et töötajatel oleks võimalust seda muuta, 21 protsendis sellistest ettevõtetest, ülejäänute seas oli see osakaal 33 protsenti.

Kaugtöö iseloomustab töökorraldust, kus inimesed töötavad osaliselt väljaspool organisatsiooni tavapäraseid tööruume. Selline töökorraldus on enim levinud teadmistepõhistel töökohtadel, kus töötajad ei ole enam seotud konkreetse asukohaga, et tööd valmis teha. Kuna viimaste aastakümnete jooksul on toimunud suured arengud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamisel, on üleilmselt muutunud järjest levinumaks ka kaugtöö tegemine, kirjutab sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Liina Kaldmäe.

Töötajaid, kes ei veeda kogu oma tööaega organisatsiooni tööruumides ning kasutavad professionaalsel eesmärgil harjumuspäraselt arvutit, internetti ja meili, nimetatakse ka e-nomaadideks. Juba 2010. aasta Euroopa Töötingimuste Uuringu kohaselt oli veerand Euroopa töötajatest e-nomaadid. Nende osakaal erineb riigiti märkimisväärselt, alates viiest protsendist Albaanias, Bulgaarias, Rumeenias ja Türgis, kuni üle 40 protsendini Hollandis, Taanis ja Rootsis ning 45 protsenti Soomes, märgitakse sotsiaalministeeriumi uuringu kokkuvõttes.

Küsi nõu!

  Esita küsimus

Saada vihje

Hea lugeja, meie eesmärk on teha just sellist ajakirja, nagu sulle meeldib. Pane kirja soovitud teemad ning dokumendivormid, mida tahaksid siit leida. Tehkem koostööd!
right banner 2024 est konference