Kohus otsustas seepeale minna kohapeale olustikuga tutvuma ning tõepoolest selgus, et keset Haapsalu linna on Ridala valla algust tähistav liikluskorraldusvahend, seejärel on tükk tühja maad ning alles metsatuka taguse kurvi juures, umbes 500 meetrit kaugemal, lõpeb asula.
Istungil kinnitasid politseinikud nagu ühest suust, et antud teelõigul püüavad nad pidevalt kiiruseületajaid, kellest paljud väidavad end eksituses olevat ja arvavad, et on väljaspool asulat. Soovides kliendi positsiooni parandada, pöördusin Maanteeameti poole ning juhtisin tähelepanu eksitavatele liikluskorraldusvahenditele ning palusin antud teelõigul lubatud sõidukiirust selgemalt tähistada.
Minu kirja peale helistas büroosse tõre Maanteeameti ametnik, kes selgitas, et tähistusel pole viga midagi ja kui inimesed liigelda ei oska, tuleb neilt load üldse ära võtta. Mingi aeg hiljem sain Maanteeametilt kirja, kus selgitati, et politsei ei ole antud küsimuses nende poole kunagi pöördunud ning üritati tee tähistuse osas mulle midagi üsna segaselt selgitada, kirja lõpus oli märgitud: „Lisaks eelnevale oleme paigaldanud teekattele samal teel Haapsalust väljasõitudele nii Tallinna kui Rohuküla suunal teekattemärgised 978 „Suurim kiirus“ 50 km/h, tuletamaks juhtidele meelde eelpooltoodud liiklusalaseid nõudeid.“ Seda, et ametnik soovib mind teavitada, et minu pöördumise tulemusena on täiendavalt tähistatud ka piirkiirust, kirjast ma tol hetkel välja ei lugenud.
Nüüd mõned kuud hiljem selgus, et tõepoolest on probleemsesse kohta teele uhkelt ja suurelt maha joonistatud kiirusepiirang 50 km/h. Seega, hoolimata asjaolust, et Riigikohus selles asjas kassatsiooni menetlusse ei võtnud ja selge vastuseta jäi ka küsimus, kas seadmega STALKER II üldse ongi võimalik tõsikindlalt mootorsõiduki kiirust fikseerida, olen ma omapoolse panuse liiklusohutusse Haapsalu ja Rohuküla vahelisel teelõigul andnud. Hea seegi! Selle STALKER II teema võtame käsile mõnes uues menetluses.
Indrek Kukk,
advokaat,
